treinta y uno

Oi kurjanahka, ilm kodumaal on ju kole nagu öö! Kui nüüd Maarjamaa sügisrõõmudest ja lehesahistamisest rääkida, siis oleks ju tõesti Eestimaalgi tore ehk, aga kuidas sa sahistad, kui kõik see leht vesimärg ja juba pool kõdunenud on:(

Aga nüüd siis lõppakord Mehhiko reisist. Kuna pulm oli pikk ja kurnav, siis võtsime nõuks pisut pikemalt kui plaanitud Puerto Vallartas taastuda. Puhkasime puhkamisest ehk siis lebotasime, kinotasime (siinkohal kinosoovitus kõigile uue Quentini teose näol) ja olime muidu toredad.

Esimest korda selgines mõistus ja andis ohusignaali 20.okt, kui meenus, et kolme päeva pärast tuleb kodumaale naasta - oh õud. Võtsime pambud kaenlasse ja kimasime taas ööbussiga (selle reisu neljas) Mexico Citysse. Kolmapäeva tiirutasime meielikult päev otsa linna peal. Kiikasime siia ja sinna ehk siis üsna rändom kuus tundi jalutamist, mis andis piisavalt ettekujutust MC erinevatest barriodest ja tuleb tõde tunnistada - kartsime hullemat:)

Päev enne tagasilendu tegime veel aktiivturistina külaskäigu Teotihuacan'i. Tegemist siis Mehhikos asetsevate püramiididega aastast siis kui meie ajaarvamine polnud üle saja aasta kestnud. Igatahes tore ja muljetavaldav kompleks ehituslikust vinklist. Seda eriti selles vihus, kui tagasitulles esimeseks uudiseks Solarise lae sissevarisemine. Ja ja kõik saavad aru, et Savi Etsil ja tema kamraadidel oli vaja enne valimisi lint läbi lõigata, kuid kurjanahka, segu kuivamine võtab ikka oma aja ja füüsikareeglid kehtivad vaatamata kohalikele valimistele.

Tagasilennul saime Madridi lennujaamas toreda totruse osaliseks. Nimelt olime viimaste veeringute eest Mehhiko lennujaamast ühe kohaliku kurja joogi kaasa ostnud. Ja nii meil seega naps käsipagasis. Madridi lennujaamas teatas aga mingi tädi, et tema kontrollväravast me vedelikku sisse ei tohi viia, et tehku me sellele ots peale, visaku prügisse või tehku sellele kärakapudelile check-in. Asi oli kuidagi veider, sest toode oli ilusti Mehhiko-maal pakitud ja sulnilt kinnitatud, aga näe ei. Reegel olla selline, et kui mujalt mandril Euroopasse lendad, siis see vedelik osutub järgmisel Euroopa sisesel lennul ohtlikuks. Kuigi selle sama keelutädi värava tagant võisid kesteab-kui-palju joomakraami ja muud vedelikku käsipagasisse osta. Igatahes selle idjootsuse tõttu saime veel paari teise Lennujaama tegelinski peal end välja elada ja soovisime neile üheskoos palju ebaõnnestumisi. Tequila jõudis Eestimaa pinnale iseseisvalt check-in'ist läbituna ja eks ta nüüd maitseb sedavõrd kibedamalt.

meie, Kalajamast

treinta

Oleme l6puks oma suurest pulmast toibunud ja saab paar s6na kodustele p8idlahoidjatele l2kitada sellest, mis tehtud - mis n2htud.

Tulum - siinseim ilusaim-helesiniseim-valgeliivaseim kant Kariibimere 22res. No selline ilus-ilus koht, kust postkaardipilte teha saab. Pikutasime ka p2eva rannas ja 6htuoote kylma 6lle j6ime sellises lahedas rannabaaris, kus selle kandi surematu kuningas Marley Bob taas meie v6rkkiikedesse m2ssitud pruune kehi ja k6rvu oma paladega paitas. Oli iiglama m6nus!

V6ibolla tuleb see kyll lugejale ootamatult, kuid tegelikult pole meil l2hemal ajal plaanis Mehhikosse tagasi tulla, nii et johtuvalt sellest pidasime kohustuslikuks ka Playa del Carmeni kylastust. See peaks siis reisipiibli s6nutsi olema kant, kus k6ige pringimad Eurooplased nooblilt lebotades oma jumet timmivad. Kurvastuseks aga tuleb t6deda, et n2htud said vaid paksud Ameerikamaa inimesed omi pekke praadimas ja kui nyyd takkaj2rgi sellest veel m6tiskleda, siis leidus rannaliivadel ka kohalikke kopsakaid. Igatahes oli asi ilust ja v6lust kaugel. V6ibolla me lihtsalt ei klappinud biitshisessioonidega? No et sel hetkel, kui meie linnas ringi koperdasime, olid kaunid eurooplased pl22zil pikutamas ja vastupidi?:)

Ja siis ja siis tegime lennu Kariibimere rannikult Vaikse ookeani 22rde Puerto Vallarta nimelisse linna, et osa saada pulmast ja kohtuda Marise Prantsusmaa aegsete s6pradega. Niisiis la boda ehk pulm, mis on selline naistev2rk ning Maris teeb siinkohal lyhikokkuv6tte ise.

P

Uhh! Siin teie pulmareporter! Ehk siis tytarlastele huvipakkuv osa:) Lyhikokkuv6te see just ei ole, nii et pange vaim valmis.

K6ik sai alguse sellest, kui me end udupeenesse, kuid yber-turistilikku resorthotelli registreerisime. J6udsime kohale yks 88 enne pidustusi, et sulepatjade kuhilas bjuutisliipi teha. Loomulikult oli urgentne vajadus ka eelnevalt kohtuda oma kallite s6pradega, kes meie saabumishetkeks olid suutnud kohalike margariitade toel juba ysna tugeva joobeastme omandada. Tegelikult oli meie taaskohtumine 22rmiselt nummi. Sai usinalt embusi vahetatud ja yritatud kogu maailma jutte korraga 2ra r22kida. Meeleolukast koosviibimisest suutsime end lahti rebida alles t2nu baari sulgemisele:)

Pulmap2eval tegid tugevamad veel aega parajaks basseini22res jalgu k6igutades ja siis v6iski juba pidu alata. Kauneid kylalisi (nii umbest2pselt 200 tykki) hakkas kogunema mere22rsele rannaribale, kuhu oli paigutatud toolirivi, altarilaadne moodustis ja lillekuhilad (pildid ytleksid siinkohal rohkem kui sada s6na eksole, aga need tulevad hiljem). Ma ei hakka teid rohkemate detilidega vaevama (kuidas pruudi kleit voogas ja p2ike loojus ja riisiteri lendas), ytlen ainult, et see oli maailmanummi. Daamidele anti k6igile lehvikud n2ppu, mehed said kellukesi helistada ja meeleolu oli ylev. Tseremoonia peeti muide inglisekeelsena, t2nu millele oli v6imalik ka meil tundelisematele hetkedele auga kaasa elada.

Igatahes kulmineerus yritus abikaasade suudlustega, mispeale pruuti-peigmeest liiva sisse pildistamisseeriale suundusid ja kylalised 6uebaari juhatati. See oli 22rmiselt kaval n6ks, sest maasika- ja mangomargariitad maitsesid v2ga sulnilt, eriti peale tervet p2eva n2ljasviibimist:) L6bustuselemendina astusid yles kohalikud mariachid, kes kitarri tinistasid, trompetit puhusid ja laulujoru esitasid. Lisasin teile illustreeriva pildi ka. Kuulake ka juutuubist meie lemmiklugu, mis k6neleb naaberlinnast Guadalajarast!

Pildid tehtud, pulmalised l6busaks joodetud, tehti koheselt ka vanemate daamide eestvedamisel 6ues ringm2nge ja muid jalakeerutusi. Edasi lubati meid pidusaali, mis n2gi ka ysna h2rripotterlik v2lja. No laest rippusid miskid lendlevad lyhtrid, seinale oli projitseeritud (hissand, ma loodan, et see sai 6igesti. keelepolitsei parandagu mind:)) abikaasade nimed, lillad valguss2hvid ja yleyldine valge toon oli t6epoolest hingemattev. J2rgnes kuuek2iguline 6htus88k, millest me ka usinalt ylesv6tteid tegime, avatud oli baar ja ettekandjapoisid olid sedav6rd usinad, et me ei j6udnud uusi soove piisava kiirusega v2lja m6elda, kui nad taaskord juba neid t2ita oleksid tahtnud:)

Pulmast ei puudunud ka ohjeldamatu tantsuvihtumine, mis kestis kuni kella 7ni hommikul. Ka eestlased olid tublid pundimehed ja pidasid poole 7ni vastu:) Veel yks v22rt mugavus oli kylalistele v2lja m6eldud: umbes poole peo pealt hakkasid naisterahvastel ykshaaval k6rgetest kontsadest varbad valutama ja riburadapidi rebiti kingi jalast. Selle asemel, et paljajalu edasi hypata pakkus personal k6igile soovijaile toatuhvleid jala otsa. Meeldiv!

Kokkuv6tvalt oli tegemist "rohkem vorsti, rohkem juustu ja siis natuke kondentspiima ka" stiilis peoga. Osav6tjad kummardavad t2nulikkusest ja teevad kniksu-kraapsu korraldajatele-kutsujatele. Tuleme teinekordki;)

tsau praegu!

.m

veintinueve

Oh, kallis lugeja!

Esmalt ilma-Peebulik teadaanne Eestimaa lumememmedele: meil on 36c sooja, higi niriseb m88da s22rt alla ja olukord ajab tugevalt hingeldama. Vaatamata sellele pyyame suurt vaprust yles n2idates vihtuda eeskujulikult m88da turismiobjekte ja ekspositsjoone. Nii et pole meil ka kerge, eksole;)

Teiseks n6uandenurk k6igile tuleviku-Mehhiko-reisisellidele: 88bussides on siin ysna kylm. Heaks abimeheks osutuvad sellisel juhul yle-ookeaniselt Iberia lennult "kaasa antud" pleedid:) Bussis6itu ilmestavad ka lamavad politseinikud, mida on siin.. ohtralt! ja erinevates variatsioonides: k8ied, plekikuplid, betoonik2rakad jms. Vahepeal n2ituseks iga 3m tagant ja nii vaksade ja verstade kaupa. Meenuvad ka tublid kohalikud korravalvurid (ei teagi, kas tegemist politseinike, s6jav2elaste v6i mingite muude pyssikandjatega), kes aeg-ajalt meid teedel kinni peavad ja pagasi l2biotsimisi sooritavad. V6in 8elda, et see on ysna kriipi tunne, kui buss teeserva t6mmatakse ja 6htuh2maruses on n2ha ainult taskulambivihud ja sa ei tea, kas on tegemist poliismennidega v6i hoopis koledate p2ttidega, kes meid heaks saagiks peavad (ja see pole mitte filmidest n2htu p6hjal tekkinud ettekujutus, vaid pigem turismipiiblist loetud hoiatus).

Nii yleyldiselt on Mehhiko aga tunduvalt arenenum kant kui muu meie poolt Kesk-Ameerikas kogetu. T2naval ei pea kogu aeg tengelpungast kramplikult kinni hoidma v6i himurate pilkude eest pagema. Samas on siin kindlasti ruumi j2rgmisteks sammudeks - ehitised on tihtipeale 80ndate-h6ngulised, poed "poola kaupa" t2is ja inimesed tarbivad maailma k6ige suuremates kogustes kokakoolat (p2riselt ka. ma arvan, et neil on lutipudelites ka kokakoola).

Eelmisel korral j2ime pooleli Puerto Escondidost Tuxtlasse suundumisega. Viimatimainitu on alguspunktiks kanjon Sumideroga tutvumiseks. Nyydseks meilgi lanchaga 70km s6idet' ja kauneid vaateid silmitset'.

Tubli reisisell j6uab aga palju ja juba samal 6htul p88rasime nokad San Cristobali poole, mille tunnistasime nummiks koloniaallinnakeseks. Taaskord soovitus tulevastele kylastajatele: minge s88ge Mayambe nimelises kohakeses. Seal on maailmahea Aasia ja Araabiakandi k88k. Me tulime sealt peale korduvaid kosutavaid eineid paduvihmas teineteist veeretades 2ra:)

T2naseks oleme j6udnud Palenquesse, kus tublid maiad omal ajal usinalt ehitasid ja konstrueerisid ning mille yks arheoloogi-Alberto alates 50ndatest meiesugustele puhtaks pintseldanud ja vaatamiseks v2lja pannud on. V2ga tubli! Meile meeldis.


Side l6pp praeguseks.
meie

ps. pildid tekivad internetiavarustesse peale kodumaale naasmist, sest selleks vajalik juhe j2i arvutipreili poolt koju kummutisahtlisse.

pps. Ja veel meie esimeste p2evade eba6nnestumise j2tkuks. Kuna Costa Ricas, Panamas jt riikides oli 100USD rahat2ht ilmatu pirakas, millest keeruline lahti saada, siis otsustasime seekord seda viperust ennetada ja v6tsime ESSEBEE t2didelt kotit2ie kymnekaid ja muud peenemat kraami kaasa. Aga n2e, katsu sa olla kaval, kuid eba6nnestud ikka. Niisiis olid MC lennujaama kambiomehed nii k6vad tegijad, et alla sajalise kupyyri puhul hoiulaegast paotama ei hakanud:(

Teadaolevalt oleme Mehhikos ju pulma p2rast ja ilusad riided on kenasti kohvriga kaasa v6etud. Kahjuks tuleb kohvriomanikele pea norus nentida, et liigendsang, mille abil pampu enda j2rel vedada, ei ole kahjuks kuumale vastu pidanud. Sylitan kolm korda yle 6la saksa prouale klaviatuurile ja loodan, et see 2parduste jada sai seks korraks otsa.

veintiocho

Eks ikka reisma minnes ootad-loodad, et saad suuremate ekstsessideta hakkama, kuid seekord meil kahjuks nii ei läinud. Pisiäparduste rida sai alguse juba kodumaal, kui Marise Amazonist tellitud LP ei tulnud kohale ja seekordne reis sai alguse ilma reisisellide piiblita. Panustasime, et kyll saab uue soetada kusagilt lennujaamast. Asjade k2igust ette rutates v6ib 8elda, et nyydseks on see meil inglisekeelsena olemas, kuigi vahepeal n2is v2gisi, et hädaabi-Yksik-planeet tuleb meie perre ispaanjakeelsena soetada.

Reis oli pikk ja asja krooniks selgus kell 7 hommikul Mexico City lennujaamas, et olime ise vaatamata vintsutustele kiiremini kimanud, kui meie pagas. Lennujaama pulgad andsid aga kiiret infot, et kotid tulevad Madriidist järgmise lennuga ehk 12h hiljem. Oo maru - tundsime, et Hänksi Tommi lennujaamafilm saab meie näol koopia. Asja lahendasime Mexico Citys kolades ja niisama m8lutades ja oh 6nne-r66mu, kui vandersellide matkam2rsid loiult pagasilindil l8ntsisid. K2es!!! Lusti kärpis pisut seljarisse valgunud 250ml peapesu vahendit. Asjade kasimisel tuvastasime, et kork, va kuri, oli seekordsetele vintsutustele alla vandunud ja otsustanud puruneda. 6nneks olid aga enamus riideid eraldi kilekottides ja kogu nodi shampooniseks ei saanud, kyll aga oli koti kraamimise vaev vallatu ja vahva, seebimullirohke.

Reklaaminurk fruktise peapesus6pradele - uue samaliigilise pesutoote soetasime siit ka, kontrollimata selle korki. Ja oo suurt 6nne! Ka see oli katkine:) Ehk loll saab kirikus ka peksa ja naiivne vandersell uue shampoonilaadungi kotti:)

Kuna pagasiviivitusega ei sobinud enam esialgu plaani v6etud bussiajad v2isamaks k2sit88mekat Oaxacat, tuli suund v6tta otse surfilinna l6unarannikul ehk Puerto Escondidosse. Oo m6nus - sooja julgelt yle 30 pygala, laine suur ja suplemiseks m6nus ning rumm, laim, jää ja koola maksavad piinlikult vähe!

Täna 88seks jälle bussi, et liikuda ylespoole maiade j2lgedele ja paari p2eva p2rast j6uda Kariibi mere äärde.

Tervitavad,
Maris ja Paul

veintisiete

No nii, aeg on taas haarata kirjasulg ning panna paar rida paberile. Mitte, et seda tunnet ei oleks suve jooksul korduvalt esile kerkinud, kuid päris selleni pole siiski kunagi ega kuidagi pärast pikka reisi Eestis olles jõudnud. Eks põhjuseid ole mitmeid - tormaks kodumaa elu ja tempokad igapäeva toimetused ning võib-olla seegi, et pole nagu reisinud ka kuhugi nii kaugele maale, et sobiks sel teemal sõna võtta. Jah, tõelaeka kaant paotades võib nentida, et reisusellid on vahepeal jalavarje trööbanud Itaaljamaal ja sai ka Saaremaal ning Hiiumaalgi ringi kolatud. Kuid nagu näha, pole see osutunud piisavaks, et märget teha.
Püüame ennast parandada, sest nii võib ju petumulje jääda, et elu Eestimaal polegi imetabane.

No igatahes kes veel ei tea, kuid vahel vanast harjumusest imetabase-elu lehte väisab, siis võtkem julgelt teadmiseks, et homme või kui nüüd üdini aus olla, siis juba täna 8st alustavad vandersellid taas teed.... Seekordne reisusiht on Mehhiko. Jah, ainult, eksole - aga asi seegi....

Nii et kui telefon kipub 6 okt-24 okt. tumm olema, siis võite kahtlustada, et mõni Juan või Pablo ei lase kõnet läbi.
Elame-näeme, kas Mehhiko ka internetiliini pakub, kuid entusiastlikult on esimene kanne tolmust puhtaks klopsitud blogisse taas lähetatud. Mehhiko, me tuleme!

Paul ja Maris

ps. paistab, et blogilugejatele tuleb mingi aeg ka teha järelaitamistund suvel juhtunud-olnust. Sest näituseks on meil nüüd Raivo. Ühtlasi tervitame siinkohal ka seda meie armast karvapalli, kes on seks reisiajaks Saaremaale Truuväärtude villasse nuumamisele asundatud:)

veinitseis

Kes veel ei tea, siis oleme tagasi Eestimaal. Nagu lubatud sai, võtsime kaugelt maalt suti sooja ka koju kaasa, no et meil kõigil tiba lusti siin rohkem oleks.

Dominikaani Vabariik, Costa Rica, Panama, Columbia, Ecuador, Peru, Boliivia, Tšiili, Argentiina, Uruguai - igatahes polnud seda vähe, aga tehtud sai! Ja egas ei oskagi reisitud poolt aastat kuidagi esseeliku kokkuvõttega lõpetada, vaid paneks viimaseks ülestähenduseks märkamised, mis reisisellidele silma torkasid või vastu pead lõid.

1) sealsed inimesed jala ei käi, punkt. Tulenevalt sellest on liiklus tihe kõikvõimalikest liikuritest ja teenusepakkujatest. Ja mitte ainult liiklus pole tihe, vaid ka vahendid on üliülerahvastatud. Polnud erand, kui oma bussiistet tuli mõne kohaliku inimesega jagada - suur rahvastesõprus eksole. Egas jäetud varianti ka viisakusest püsti tõusta ja vanainimesele oma iste loovutada, selleks seisjate ridades ruumi lihtsalt polnud.

Aga muidu said bussidest meile sedavõrd suured sõbrad selle poole aasta jooksul, et plaanime Saaremaalt Tartusse bussiga veereda!

2) reisitud riikide inimesed on välimuselt pontsakad ja maadligi. Eks see ole ühest küljest tingitud nende mägilastest eellastest, kuid jämeduses võib süüdistada ka nende liikumise nappust. Ja kuna inimesed on üldiselt madalad ja jala ei käida, siis ei vaevuta ka liiklusmärke eriti kõrgele paigladama. Nii sai Paul paaril korral tänaval muuseas omavahel vestluse käigus peaga vastu peatee või bussipeatuse silti jalutada:)

3) kõik kodanikud müüvad hirmsa hooga midagi. Vainu müüginimestele saaks sellisel reisil täitsa hea intensiivkoolituse teha - kuidas, mida ja kellele kaela määrida. Tavaline vaatepilt oli bussi oodates näha tegelasi, kes sulle hambaharja, sokke, puuvilju, mutrivõtit või muud "vajalikku" kraami pakkuma tulid. Mingid sellid seisid kaaluga tänaval, pakkudes soodsa raha eest oma pekimassi teadasaamise võimalust või näiteks liikuvad telefoni-inimesed, kellele oli enda külge kinnitatud ca 5-10 mobiili ja sedasi oli siis võimalik oma kõned seal puntrakesi keti otsas teha. See kõik oli nii tavaline ja harjumuspärane, kohalikud olid tootepakkujagatega rahul enam ja veel ning meil polnud muud, kui selle rütmiga kaasa minna...

4) parseldamistegevus ei piirdunud ainult tänavatega. Kui sa suutsid tohutule kiusatusele vastu pannes tugev olla ja neile bussijaamas "ei" öelda, siis sa kohtasid kaubandustegelasi kahtlemata bussis, kus nad visalt inimummikus nurkasurutult oma sõnavõttu alustasid: "Olen Juan ja teen presentatsiooni juukseklambrile, saapapaeltele, kõhulahtistitele vms". Presekameestest talendikaim oli üks Ecuadori kõrvarõnga-ärimees, kes esmalt rahva ülessoojendamiseks vikotriini korraldas ja siis sujuvalt müügitööd alustas.

Peruus ja Boliivias tekkisid bussi väiksed RikiMartinid ja Shakiirad, kes armetult laulujoru esitasid ja selle eest publikult pika käega raha nõudma tulid. Müük-müük-müük! Olgu see siis enese v6i vilkuva taskulambi maha parseldamiseks.

5) kuna neil sunnikutel on seal kliimaga ikka jubedalt vedanud, siis kõikjal on saada värskeid puu- ja juurvilju. Mahlu pressitakse tänavanurkadel ja tooted olid minev kraam ka matkaliste hulgas. Eestlastele teada-tuntud kodused tooted nagu "Kivik6va Mango" v6i "Pehmed Plekitomatid" ei tekitanud just suuremat igatsust:)

6) vandersellide vastu tunti ikka huvi, et kust ja mist me pärit oleme ja eks siis kohalikud andsid omaltpoolt "vastutasuks" mingi hea soovi kaasa. Kolumbias õnnestus näiteks sellise tavaliseks saanud vestehetke lõpuks saada infot, et tegelikult tuleb nende riigis ikka valgel inimesel jube-üli-ettevaatlik olla. Üks mees oli nii kriipi, et me oleks hea meelega tema enda eest jooksu pannud. Tore iseenesest, et nad püüavad turisti hoida, aga selliste väidetega ja silmade punnitamisega ajasid tublid kolumbiamaa kodanikud ise meile hirmu nahka:)

7) esimest otsa oli meie ispaanja keel üsna kasin. Keelepärluse tiitli sai Paul sellega, kui ilusti-kenasti tänaval tülitajale "No Gracias!" vastas. Eks see esmapilgul tundund jälle mõni imeviguri pakkuja, keda kui tüütuid kärbseid tuli eemale peletada. Jutuajamiste käigus paljastas Maris veidi hiljem tõe, et tegemist oli kerjusega, kes raha küsis:) No et kui sult küsitakse ja raha ja sa vastad "ei, aitäh!", siis võid ka ikka vähe kummalise mulje jätta..

8) saladuseks ja selgusetuks jäi asjaolu, mille kuradipärast nad WC-paberit potti ei viska. Selle tarbeks olid paigaldatud suured vannid-tünnid sinuga koos sellesse väiksesse intiimsesse ruumi. Hügieen, hügieen, hügieen...

9) toidulad, mis uhkelt restorani nime kandisid, peitsid endas tihtilugu hoopis selliseid urkaid, kus lauanõud polnud pikemaid aegu näinud pesuvett ja lauad oli eelmiste nädalate klientidie tarbitust "kunstipärased". Samas külastasid kohalikud lipsumehed uljaspäiselt ka neid kohti ja asi tundus ecuadorlaste jaoks täitsa tavapärane olevat. Pauli kõht aga ei pidanud kahjuks sellele pingele vastu ja ülejäänut te juba teate;)

10) Peruus, Macchu Piccule sõites jäi lõplikult arusaamatuks kohalike huumor või nende tavad ja kombed. Nimelt tegime pikal bussisõidul kerget einevõtmist, kui üks bussisaatja meile kaela kargas, et miks me talle pirukat ei paku?! Vastuse peale, et meil rohkem pole, tüüp ägestus veelgi ja asi ei tundunud kuidagi enam naljanurka mahtuvat. Tegelikult jäi sellest ikka üsna ebameeldiv tunne, sest ta kohtles meid hiljem ka veidral ilmel. Me oleks talle isegi võinud ju viisakuse poolest võikut pakkuda, aga meil polnud rohkem:(

11) Ameerika maad seal ikka kohe üldse ei sallita ja sealse rahva töödest ja tegemistest lugu ei peeta. Piraatplaadindus on nii tavaline asi, et sii-diidega kaubeldakse täiesti tuimalt tänavanurkadel ja isegi kirikute kõrval:) Lisaks pakuvad kohalikud bussifirmad suurepärast filmitoodangut oma retkedel alatasa vaatamiseks. Siinkohal meenuvad südantsoojendavalt busside suured staarid VanTamme ja Sigaali Stiiven, kelle ülesastumisi ühessamas filmis meil korduvalt näha õnnestus.

Samas pakuti bussiretkedel ka kohalike huumormeeste toodangut. No selline a'la jalaga peffi naljad. Kogu publik oli naerulaginast pungil, meie pisut hämmingus (ja me ei arva, et asi jäi keelebarjääri taha;)).

12) küüned! Appi. Meesterahvastel on väga popp kasvatada kas pöidla- või väikese atsi sõrme de küüned meetristeks. OK, no mitte meetristeks, aga ühe tavapärase naisterahva küüntest ikka pikemaks. See oli maailmakole. Ja kõige õõvastavam oli see mustus ja õudus küünte all.. Fui.

Rohkem praegu ei meenu:)

Tahtsime veel öelda, et elulahe reis oli! Ja kui kellelgi on tahtmist minna, siis võib M&P nõuandlasse helistada / joonistada / kirjutada. Me oleme hea meelega moraalseks toeks ja tõukajaks;)

Praegu integreerume hoolsalt Eesti-ellu. Lisaks sõnauuendustele nagu "masu" ja "vedel", oleme meeldivalt üllatunud soodsamaks muutunud hindadest nii kinnisvaraturul kui piimalettidel. Elagu, Eesti!:)

meie

veinticinco

No nii, Urhuai ka tehtud. Kuna armas lugeja omalt poolt kuulsusi tervitada ei palunud, siis j6ime Punta del Estes Metallica-meeste Hetfieldi Jamesi ja Ulrichi Larsiga niisama 6lut ja ei tervitanud...

Uruguai on nagu Argentiina v2ike vend v6i lihtksalt selline samasugune kant, kus ilmselt v6hiklik vandersell peale piiriyletuse muud muutust ei m2rkaks, et a la no nyyd siin Uruguais on nii v6i naapidi need inimeste toimetused-tegemised. P2evad m88dusid peaasjalikult kohalike ehitiste uudistamise, p22vitamise ja p22vitamise t2he all. Vaja kodukamarale naasmiseks ikka rind korralikult 2ra praadida:)

Ja kuna Uruguai pealinn Montevideo on senin2htu p6hjal t6eline mate-tarbijate kants (t2naval oli yle yhe vastutulijal termos kaenlas ja tops k6rrega suus), siis t6mbasime meiegi oma must-listis linnukese sinna lahtrisse 2ra. Oi 6udu, ega me pikalt seda toodet nautinud, proovid piisa, proovid kaks, aga asi paremaks ei n2ikse minevat. Tegemist on ikka erakordselt m6ru leotisega...

Viimased kolm p2eva oleme veel BA-s tiirutanud, natuke nagu igal pool neid viimaseid asju teinud: viimased vaated linnale, viimased veinid, viimased j22tised, viimased lihak2ntsud, viimased viimased viimased... Ah jaa, lugeja, kes veel ei tea, siis aprilli alguseks naaseme kodusesse ja talvisesse Eestisse. Eks esialgne plaan oli ju reisides talv vahele j2tta, aga kuna ilmataat on v2ikest vempu viskamas, siis tundub, et tuleb meilgi veel sall kaelas l8rtsis tiba tammuda.. Et me aga kolmekymnekraadisest p2ikesest kohe Eestimaa lumelobjaka k2es kangeks ei kylmuks, plaamine teha m6nep2evase aklimatiseerumislaagri Hispaanjas:)

Tegelikult on ikka jube yber-maru-vahva reis olnud, langetame pea ja poetame pisara...

paul ja maris

ps. Hea lugeja ei pea veel peale seda posti raali p66sasse viskama, sest kavatseme ka yhe kokkuv6tva jutustuse teile teele panna:)

veintiquatro

Buenos Aireses on soe! No ikka kohe v2ga soe. Esimesel p2eval kui j6udsime n2itas mingi postiotsatemperatuurim66tur 39C. Jah, eks omajagu oli see ka selge p2ikese k2es, kuid egas vandersellidki ju alati villu saa pugeda, nii et tuleb see k6ik oma turjal 2ra nautida:)

Igatahes tiirutasime paar p2eva linna peal ja tutvusime k6ige sellega, mida turistihakatistele soovitatakse. San Telmo tundus jube 2nks, selline hipilik ja l6bus kant. Recoleta on rikkuri kants oma kuulsa surnuaiaga. Rikkust ja punnitamist paistis pisikeselt surnuaial silma siit ja sealt. La Boca oli v2hemturistikas, r2pasem, aga samas oluliselt v2rvilisem. Sealne jalak2ijate t2nav Caminito oma kirjude majade meenutab ysna tublisti lasteaia m2ngunurka.



Ja kui sellest nagu natuke kyll hakkas saama, siis istusime taas bussi, et Brasside piiri22rne atraktsoon Iguazu cataratas oma m2llu talletada. Eino koskedekaskaad on suur ja vett sajab-kukub alla siit ja sealt. Ja tulenevalt sellest on seal ka 6huniiskus selline, mis selja m2rjaks v6tab. Eks omajagu higipiiska pressis muidugi soojaga ka v2lja, aga niiskust ja sooja on seal enamgi kui pealinnas BAs.


T2na hommikul tulime Uruguai poistele ja tydrukutele kylla. No saime j2lle uued templid passi ja vaatame, kuidas siinne rahvas elab. Esmamulje on sama susisev espanjool kui suures naaberriigis. Eks n2e, mis neil veel meile pakkuda on...

ps! BA ja Argentiina yldse on kuidagi nii ispaanjalik, et annab nagu nuputada, mis v6i kes see Argentiina ise nagu on?!?! Kohati tekib tunne, et ainuyksi sellep2rast, et kohalikke veidrat espanjooli pronaunshiatsiooni kuulama tulla, ei tasuks see pikk s6it siia ilmaotsa 2ra. No mitte et siin jube maru tore lahe ei oleks, aga meite maailmaos saab seda k6ike hispaanjaliku ju ka kogeda... Aga kui sellise pika reisi peale juhtub argentiinamaa juhuslikult kuuks-pooleteiseks jalgu j22ma, siis kindlasti mitte pipardama hakata ja asja t2iel rinnal nautida:)

pps! yhtlasi t2nan ka k6iki 6nne ja muu hea parema soovijad eilse pidup2eva puhul. Synnip2ev sai 2ra t2histatud toidulas tigude ja mereelukate einestamisega! K6ht sai t2is:)

paul

Eksole. Mind v6ib igatahes hea6hulinna austajate nimekirja kanda. Me pole j6udnud veel kogu materjali l2bi t88tada, aga mu praegune lemmiklinnajagu on San Telmo ja sealsed nummid majad ja antiigiturg. Mitte et ma mingi suur vanakraami koguja oleks, aga p2ris vinkasid asju v6is sealsetelt t2navatelt leida. T6e huvides olgu 8eldud, et ma ise ei soetanud sealt miskit, aga Paul-poiss sai kipad zapatosed omale k2imiseks (ei, need polnud vanad. uued puha. ruudulised ja n88ridega peened kaunad!).

Kohustuslikust Arhentiina eeskavast on meil l2bimata veel mate-joomine (kange teepurujook, mida kohalikud t2iesti uskumatutes kogustes l2bi metallk6rre omale sisse ajavad), tango vaatamine-tantsimine ja jalkamatshi kylastus. Kyll aga oleme pyydlikult (mina ilmselt natuke v2hempyydlikult) kohaliku kombe kohaselt palju punast liha tarbinud ja veini k6rvale mekutanud.

Homme liigume Montevideo poole ja pyyame Punta del Este nimelisse rannakuurorti sisse trygida. See pidavat l6unli pl2neti andmetel olema nii popp koht, kus Shakiira pulmi tahab pidada ja Metallica mehed k2ivad 6lut joomas. Jajah! No katsume ka end eliidi hulka pressida. Kui tahate kedagi tervitada, siis andke aga julgelt m2rku!

ps. Praegu on ka 6ige aeg tellimused sisse anda. No et kui kellelgi on miskit erisoovi siitpoolt maailma otsast, mida teiselt poolt pole saada, siis 8eldagu. Me kaalume asja ja kui te lubate meile kartuleid ja heeringat kojunaasmisel vastu pakkuda, saame 2kki isegi kaubale;)

.m

veintitres

Seiklused on v2ikesed (aga tublid) r2ndurijalad Tulemaale toonud. Mhmh, tegemist on Ushuaiaga, mitteametlikult maailma k6ige l6unapoolsema linnaga. No mingi kyla pidavat Antarktikale veel l2hemal olema, aga Ushuaiast antakse passi moeka olekuga tempel la ciudad mas austral del mundo (mis eestikeeli on rind-kummis-teatamine, et tubli turist on maailmal6ppu sattunud). Nii et 8eldagu misiganes, reisisellil on nina pysti ja asit6end taskus:)

Veider on see, et ma olen omast arust ykskord juba maailma l6pus k2inud, aga see oli yks teine, p6hjapoolsem ots. Muarust hoopis teistsuguse olemisega. No n2ituseks puudusid Teravm2gedel puud, p66sad, pingud (ofkoors), turistidehordid ja kindlasti polnud seal nii palju soojapygalaid. P6hjas ei kohanud mu terav silm ka surnud j2neseid ega sodikss6idetud laamasid teepervedel, sest seal neid lihtsalt polnudki (ei autoteid ega nimetet elukaid). Kokkuv6tvalt tahtsingi 8elda, et see siin on nats l6ks, kuhu heausklik reisisell v6ib sattuda. Mitte et ma nyyd ytleks, et 2rge siia mingi hinna eest tulge, aga pigem k2ige enne yleval 2ra, seal on palju vinkam:) Maailaml6pu-l6pmatuse tunne tekkis ainult korraks. See oli siis kui Ushuaia poole s6idetud sai. Bussiaknast praimsiidilt (teise korruse esimene rida on hea panoraamvaade) avanes ysna "huvitav" vaade, kus silmapiiril lookles ainult tee, igav liiv ja tyhi v2li (t2nud, Juhan!).


Enne siiaj6udmist l2bisime kohustuslikus korras ka El Calafate ja sealse (yllatus-yllatus) maailma k6ige popima liustiku Perito Moreno. Siinkohal teeme kniksu ja kraapsu ja noogutame agaralt v2itele kaasa. No polnud viga!:)


Seej2rel p6ikasime uuesti Tshiili, et tutvuda Puerto Natalese l2histel paikneva l6una-ameerika k6ige moekama rahvuspargiga (jep, ma tean, et see kisub huumorinurgaks, et k6ik siin nii k6ige-k6ige on!) ja Punta Arenase pingviinidega (vaestele pingudele polegi veel maailma k6ige 2nkamate tiitlit j6utud anda, aga kaugel seegi:)). Pingud olid igatahes ysna numskarid, kuigi ysna passiivsed.


Ma annan toru nyyd Paulile yle, kes edasist asjade k2iku kallile lugejale edasi yritab anda.

.m

L-Ameerika viimase haikimise tegime Tierra del Fuego nimelises pargis Ushuaia l2histel. Ei tea, kas vana hea Salomoni matkasaabas tundis ette, et reis hakkab seks korraks otsakorrale saama v6i mis, aga kahjuks eraldus saapal t2itsa endaalgatuslikult pool talda. Lugejale teadmiseks, eks see saabas oli juba omajagu tunde astunud ka, aga veider ikka, et nyyd siis surm sedasi peale tykkis. Embasime veel korra ja j2tsime hyvasti...

Park ise oli ok, jah just ok, sest selle reisi jooksul oleme kindlasti palju jahmatamapanevamaid vaated ning loodust n2inud. Matkasime 2 88d ja 2 p2eva ning ca 30km. Hitiks kujunes m2etipus poosetav rebane, kes t6ele au andes kyll ilmselt modellindusele sedav6rd r6hku ei pannud, kui esmapilgul tundus. Vaid kole n2lg sundis meitega s6prust sobitama.

Romantikud nagu me oleme (parematel p2evadel 7-8, kehvematel 3-4) ja muidugi Tulemaale kohaselt saime pargis oma reisu esimese l6kke tehtud. Oli jube ilus ja ka soojus oli omajagu abiks!


Igatahes igatahes on see kant nyyd end ammendanud ja 6htul l2heme lendu kui lind, et kand ja varvas juba BA 33kraadises soojusest tatsuma saada.

p.

ps. rahutus ei anna magada, kuna oleme ca 3 viimast n2dalat lugejale pildis v6lgu, kuid pyyame end l2hiajal parandada. Hoidke pea pysti!

veintidos

Buen dia Arhentiina veiniv2ljadelt ja shokolaadipoodidest!

Juba n2dala on tublide r2ndurite meeli ja keeli paitanud kohalikud delikatessid, p2ikeselised p2evad ja imekaunid maastikud. Santiagost viis 88buss meid Mendozasse, peenesse veinimekasse. Ei lasknud meiegi end pikalt veenda, vaid v6tsime rattad ja tuhisesime juuste lehvides m88da Maipu veinih22rbereid ning mekutasime poole p2evaga yheksat erinevat m2rjukest. Igale maitsmisele eelnes muidugi tubli annus ajaloo- ja tootmisprotsessi-tutvustust, aga kuna enamus veinituuritajatest on nooremapoolne kontingent, siis see osa paljudes "yllataval" kombel erilist huvi ei 2rata. N2ituseks kalpsasid yhed Shveitsi veinihuvilised istanduse uksest sisse ja kysisid otse, kas veini juba saab maitsta:P Ausad v2hemalt! (meie loomulikult austasime kohalikke traditsioone ja pidasime ajaloost lugu ning olime ryype ootamisega kannatlikumad:))

22rmiselt glamuurne oli v2nderdada Maipu oliivisalude ja viinamarjaistanduste vahel. Meil kui valge veini s6pradel, on Arhentiinas tiba keeruline elu, sest kohalikud on veendunud punase jumalatejoogi austajad. Veinigiiditshikid ytlesid, et ca 80% aastasest veinitoodangust on punane ja ekspordiks tarnitakse kogu massist ainult 30%. Kivipallur Jyrto s6nade kohaselt pole yksi pudeli 2ra tarbimine suur veinis6prus, vaid joodiklus:).

Mendoza oli ka hirmarmas. R2ndurite rahapaun tyhjeneb siin kyll nagu n6iav2el, aga me ei kurda:) Lisaks veinile on Argentiina tuntud kui steigi- ja lihamaa. Need numbrid mulle nii h2sti meelde ei j22nud, aga muarust ytles yksildase planeedi raamat, et tubli argentiinlane tarbib aastas ca 70kg lihakraami.. Lihapelgur nagu ma olen, tundub see 66vastavalt suur number. Kuigi t6ele au andes pean ytlema, et tegelikult on restoraanides pakutavad lihak2ntsud maitsvad ja nii pirakad, et me peame h2rra P-ga l6hkiminemise v2ltimiseks tihtipeale yhte portsu jagama.

Mendozast veeresime (jaa, kallis lugeja - veeresime, mitte kolistasime! Teadmiseks, et siinsed bussid on yberpeened - konditsioneeritud, ilusad poisid pakuvad kyppareid v6i v6ikusid, patju-tekke jms. uskumatu!!!) mitme 88bussiga Barilochesse, mis peaks kirjanduse j2rgi olema justkui shokolaadilinn ja maailma parima j22tise pelgupaik. Nujah. Mulle, kui teada-tuntud shoksis6ltlasele on see muidugi raske katsumus:) Head kraami myyakse iga nurga peal niiiii paljudes variatsioonides, et mul hakkab pea ringi k2ima! Kodune Kalevi kommipood on nende k6rval kukimuki.

Ja selle j2ta koha pealt j22n ma eriarvamusele ning oma h22le annan hoopis Santiagos pesitsevale heladeriiale Bravissimo. Kysida tuleks sellist toodeta nagu tres leches. Hissand, milline 6ndsus!

Praegu peame plaani Patagooniasse minekuks, nii et varsti tuleb karupyksid j2lle v2lja otsida ja pingviinidele tere ytlema minna;)

lehva,

maris ja paul

veintiuno

Eelmine kord kui reisijutustus pooleli j2i, t2itsime oma k6htusid hea-paremaga La Pazis. Kui k6ik peenemad restoranid l2bi tuuseldatud, liikusime edasi Boliivia kuuldavasti k6ige kaunimasse linna Sucresse (muarust ysna sympaatne kant, kuid hr P oli v2he valivama meelega) ja sealt Potosisse. Viimase n2ol on tegemist h6beda- ja muu maagi kaevandusest rikkaks saanud linnaga. Ytleme nii, et see suur rikkus ei olnud esmapilgul kohe hoomatav, kui bussijaamast 6udne lehk ja vaesus silma hakkas.. Ilmselt suurimaks elamuseks oli kohaliku kaevanduse kylastamine, mis ei olnud mitte muuseum, vaid praeguseni t88tav institutsioon. Minu jaoks oli k6ige 6udsem ja 66vastavam, millistes tingimustes kaevurid ka praegu t88tavad - nagu LP kirjutab, siis ei ole suurt miskit muutunud peale koloniaalaega. Sisuliselt t2hendab see seda, et mehikesed lykkavad k2rusid pudrust saadud j6uga ja surevad ysna lyhikese perioodi jooksul (10-15a) myrgistesse silikooni vmt gaasidesse. Ja siis on kaevanduses sees mingid jumalakujud, mida nad kummardavas k2ivad ja millele suitsu+alkoholi n2ol andameid viivad.. Oijah. Kriipi muarust. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma eriti klaustrofoobiline olen, aga seal k2ikudes tekkis kyll tunne, et tahaks tagasi v2lja:) Siin on yks v2gev vaade kohalike jumalale ja kollastes yrpides turistihakatistele:

88bussiga kolistasime Uyunisse, kus asuvad maailma k6ige popimad soolav2ljad. Meie kangelaslikest bussis6itudest on kallil lugejal t6en2oliselt juba kergekujuline allergia, aga see reis oli kindlasti yks meeldej22vamaid kogemusi. 2rkasin umbes 2-3 ajal selle peale yles, et olin peadpidi laes ja naaberpingi mutt kriiskas espanjoolikeeles mingeid 2rritunud lauseid. Tundus, et olime teelt k6vasti v2lja s6itnud ja kuskil padrikus, aga kuna keegi midagi ei seletanud ja mootorid v2lja lylitati, siis magasin sydamerahus edasi kuni hommikul taas mingi ime l2bi liikuma hakkasime. Kusjuures me ei saanudki teada, mis selle bussiga siis juhtus, et me mitu tundi v6psikus pidime passima:)

Uyunist. Ma arvan, et ma ei liialda kui ytlen, et soolav2ljade ja -j2rvede puhul on tegemist senikogetust k6ige omap2rasema loodusega. Maailmagruuvi oli s6ita autoga l6pmatusse:) Kuna tegmist taaskord tuurimeeste poolt pakutava teenusega, sattusime yhte autosse kahe brasiillase ja hollandlasega. Kui esimesed olid ysna adekvaatsed, siis hollandimaa kodanike n2ol olime sattunud aga k6ige imbetsillimate (see on peaaegu s6na, eks:)) ja ebaintelligentsemate inimeste otsa, keda siinse reisi jooksul kohanud oleme. Mitte et Eesti mitteteadmine oleks eurooplase jaoks just must, aga kui sa ei tea ka Soomet ja Rootsit, kuulad tr22nsi ja ajad suust rumalusi v2lja, siis ma ei pea vist rohkem kirjeldama. Olen jah vastik ylbik, aga no mis sa teed.

Peale soolav2lju transporditi meid v2ga armsasti Tshiili piirile, kust j2tkasime s6itu l2bi turistil6ksu San Pedro de Atacama kohalike suvituslinna La Serena poole. Yle pika aja tarbisime m66dukates kogustes p2ikest ja j22tist. Hetkel sahistame susse Santiagos ja n2dalal6pp n2eb ette viimase riigi, Argentiina vallutamist. Siin on nii.. teistmoodi. Kui yle piiri j6udsime algasid asfaltteed, inimesed k2ivad normaalsete riietega, vein on sigaodav (hakka v6i joodikuks) ja yleyldse elu lill. Korralike s88gituristidena oleme muidugi kohalike kalaturumeestega juba vanad s6psid ja soetanud neilt karpe, krevette ja miskit huvitava nimega (reyneta) kohalikku kala. K6ik oleme 2ra ka tarbinud. Jube n2mma on. S88dikud, noh:)

Ma nyyd j2lle p2iksele kylla.

tsau, Eesti!

m

veinte

Oleme kallile lugejale v6lgu loositavad p6lvikud ja vastuse kivikysimuse kohta. Esmalt soovime t2nada vapraid nupumehi, kuid p2ris 6iget vastust ei tulnud ka Kivitriinult;) Horacio kujutlusv6imele kohaselt on kivil kujutatud iidne inkamehe n2gu (vasem triip kujutab justkui silma ja parem suud), kuid eriti teravalt toonitati meile asjaolu, et inkal kokalehed p6ses on. No vaadake ise, see on ju ilmselge!

Igatahes igatahes ei maksa p2id norgu lasta, sest proovimine on pool v6itu ja julge hundi rind on haavleid t2is (sel korral siis jalad p6lvikuis) ehk et korraldame p6lvikutele lohutusloosimise! Auhinnalisele kolmandale kohale tuli Annelisander Harju KEKi meeskonnast. Aplaus! Sellest j2i kahjuks aga v2heks, sest kybarast hyppas v6itjanimega v2lja M6igu KEKi esindaja Mart. Palume auhinnale j2rele tulla! (hetkel veedame aega Tshiilis, nii et kui kiirustada, saab need Santiagost k2tte:) Kui pole mahti kauget reisi ette v6tta, tuleb see suusatalv ilma nende s22risteta l2bi ajada ja aprilli oodata, mil reisiseltskond kodumaapinnale naasma peaks).

orgkomitee esimees Paul ja peasekret2r Maris

diecinueve

Huayna Potosi 6088m!

1.p2ev - Saime hommikul 9st tuuripakkuja juures kokku, et pakkida varustus ja kohtuda giidi, koka ja autojuhiga - see siis oli meeskond, kelle toel pidime tippu ehk 6088m j6udma. 2,5h autos6itu La Paz'ist ja j6udsime esimesse baaslaagrisse 4700m peale. P2rast l6unat tegime liustikul t2isvarustuses treeningu, kuid v2idetavalt polevat meil neid k6iki oskusi tipu vallutuseks vaja - no nii elu teiseks juhuks vajalik oskus seljuhul:) Igatahes oli maru!

P2rast 6htueinet selgus, et peale meie on oma giidiga tippu pyrgimas ka 2 taanlast. Yks neist oli aga Vana-Kurja M2ehaiguse kyysi langenud. Kurjast vaimust vaevatud poisil pea l6hkus koledal kombel ja sisikond tahtis oksendades v2lja tulla. Me hoidnud tasa ja targu kaugemasse nurka, aga ei midagi. Egas isand M2ehaigus kysi, hakkab aga ausa inimese ja 6ige h6lma samamoodi. Eks ma Marisele 8elnud, et seda ukse kraapimist ja kerget ulgu oli enne taanlase ukse paotamist kuulda kyll, aga kus sa sellega, rumal riskiinimene ikka peab kohe uudishimulik olema ja kurja majja laskma. No n2ed nyyd siis palk k2es ja h2da kaelas. 88 m88dus meilgi pead valutades ja tunnikese kaupa magades.

2.p2ev - Kui hommikul 7st magamiskotist v2lja pugesin, l6hkus pea nii kurjalt, nagu oleks taas v6eramaa v2gijoogiga ihu nuhelnud. S88ki hommikul ei pruukinud kumbki, kyll oli abiks tassike paar vana head kummeliteed. 8st alustasime t6usu teise baaslaagrisse, mis asus 5150m peal. Eeldavalt pidi kogu yritus 2,5 - 3h aega v6tma. Retk oli kivine ja kohati n6lv nii j2rsk, et pidi k2e kalju kylge ronimiseks appi v6tma. Vuntsi v6ttis aga muigama, kui juba p2rast 1,5h tulekut oodatud majake paistis. Oi seda Maarjamaa poegade-tytarde sitkust ja tublidust! Edasine p2ev m88dus magades, syyes ja magamist yritades. Ei tea kas kiire tulekuga t6mbasime M2ehaigusel eest v6i mis, igatahes oli mul tervis ysna hea, Maris nii nibin-nabin. P2eva peale pudenes II baaslaagrisse veel 4 tippu ryhkijat - prantslane, jaapanlane ja poolakate tandem.

3.p2ev - Kell n2itas 00:15 kohalikku aega, kui giid hommikueinele ja kokaleheteele kutsus. Maris vaeseke oli seks ajaks ysna hullus peavalus ja paistis p6durik v2lja. Aga n2e, puhta tahtej6u pealt tirisime ikka m6lemad vatid selga ja botikud jalga. 01:25 astusid eelnimetatud turistid nagu 7 p2kapikku koos oma giididega esimesed sammud tipu suunas.

Olenevalt ilmast ja inimestest on plaanitav tippu j6udmise aeg 5,5 - 7h. Tammumine oli raske ja tuim, kokalehte p6ses l2tsutades. Ca 4:30 paiku saime giididelt teada, et oleme graafikust tublisti ees ja vanad hakkasid ise piduriteks, et me liialt enne p2ikest yles ei saaks. Kuna kylm aga hakkas kondi kallale, siis pikka puhkust ei nautinud. Nii et ca 5:30 olime riburada tipus (v.a poolakad). Oli pime, kylm ja k6le! Aga mis peamine "tehtud!" kui tsiteerida kodukandis "au" sees olevaid kogukaid kodanikke.

Maris on mul hiiglama tubli ikka!!!

paul

Pauli ilukirjanduslikule kokkuv6ttele lisaks tahaks prl vapperhiir ka veel natuke s6na v6tta. No kasv6i n2ituseks selles osas, et kuigi see k6ik k6lab jube kaunilt ja vahvalt, siis tegelikult oli see p2ris trikikas. Ausalt. Aga nyyd on endal muidugi jube uhke olla:)

Trikikuse t6estuseks on ilmselt ka esimesel p2eval laagrisse j6udes kohatud laused m2elt tulnud meeskodanikult, kes meile julgustuseks poetas, et "it's the hardest thing I have done in my life" ja "it was so tough that I cried". Ehk et kui ma enne seda retke algust kahtlustasin, et 2kki ma ei saa sellega hakkama, siis peale neid 6hutusk6nesid tundus asi p2ris kole:) Esimene 88 olin veel hirmus hakkaja ja tundsin m2ehaigust p6devale taanlasele kaasa. Nagu P enne kirjutas, siis suutsime ise m6ne tunni kaupa magada ja puha. Teine p2ev oli mul peale 5200m peale t6usmist nii keff olla, et ma ei jaksanud ei syya, juua ega magada. Syda oli paha ja pea valutas. 6udne kolepaha. Umbes 10 minutit enne 2ratust (s.o siis kesk88l) olin ysna veendunud, et j22n ylesronijatest maha, aga ei tiagi, mis jonn sisse tuli, et ikka riidesse ajasin, kokalehed p6ske surasin ja trampima hakkasin. Kahetseda pole midagi. Saime hakkama, yleval oli superkylm, aga maailmailus ka. No ja nyyd saan nina kuuetuhandeselt pysti ringi k2ia, eksole:) Ehk et teen meie tublile meeskonnale siinkohal kniksu ja pai (no kesse ikka saba kergitama tuleb, kui mitte ise).

tsau,

m

dieciocho

Oi jeekim, siin seitsme maa ja mere taga on tegemistekava n6nna tihedaks l2inud, et ei j6ua kohe jooksvalt k6igest lugejasperele kirjas6natsi teadagi anda. Igatahes viimati t6ttasime Arequipa bussile. Linna, milles peaks RG andmetel majadel selline eriti ilus s2delus peal peaks olema?! V6ta nyyd kinni, kas meie silm oli vidukil v6i mis, aga s2ra ei paist ei siit ega sealt. Kyll aga saime linnast tuuri Colca kanjonisse, mis erinevate kemplemiste kohaselt peaks maailma sygavuselt teine olema. Tuur ise oli turistim kui eales varem. Giid r22kis bussis mikriga ja puha ning k6iki tutvustati nimepidi, mille peale teised said suure lustiga k2si kokku lyya. Kui see giidi veider uuessaalik kiiks v2lja arvata, oli noorsand kodukandi ajaloo ilusti selgeks teinud ja oskas seda meilegi jagada. Colca kanjon on lisaks oma suurusele-sygavusele-ja-muidu-toredusele teada-tuntud ka selle poolest, et eriti v2gevad andide kondorid lendavad selle kohal (siinkohal tahab Maris tervitada HP tublit Kondori projekti meeskonda:)). L2ks meilgi 6nneks, on ikka piraks "kana" kyll :)

A ja Arequipa j22b meelde linnana, kus valmis parim peekoniga praekartul:)

Edasi vurasime Titicaca j2rve 22rde. Esiti polnud plaanis Peruu poolsesse linna nimega Puno j22da, aga kuna taas saime bussis6itu 2,5h lubatust rohkem nautida, siis ei hakanud pimedaga Boliiviasse punnima. Puno oli muidu ysna tagasihoidlik linnake, kui kesklinn ja sealne jalak2ijate t2nav v2lja arvata. Akna tagant piiludes tundusid restoranid nii peened, mida polnud siin maailmas varem n2htud. K6ikse roog yhte torni laotud ja kastmekest nii sips-sips-sips taldriku servale m22ritud.

Niisiis kyynlakuu saabumise puhul vahetasime taas riiki ehk yletasime Peruu-Boliivia piiri. Taas tore kogemus, kus dressides ja kampsikudes ametimehed meilt kysisid, egas meil juhtumisi riiki sisenemiseks viisat vaja pole?!

Titicaca Boliivia poolne turistil6ks nimega Copacabana suutis meilegi pakkuda tuuri Isla del Sol'ile. Ilm oli ilus, j2rv ja saar ka, aga sellest ei saanud t2pselt aru, kellele ja milleks me mingi piletiraha maksime. J22b loota kohaliku noorsoo hyppelisse arengusse...

Veidrate vaatamisv22rsuste nimekirja tuleb kanda kindlasti kohalik komme autosid (sisse)6nnistada. Protsess n2eb v2lja umbes nii, et n2dalavahetuse hommikuti aetakse oma massinad kirku ette, kus siis papp vehib viiruki ja pyha veega, mispeale autod ohtra shampuse (hinnatundlikum pyhitseja ajab 6llega asjad jonksu) ja lille6itega yle valatakse. Copacabanast pidime kiirelt p6genema, kuna miskit suur kyynlapyha ja palver2ndurite pidutrall tuli peale. T6tt8elda j2imegi oma bussiga keset teed laulu- ja tantsurahva kyysi, misp2rast s6idu j2tkamine ligi tunni v6rra harjumusp2raselt edasi lykkus:)

Boliivia pealinn La Paz on v2ega r22mas ja vaesusest karjuv linn, kus pea igal sammul tungib ninas66rmetesse ebameeldiv uriinilehk. Kyll aga oli tore ennast r66mustada kohalikes nooblimates toitlustusasutustes, millede hinnad on tengelpungale sobivalt madalad (toit oli nii isu2ratav, et v6ttis p2evapiltnikul k2e v2risema, mist6ttu j2rgnev asit6end on v2heke udus).

meie

ps. tunnistus sellest, et oleme ise ka ikka elus ja terved, kuigi kyll pisut karvakasvanud:)

diecisiete

Machu Picchu - Unesco kaitse all olev p2rand Inka impeeriumist, millest Peruusse reisides loobuda ei saa. Valisime erinevate tuuride vahel ja edukaks osutus "Inca Jungle Trail", mis pidi endas sisaldama yhte p2eva rattal, kahte jalgsimatka p2eva ja siis 4ndat Machu Picchule t6usup2eva.

1.p2ev - enne rattasadulasse istumist tegime 4h bussiga objektile minekuks, sest rattas6it pidi olema 4-5h puhta allam2ge. Ilm oli mega r2bal - sadas mehiselt, nii et ponchode roll oli seekord pigem tuulet6ke, kui vihapidur. Vuramine oli iseenesest maru, vett ja pori lendas, kui v2lja arvata t6ik, et rattal pidurid peaaegu et puudusid. Nati andis kyll peale timmida, aga t6sisemaks remondiks vajalik t88riistakomplekt kahjuks seekordsest reisim2rsist puudus. Niisiis saigi peale 1,5 s6itu selgeks, et meie Marisega polnud ainsad piduriteta s6iduriistad saanud ja kogu yritus katkestati, kuna velod osutusid tiba ohtlikeks.

2.p2ev - p2eva pidime alustama "en punto siete" ehk siis seitsmest, aga noored argentiina s6brad suutsid soojenduseks 40min sisse magada, nii et p2ev algas v2ikse m6nitusega eurooplaste poolt Lad-Am rahvaste suunas. Sest meie, tyyp Ungarist ja kaks sakslast olid varakult valmis nagu lubatud. Igatahes kui see pisut venima kippuv algus v2ljaarvata, oli matk maru. Ilm oli soojem kui vajagi ja vaated olid vaimustavad. Suure raha eest ostetud tuuril saime sammuda ka Inkade rajal. See pole p2ris see k6igile tuntud Inka Trail, millele peale saamiseks pool aastat ette tuleb bronnida ja maja maha myya, et vajalik summa kokku saada. Aga igatahes oli trail aus ja loodus imeline. Tutvusime ka kohaliku fauna ja flooraga. Taimeriigist saime tundma koka- ja kohvip66sast ning posu lilli, millest pidavat ka miskit v2gevat meelemyrki saama, aga n2ed, m2lu peale ei hakanud. Sitikatest andsid tunda mingid s22selised, kes lyhemas spordipesus olejate s22rt sedav6rd isukalt n2rised, et veret2pp taga. 6htul vedelesime banostes ehk kohalikes termaalvetes. Oli l66gastav.

3.p2ev - noored argentiinlased yllatasid varase kohalolekuga hommikulauas ja p2ev paistis tore tulevat selle ajani, kuni giid Miguel hakkas jurama, et t2nase matkap2eva asemel v6iksime k6ik bussi kobida ja Machu Picchu alla vaimu valmis panema minna. P6hjus, miks vaene mees seda hirmsalt peale pressis olid eelmise 6htu 6lled. Ise ta kyll vapralt vabandas, et pea l6hub hullusti soojas vees vedelemisest - no eks me eurooplased noogutasime "kaastundlikult" ja ytlesime, et me matkame. Argentiinlased kobisid bussi ja vaene giid pidi meitega matkale tulema. Eks ta jonnis p2eva jooksul pisut enam, kui kohane oleks olnud, aga vaatamata sellele saime nautida taas head ilma ja vahvaid vaateid.

4.p2ev. P2ev algas hirmvara - 4:15 t6usmisega. Juba 4:30 alustasime v6idujooksu Machu Picchule. Rebimine poolunisena oli seet6ttu, et saada luba ronida Machu Picchu k6rval olevale Wayna Picchule. See siis on yks see terav tipp, mis kuulsatel Inka linna piltidel taustaks paistab. Peruu valitsus on kehtestanud reegli, et seda tippu saab p2evas v6tta vaid 400 matsi. Poolunisena ligi tunnike treppe trampida polnud teab mis meelakkumine, aga 6nnelikult olime ca esimese saja sees pargi v2ravate taga ligi 20min enne avamist. Ise olime tulemusega rahul:)

Horazio Rodriges ehk Mr. Machu Picchu nagu ta "tagasihoidlikult" oma hyydnimeks pakkus olevat, oli meie meeldej22vaks giidiks linnavaremete tutvustamisel. Kui keegi suudab silme ette manada m6ne kom88disarja, kus pilatakse giide, siis saate ka ettekujutuse Horaziost. Tyyp oli mega veidrik ja naljakas, selline 1,55m pikk kiilanev 50ndates Miki Hiire n2oga h2rra. Amigo nautis oma jutustust silmi kinni pigistades, tativaht suunurgas v2lkumas ja k2tega vehkides. P2rast iga asisemat s6nav6ttu l6petas l6igu: "Clear the idea?!" Igatahes oli mehike t6esti kogu Inka asjanduses sedav6rd sees, et tema lennukal kujutlusv6imel polnud piire, a la miks v6i milleks inkad omal ajal mingit erinevat kivi kasutada v6isid v6i mida sellega kujutada soovisid.

Tagasitulles k2isime Marise agitatsioonil reisust v2sinud leiget reit kohalikest daamedest massas88ride k2e all pehmendamas. Kogu oma tagasihoidlikuse juures pean t6dema ah oli kah:))

Adios,
Paul

ps. seekord on meil lugejakysimus ka. Kes v6i mis on pildil? Vihjeks mr Machu Picchu s6nad - use your imagination:) /et asi aus oleks, paneme 6igesti vastanule auhinnaks v2lja paari p6lvikuid/

dieciseis

Trujillost viis tee vaprad reisisellid Limasse. Linn, kus erinevate hinnangute j2rgi peaks elama-vegeteerima 8-10mln inimest ja kindlasti posu koeri. Linn oli oli t6esti pirakas, kuid 6nneks osutus Marise tuttavatelt saadud pisut negatiivne reklaam linnale seekord asjatuks.

Limas saime kokku yhe 2rakaranud eestlase Kristjaniga, kes siinmail nyydseks 6 aastat elanud ja toimetanud ning viimasel kahel aastal alpaka naha2ri ajab. Tyyp tundus kohalikku elu-olu ning 6lut nautivat ja n2itas meilgi yks 6htu, kuidas ajad k2ivad:)

Limas olime kokku kolm p2eva ja linn pakkus k6hur66muks nii soolast, kui magusat, nii liha kui juurikaid. Lisaks vahvat arhitektuuri aegade h2marusest ja ka t2nap2evast. J2ime oldu-n2htuga v2ga rahule ja soovitame kartlikul turistlil asjatud mured hyljata ja Limasse lennata.

Edasi plaanisime minna vaatama Nazca ajastu jooni, kuid kallis bussiyhendus andis siiski p6hjust see yritus vahele j2tta ja minna Machu Picchule l2hemale ehk siis vanasse inkade linna Cuscosse. Tiba ebameeldiv mekk j2i Limast suhu viimasel p2eval turmismibyroode t88st. Nimelt v2itsid provvad Lima - Cusco liinile silma kinnipigistamata vaid yht vedajat olevat. Ilmselt oli tegu mingi Peruu riikliku bussifirmaga, kellele sellist promo tehti. Hind aga oli sedav6rd hingemattev, et oli p6hjust interneti sygavustest natuke turismiputka daamide jutule kinnitust otsida. Oi ja n2e yllatust! - vedajaid kui palju ja hind juhtumisi enam, kui kaks korda soodsam. Tehtud-m6eldud, ostsime piletid ja ees oli ootamas 22h bussis6itu Cuscosse. Oo, maru!

Lugejatele, kes meie bussimeetreid ja -tunde loevad, siis takkaj2rgi veel fakt, et Cuscosse j6udsime hirmkangete ja -v2sinutena p2rast 24h bussis loksumist. Karm ala!

Cusco on lahe. Kahjuks on aga seda lahedat linna uudistama tulnud ka jube posu teisi turiste ja sellega kaasnev kohalike kauplemishimu on v2sitav ning kurnav. Paarile poisip6nnile pidin t2itsa k2e vastu panema, et nad eemale astuks.

p.

Yks huvitav fakt veel - oleme juba nii k6rge pilotaazi ispaanjakeeles omandanud, et k2isime kohalikus keeles kino vaatamas. Ausalt yles tunnistades ei olnud see meil plaanis:) Kraapisime kolme erineva limpsikino ust ja p2risime aru, kas vilmid on ikka ingleesis. Noja kahest kohast saadeti meid kohe tagasi, kolmandas lubati aga espanjoolikeelseid subtiitreid. Ostsime suures tuhinas pilkud ja enn2e imet! Esimestel kaadritel poetas 2nistoni dzennifer soravas espanjoolis laused, nii et myhises:) Ega me meelt ei heitnud. Lisasime kokakoolale pisut rummi, vaatasime liikuvaid pilte ja t2iendasime oma otsatut keelepagasit.

Oo ja elekter on siin ka p2ris, selline rammus 220V! Juhhei!

m

Ja nyyd taaskord bussi, et 10h p2rast silm lahti teha veel hommikuuimas olevas Arequipas.

quince

kiirteadaanne!
tulge k6ik Peruusse, siin on maailma2ge!

m

catorce

Et hoida tempo ja p6nevus yleval, j2tkaks teemal "Ecuadori piiriyletused". Kui lugejal peaks olema mahti maatsi Kolumbiast Ecuadori tulla, siis on, mida k6rva taha panna. Tuleb varuda aega ja kannatust. Meie Ecuadori tulek oli sihitud v2ga varajaseks kellaajaks, et saaks koha j2rtsus v6imalikult soodsa. Niisiis saigi juba 15 minutit enne 6 hommikul Kolumbia mig.ameti akna taga oldud ja nina nokkides kuute oodatud, et putkast v2ljamineku tempel saada. Mees hilines oma viisakad 5 min, kuid j2rtsus ootamine ja tembeldamine l2ks kiirelt ja valutult.

No ja siis tulid staarid Ecuadori poolelt. Esimene mitte nii magus uudis oli see, et nad avavad oma putka 7st. Massid hakkasid kogunema ja 6hus oli tunda sellist toredat ootamise lusti. 7st siis selgus, et meie soodne positsioon j2rtsus ei olnud piisav selleks, et esimeses satsis hoonesse p22seda. Jah, see oli selline peenem v2rk, et pidid kuhugi sisse minema. Nina haistis halba juba tegelt kohe, kui mingi jobu n2oga ametnik seda hoone ust avama tuli, et asi 6ige pole ja need kurjamid sellised yliasjalikud ametimehed paistavad.

4h ootamist ukse taga ja saime sisse (esimene seltskond ca 30 inimest oli siis nyyd ilusti l2bi t88tatud). Vahepeal muidugi oli piiriyletajate mass paisunud peris pirakaks ja ukseavajad ametnikud, kolm tyypi kodam88da k2isid ukse vahelt justkui imestunud n2gudega kiikamas, et oi-neh-n2ed-nyyd-siis-kuis-saba-kasvab-oi-yllatust. Igatahes p2rast 4h ukse taga passimist saime sisse ja siis selgus ka t6ehetk, mis see asi nii kaua aega v6tab. Passilaua tyyp oli ylimegagiga aeglane. Trykkis yhe s6rmega, seda ka siis mitu korda valesti, pudistas asju p6randale ja tegi kes teab mida veel, mis kuidagi protsessi ei kiirendanud. Nii et tegelt siis ootasime ja tembeldasime sees ka oma tunnikese kokku. Ukseavajad mehed muidugi korraldasid vahepeal sellise aruka tembu, et toimetasid kogu j2rjekorra yhelt poolt maja kylge teisele poole maja, hoides k2ed ikka pyydlikult t88d t2is. Kes teab milleks, aga ametimehed olid ise suht rahul oma tegevusega. Ja muidugi seks ajaks kui j2rjekorra ymber transportimene k2is, siis passilauamehed tegid ka v2ljateenitult kerge pausi.

Ecuadorist v2ljasaamine on lihtsam tegevus. Selle piiripunkti l2bisime 88bussis. Huumor oli muidugi piiriputka ja selle seinal rippuv kalender, kust templeid saime. Selline vahva puhevis blondide kiharatega rinnaka proua palja ylakeha pildiga, millelt ei puudunud ka hobune. No tule eile meile, t2is kreisiraadio.

Nyyd siis Peruust. A, et yldse Peruusse saada tegime esmalt tublid 12h bussis6itu ka Ecuadoris. Peruu esimesed vaated olid suht tagasihoidlukud, kui nyyd viisakas olla. Vaesus paistis silma siit ja sealt. Linnat2navad olid pooled kruusakad, getosid ning roomatimaju oli palju, prygi vedeles linnas ja maantee 22rtes. Pilt oli nii nigel, et v6tsime n6uks s6ita veel 9h, et esimesse linna saada, mis kirjanduse p6hjal ka turistile miskit pakub. Ja oh yllatust, t6esti sellise laga keskel on v2ga kena linn Trujillo - uskumatu. Nautlesime kohalikus pastakohas ja kohalike koogikestega.

Eile 6htul jalutasime linna peal, kui yks hetk mingid kohalikud seltsimehed inglismaa keeles juttu hakkasid puhuma. T2itsa marud sellid, nii et ei suutnud mitte neile 2ra 8elda yhe 6lle joomisest. Tyybid olid natuke huumormehed ka ja yhest 6llest kujunes selline pralle, et ma tegin kohaliku joogi piscoga pisut nii, et t2na ei ole v2ga hea olla.

bussipaul

ps! lugejatele, kes mu tervisliku seisu p2rast murem6tteid tundsid, siis neile teadmiseks, et nyyd juba nagu natuke peab.

trece

oh sa mu meie! Et k6ik ausalt 2ra r22kida, pean alustama sellest, et sellist eba6nne nagu meile siin Ecuadoris kaela on sadanud, pole varem olnud. Praeguseks oleme riigis olnud 13 p2eva ja mul on kaheksal neist olnud probleeme k6huga. Viimased kolm p2eva on sedav6rd pikali v6tnud, et ei ole jaksanud v2ga ise ei astu ei istu. Maris on tubli p6etaja olnud. Eile 6htul saime mingi arstiga ka yhendust, kes posu tablette kirjutas ja paar sutsakat veeni ja istmikusse tegi. T2na 88sel sai juba t2itsa magada ja asi paraneb ehk.? Eestlasena, kui suusa- ja ka klassikastiili harrastajana, soovin endale head pidamist:) Loodan ellu j22da...

Arsti soovitus juua caldo't ehk puljongit on osutunud t2ielikuks koshmaariks. Juba eelnevatel kuudel oleme tykati toitudes tundnud veidrat maitset. Oma teadmatuses pidasime seda selleriks. Tellisime eile-t2na kahes kohas leemekest ilma sellerita, kuid v6ta n2pust - supp suhu ei synni panna. T6e tagaajamisel l6puni uurides puurides selgus, et kurjajuur on koriandrinimeline herb. Taaskord vanarahvast, kui tarka rahvast tsiteerides: "rumal pea on ihu nuhtluseks".

paul

Nagu eelnevalt 8eldud, siis Paul on meil jah hetkel veel langenute rivides, kuid n2itab usinalt paranemise m2rke (loe: juba kostub naerupuginat ja pystiseismine on t2iesti teostatav tegevus). Ecuador on t6epoolest olnud natu kuri meie vastu. Lisaks k6ikv6imalikele Pauli tabanud k6hut6bedele, j2ime Quitos p2tipoiste kaasabil oma tengelpungast ilma. Ilmselt saavad vargad meie panga paroolikaartide numbreid p2he 6ppida ja ID kaartidega musta notsut m2ngida. Alla pole me veel 6nneks andnud - kui k6ik eduliselt l2heb, siis p6rutame homme oma praegusest asupaigast Riobambast edasi Cuenca poole ning n2dala l6puks j6uame ehk Peruusse.

Eks igas halvas asjas tuleb ka head m2rgata - seose Pauli haiguslooga olen suutnud oma ispaanjakeelset s6navara t2iendada v2ljenditega nagu uriiniproovitops, sisikonna tugev p6letik ja muude vahvamate algaja keelehuvilise jaoks vajalike s6nadega.

Kui eelnevalt kirjeldatud sekeldused v2lja arvata, on Ecuadoris kindlasti hoopis teistmoodi kui eelmistes viibitud riikides. Esiteks muidugi siinne loodus - vaprat reisiselli tabavad bussiaknast v2lja piiludes t2iesti uskumatud vaated (seda muidugi juhul, kui bussil yldse on aken. Yhel puhul 6nnestus meil saada istekohad papiga asendatud akna alla:)). Kanjonid, m2ed, j6ed ja vulkaanid palistavad teid igal kilomeetril. Enamus sisemaa linnu paiknevad ysna k6rgel (ilma vikipeediast vaatamata pakuks ca 3000m), mist6ttu n6uavad siinsed 6hutemperatuurid pigem teksa-kampsiku kooslust kui bikiine ja vupleid. Ka siinsed inimesed on hoopis teist "t6ugu" kui varasemalt kohatud isendid - enamus kohalikke on ilmselt inkade j2reltulijad, viljeledes ka t2nap2eval 22rmiselt huvitavat riietumisstiili. Inimesed on h2sti lyhikesed (ja r2pased), nii et ma tunnen ennast suure valge kollina:) Lapsed on neil 6udselt nummid. Pildi pealt on m6ned eksemplarid n2ha ka.

Pea kahe n2dala jooksul oleme j6udnud lisaks haiguste peletamisele ka m6nes turistil6ksus ja muidu toredas paigas viibida. Esimene kylastatud linn oli Otavalo, kus peaks reisirampside andmetel paiknema L6una-Ameerika k6ige popim turg. K2isime seda ise kaemas ja igatahes oli see v2ga moekas koht, kust poodlemishuvilistel on v6imalik soetada k6ike alates kana sisikonnast ja ubadest kuni nabakaunistuste ja pumppyssi pumbani v2lja. Meie saagiks langes ohtralt k6rvar6ngaid ja m6ni dollari eest ostetud k2sit88 toode. Suure plussina tuleb mainida majasuurust pitsat, mille me Otavalos Pauliga kahepeale sisse vohmisime. See oli p2riselt ka HIIGLASLIK!:)

Otavalost viis tee meid Quitosse. Tuleb tunnistada, et selles linnas pole peale vanalinna eksploreerimise eriti miskit teha, sest muudes linnaosades kohtab pigem kolearhitektuuri ja r2pasust. Paar tunnikest jalutamist ja v6ikski edasi liikuda. J2rgmises v6etud linnakeses nimega Latacunga k2isime Quilotoa kraatrij2rve 22res (vt pilti). Sealt kihutasime edasi Bañosesse, kohalikku veekeskusesse ja turisti meelispaika. Loobusime nende veeteenustest, kuna 10x20m basseinis oli umbes 100 000 murjamit. Ei tundunud eriti ahvatlev:) Kyll aga k2isime raftingul, mis oli 2raytlemata 2ge. Kui raskusklass III midagi lugejale ytleb, siis olgu see fakt ka siinkohal 2ra toodud. Bañosest oli plaan tulla Riobambasse siinse riigi k6rgemat tippu, Chimborazo vulkaani uudistama, aga selleni pole me siinviibitud nelja p2eva jooksul k6hukurjamite t6ttu j6udnud. Enam vist ei taha minna kah.

Huvitava t6igana v6ib veel mainida asjaolu, et otsustasime mingi hetk Pauliga Ecuadoris mitte dzunglisse minna (kohalikus keeles Oriente) ja h2sti tegime. Olles pikalt t6vevoodis ainsa meelelahutusobjekina ispaanjakeelne telks, oleme suutnud tuvastada, et Orientes on miskine m2ss ja p6rgulised paugutavad, mille tulemusena on teed suletud.

6nnejumal ei ole meid vist ikka p2ris maha j2tnud;)
maris