Saturday, January 28, 2017

Cinquenta y ocho


Kallis kodumaa! 

Enam ei ole palju jäänud kuniks su rüpp meid tagasi enda juurde ihkab. Sellega seoses oleme ühtpidi rõõmsad (no et saab koduseid emmata ja ohjeldamatult juustu pugida), teistpidi aga pisut nõutud ja kurvadki, sest kontidesse pugenud soojus, ere päike, igapäevased puuviljahordid, ujumissessioonid ja muu toredus tuleb selleks korraks maha jätta. Näituseks on ühes meie kõrvaltänaval asuvas lemmikrestos võimalik ka jäneseid käppida. Kes siis sellele suudaks vastu panna! Igatahes lubame veel viimaseid päevi siin naudiskledes mööda saata, et juba saabuval nädalal kott kokku pakkida ja lennukisse astuda. Seekordne postitus on pühendatud pisematele Bali eripäradele, mida meie silm on märganud ja kõrva taha üles täheldanud. 


Esmalt meenub poodlemisega seotud vahva iseärasus - kuna me Paul-poissi veel päris omapead koju mängima ei tihka jätta, siis käib ta meiega vapralt igalpool kaasas. Nii ka (väiksematel) kaubandustiirudel. Enamustesse poodidesse sisse astudes hakkavad poemüüjad ja -müüjatarid käsi kokku lööma, õhku ahmima ja Paulikesega tutvust tegema. Pärast kohustuslikke au meni mants (ehk mitu kuud) ja vatssa neim beibi (aka mis su nimi on, beebi), peetakse sõprus sõlmituks ning juunior rändab personali sülle, et esivanemad saaksid isekeskis riideid ja muud kraami näppida. Uskumatult mugav! Peab tõdema, et kui mõnikord teda ära ei krabata, siis tekib isegi väike meelehärm, et ma oma last süles pean tassima samal ajal kui on hädasti tarvis uusi plätusid imetleda:) Ja noh, igasugu selfisid ja endleid on ka need kauplusedaamid endast Pauli tuules klõpsutanud. Hakka või raha korjama.

Bali hoolsast ehitusmelust on ka varem juttu olnud. Kuna meie praeguse elamise kõrval on igapäevaselt usin ehitustöö käinud, siis on seda sagimist põnev jälgida olnud. Märksõnad on kiirelt ja odavalt ehk kodumaine termin "si*** saia tegemine" passib kirjelduseks hästi. See, kuidas või millest hoone valmib, ei oma vähimatki tähtsust kui värv lõpuks kõike tehtut katab ja terve kupatus justkui jonksus paistab. Kogu objektil olev kaader on ilmselt kordades värvikam kui kodumaine Kalevipoeg, kes üle lahe Soomemaal käies tööjuures tilkagi küprokit ei pane. Majad aga kerkivad justkui võluväel saatjateks kellu ja toores jõud, millele sekundeerivad nutikad lahendused a'la turvakaalutlustel rollerikiivriga katusekivide panija või bambustokkidega betoonvalu toestus. Suur osa on puhas käsitöö ja samas ei lööda millegi ees risti ette. Nii jutustas meile üks kanada noorhärra oma motopoe valmimisest loo, kuidas "elektrik" olevat 220 volti naha vahele saanud, tehes paljajalu vesimärjal põrandal omi toimetusi. Hea kolleeg ehitustandrilt oli seda särinat nähes kellu nurka visanud ja elektrifitseeritud tegelast päästma läinud, mille tulemusena mõlemad tegelased särtsu said. Oh elu elukest! Samas on balilased maru usinad - kopsimist ja puurimist on kosta varavalgest õhtul kella kümneni välja. Ja niimoodi kõik nädalapäevad ühtejutti, välja arvatud templipidustustel. Siis kukuvad tööriistad aegsasti käest, et asendada värviplekilised t-särgid sarongide ja teiste pidurüüdega. Tseremooniaid ja tähistamisi tuleb aga iganädalaselt ette, nii et mõningast hingetõmbeaega jääb ka usinale töömesilasele.



Nagu eelpool kirjeldatud seik elektrikutega tõestas, siis selle ameti meestest on siin ilmaservas ilmselt tõesti puudus. Kaabeldus elektripostidel on vaatamisväärsus omaette, aga jo see tuleb sellest, et suurt pilti ei oma keegi ja iga "spetsialist" on oma juhtmega kusagilt tulema hakanud ning kusagile läinud. Justkui sõbrad Susa ja Pusa Karupoeg Puhhis.

Bali kassidest me juba rääkisime, nii et tasakaalu tarbeks saavad äramärkimist ka koerad. Hakatuseks tahaks öelda, et neid on tohututes kogustes. Iga majapidamise ees pikutab või uimerdab mõni. Hommikujooksu tehes on ka kutsud pisu vilkamad, mõni viitsib isegi haugatada ja sõprade seltsis külatänaval patseerida või kukkede-kanadega jumalatele pandud andides siblida ning sealt head-paremat sortida. Sellised umbes kümnepealised ringi hängivad banded pole midagi eriskummalist. Palavamal ajal on kutsud aga enamjaolt kusagil pikuli lebos. Üldiselt on nad üsna sõbraliku meelelaadiga, kuid mõni on ka käredama suuga. Meie õnneks pole siiani ühtegi ekstsessi koertega olnud ja vast ei tule ka.  


Seni kuni meie veel peesitame ja mõnuleme, vaadake teie pilte!



Saturday, January 21, 2017

Cinquenta y siete


Pura Ulun Danu Beratan on kirjanduses leiduva järgi üks maalilisemaid templeid, mida ikka ja jälle Bali saarel pildile püütud. Eks meiesugusel vandersellil ole sellest religioossest hierarhiast keeruline läbi närida, kuna templeid on tohutult palju ja tähtsaid ning väga tähtsaid ka omajagu. Kuna aga see kõnealune pühamu oli meil ainus nn top 5 omadest väisamata, siis tuli tahtmine ka see retk ette võtta. Meie jaoks tähendas templi külastus seni pikimat motomatka, kuna läbisime seks puhuks 110km. Lisaks läbitud istmikukilomeetritele võrri otsas teeb kompleksi eriliseks see, et ta asub mägedes, Beratani järve kaldal, mille kõrguseks merepinnast loetakse 1239m. Järv ise on Bali üks puhta vee varudest. Siinkohal tuleb internetis leiduvale infole jaatavalt kaasa noogutada, kuna vaated olid hunnitud ja sai hoolega pilte klõpsida. Remargi korras sooviks muidugi ära märkida maailma rahvaste mitmekesisuse. Nimelt kui eurooplane tuleb püha paika ennast kaema, siis turist suurelt hiinamaalt astub templivärava kõrvalt hoopis vesiratta laenutuse- ja kaatrisõitu pakkuvasse putkasse ning teeb mõned lustlikumad tiirud järve peal. Ja neile kohaselt kohe hulgakesi ja suurte bussidega.



Tänase päeva tähtsündmuseks oli kassikohviku külastus. Tegemist on asutusega, kus oma magusaampsu ja joogirüüpe kõrvale saad kohvikuelanikke ehk kasse silitada. Bali kiisud on hästi kribud ja kuigi prantslannast perenaine kiitis nende head isu, siis oma mõõtudelt jäävad nad meie Raivole kolm-neli korda alla. Üks huvitav asi jääb siinsete kasside puhul veel silma, nimelt nende saba. Tihti on see kõver, väga lühike või sootuks olematu. Perenaine teatas, et see olevat geneetiline eripära, kuna tihti paarituvad suguluses olevad kiisud. Kõver või lausa murtuna näiv saba võib kassile aga palju peavalu valmistada, sest ta jääb selle konksuga tihtilugu kuhugi kinni:) Paul poiss ilmselt tundis suuremat rõõmu kassikeste mänguasjadest kui karvakäppadest endist, aga vanemad olid rahul sellestki. Ja no tegelikult oleme ise maailmasuured kassilembud, nii et see kohvik oli küll üks ilmatuma tore koht!


Spordimehena on paslik ära märkida ka minu võrkpalluri debüüt kohalikul küla-areenal. Esimesel päeval nägin täitsa kabedat platsi meie tänava ääres ja olin vargsi mõtteid mõlgutanud, kes ja kunas siin palli togimas käivad. Möödus nädalake ja sattusin treeningule peale. Viisin Marise ja Pauli koju ja tulin ise tagasi. Pärast pisukest juttu ja soojenduslööke leidsin end platsilt. Peab mainima, et kohalikud poisid mängisid väga hästi, nii et nendega võiks vabalt mõnd maarjamaa rahvaliigat taguda. Seega sport oli kena, kuid väikse agaga. Nimelt polnud minu pehmed päkad harjunud selle betoon-vulkaaniliiva väljakuga, mistap kodus avastasin suure varba alt parajalt piraka tüki nahka eraldumas. Õnneks on meil esmaabi vahendid ühes, tänu millele sai õhtul seda musta liiva varbast välja nopitud ja nüüdseks paar päeva hiljem paterdan päkkade patsudes ilma muredeta ringi ning plaanin oma kella kuueste hommikujooksu ringidega jätkata.

Püsige lainel, 
Paul seenior

PS! Kuna elame nüüd ookeanile lähemal ja rohkem looduse keskel, siis on avanenud võimalus oivalisi päikseloojanguid vaadelda ja naudelda.



Monday, January 16, 2017

Cinquenta y seis

Oleme end nüüdseks mõnusasti Canggu nimelisse surfikülla sisse seadnud. Eelnevast korrast innustatuna tahtsime ka seekord mõnda aega siin peatuda, sest Canggu vaib ja olemine olid juba tookord konti- ja mokkamööda. Kahe aasta tagusega võrreldes on vahepeal maalrid ja ehitusmehed kõvasti vatti saanud, sest uusi hütte, hotelle ja spaasid on kerkinud nagu seenemikke pärast vihmasadu. Õnneks on see üsna osavalt roheluse ja riisipõldude vahele ära peidetud, nii et külahõngu on veel jätkuvalt tunda. Lihtsalt toidukohti, inimesi ja öömaja valikut on mõneti rohkem. Surfilainetesse pole me ise veel sukeldunud, sest ootame lapsehoidjat, kes nädalakese pärast meile külla peaks jõudma (tsau, L!). 

Vahepeal oleme teinud päevaseid väljasõite siia ja sinna, et rohkem Bali saare ilust ja võlust osa saada. Muuhulgas avastasime Uluwatu kandis ühe kauni valge liivaga ranna, millel nimeks Green Bowl Beach. Sinna jõudmiseks tuli esmalt umbkaudu 300 astmelisest trepist alla laskuda (ja pärast muidugi ka tagasi üles ronida). Sellest tulenevalt ei olnud see sinise sillerdusega mereriba just eriti ohtralt asustatud ja saime mõnusalt varbad vette susata. Samas oli niipaljukest klientuuri, et kohalikud tädid oma pudipadi müügiputkad vaevaks on võtt püstitada. Kel osmiku jaoks raha polnud jätkunud, see istus niisama maas, punus käepalu ja pakkus massaaži. Enamasti oleme me juba päris osavad vältimaks enese müügivõrgustikku sisse mässimist, kuid seekord langesime siiski lõksu. Nimelt istusin pahaaimamata kivirahnu taga väikese nubluga päikesevarjus ja asjatasime toitmisprotseduuridega, kui üks daam oma nodikotiga meile otsustavalt külje alla puges. Keeldusin viisakalt ostlemisest, kuid proua ei andnud alla. Pakkus, et teeb siis väsinud lapsevanemale vähemasti jalamassaaži. Mina ikka ei-ei-ei, aga tädi kahmas mu varbad omale juba pihku ja hakkas mudima. Olin jätkuvalt äraütlemisele meelestatud, aga kui ta sugugi alla ei andnud ja juba mõnda aega mind näppinud oli, siis leebusin ja lubasin naaaaatuke masseerida. Ilmselt oleksin muus situatsioonis minema kõndinud, aga Paulisiitole samal ajal süüa andes oli seda võrdlemisi tülikas teha. Noja siis ma murdusingi jah. Tõele au andes oli massaaž täitsa okei ja 1,5€ selle eest välja käia ei tundunud ka lõppeks just priiskamisena. Selline lugu siis. 


Mis massaaži puutub, siis seda teenust pakutakse ohtralt iga nurga peal. Oleme soovituste najal osavamad näpud välja peilinud ning siin-seal ka katsetamas käinud. Tuleb taaskord tunnistada, et mudimiskunsti valdavad kohalikud väga hästi ja kuna ka hinnaklass on ääretult meeldiv (tunnise sessiooni eest kasseeritakse üldjuhul 5-7€, kuigi soovi korral saab peenemates paikades muidugi ka kordades rohkem maksta), siis oleme lasknud end päris tihedasti näperdada, siluda ja õliga plätserdada. Ja see on oh-kui-meeldiv! 

Teise päevatripi tegime veel Ubudisse, et kalleid kaasmaalasi M-i ja R-i enne viimase kojunaasmist visiteerida. Ja noh, oma lemmikkohas massaažis käia ja väheke matkata. Kõndimiseks olime välja valinud sellise toreda tegemise nagu Campuhan Ridge Walk, mida ma miskipärast arvasin 9km pikkuseks rajaks. Tegelikkuses oli too maaliline matk kõigest 4km, aga abiks seegi. Igatahes tasub sinna minna varakult, sest nii on vähem kaasteelisi ning lisaks säästab matkasell selmoel end lagipähe lajatavast päikesest. Ütleme nii, et ka hommikul enne kella kaheksat võttis soe päris võhmale. Kuna aga pilt ütleb rohkem kui sõna, siis kaege kauneid vaateid. 




Kui meid just vihmasabin või mõni muu ootamatus ei taba, siis on homses eeskavas väidetavalt Bali kõige lummavama templi, Pura Ulun Danu Bratan, külastamine. Sellest siis juba järgmine kord. 

Olge terved, meie

Monday, January 9, 2017

Cinquenta y cinco


Tähelepanekuid kulinaaria vallast. Toit ja kokkamine on meie rõõm, seega oleme lasknud meeled vabaks, et kogeda taas erinevaid maitseid. Einelate skeene on muidugi tohutu värvikirev, alustades kohalike poolt sütel suupärase sussutamisest, mida tarbitakse jooksvalt motika seljas või kusagil maas istudes, kuni kohalike warungideni, kus pakutakse laua taga täitsa praetaldrikul toitu. Harjumuspärased noad-kahvlid pole siinses kultuuris moes, süüakse kätega, sest muidu tuleb toidule metalli maitse juurde ja sedasi justkui ei austata ninaesist. Lääne inimesele tuuakse siiski küsimise peale kahvel ja lusikas abiks. Warungide hinnaklass on soodne, vegetoit võib olla alla euro ja kui soja, tempehi, kala või liha juurde võtta, tuleb rahataskut kergendada 1,5-2€ jagu. Võimalik, et selline "raha röövimine" on juba läbinud valge turisti hinnafiltri ja Bali enda klientuur tasub eine eest veel vähem. Lisaks eelnevatele asutustele on kohalikule kultuurile omane rollerile ehitatud liikuvad toitlustusasutused. Sealt pakutav on iga konkreetse tsiklisti oma nišš. Kes pakub burksi, kes mingit sorti riisirooga ehk gorengi, palju on õlis frititud ja taignaga kaetud tooteid. Toidu eest vastutasuks küsitav rahaline panus jääb taas tihti alla euro.

1,5€ eest hangitud kalaroog riisiga
Turu pealne warung ehk maakeeli toiduputka
Burksimees meie koduukse ees
Lisaks eeltoodule on muidugi tohututes kogustes kohvikuid ja restorane, mis on mõeldud saare külastajatele, kuna kohalike finantsvõimekus neid väisata ei luba. Valikuid on tõesti seinast seina, nii pakutava toidu kultuurilist tausta silmas pidades, kui ka maitsemeeli erutavaid nüansse arvesse võttes. Kesmine tase on väga hea. Kuna turist on kohalikule inimesele ennekõike liikuv rahapuu ja teenistusallikas, siis nendes einelates tuleb kõhutäie eest tavaliselt 5-8€ välja käia ehk siis koduse pealinna hinnaklassi arvesse võttes umbes 2 korda vähem. Sedasorti sööklad võivad ka tihtilugu olla seotud valgete omanikega.

Mama San, meie arm
Turistile suunatud einelate ülemine ots on moodsad restoranid, kus õhtuseks laua saamiseks on kõvasti rebimist ja laua saamiseks on arukas teha eelnevalt broneering. Toit on olnud hõrk ja tihtilugu on kokad kunde meele erutuseks ka toidu välimusele agaralt rõhku pannud. Samas hinnaklass arvestades pakutava kõrget taset on väga mõistlik - kolmekäiguline õhtusöök võib jääda 25€ kanti.

Viimane ning üldse mitte väheoluline kõhutäite võimalus on kaubandusvõrgus või turult leitavast söögi prepareerimine. Juba kunagi varasemas kirjatükis kirjeldatud puuviljad on suussulavad, nendega alustame tihti oma päevi. Juurikad ja roheline kraam on samuti värsked ja ostma kutsuvad. Ning lõppeks teeb meelehead poes pakutav mereannisekser, millest pole tihti midagi korvi pistmata suutnud mööduda. Oma esimesed kalmaarid olen siin puhastanud ja valmistanud, võrratu elukas. Lisaks on pannile jõudnud kõiksugu kalade fileesid, millest enesele teada ja tuntumad mõõkkala, tuunikala ning punane riffahven (red snapper) kuigi lauale on sattunud ka mõni selline isend, kellele nime anda ei oska.

Molluskid enne..

..ja pärast 
Seoses sellega, et vahetame täna oma eluaset (Villed naasevad kodumaa rüppe), käisime eile uut elukohta kaemas. Köök tundub ehk kobedamgi kui praegune, nii et omaloomingule saab anda veel küllaga voli vormumiseks. Meie kõhud on valmis!

Friday, January 6, 2017

Cinquenta y quatro


Immigratsiooniterror. Eesti Vabariigi kodanikul on lubatud Indoneesias viisavabalt viibida kuni 30 päeva ja viisaga kuni 60 päeva ühtejutti. Pärast seda tehakse sulle tsaupakaa ja aetakse minema. Iga ületatud päeva eest kasseeritakse 300K ruupiat, mis teeb umbkaudu 20€ kopikatega. Meie veedame siin pikemalt aega, nõks alla 60 päeva. Enne sõitu uurisime viisaga seotud reegleid ja eeldasime naiivselt, et meie puhul saame esimesed 30 päeva viisavabalt mõnuleda ja siis teha tagumise 30 päeva kohaloleku loa (olgu siinkohal öeldud, et saatsime Indoneesia konsulaati korduvalt ka vastavasisulise päringu, millele kunagi vastust ei saabunud). Aga oh ei! Vahetult enne ärasõitu selgus, et kui tahad riigis viibida enam kui 30p, siis on tarvis esmalt teha 30p viisa saabumisel lennujaama ja maksta selle eest 35$ per persoon ja seejärel paluda pikendust, mille eest kasseeritakse umbkaudu sama taks. Hästi. Tundub tehtav, eks. Oh sa poiss, ka see oli vale eeldus.

Umbkaudu 10 päeva enne 30p sisenemisloa ekspireerumist tuleb alustada pikenduse taotlusprotsessi. Seda seepärast, et immigratsioonis tuleb käia ei grammigi vähem kui kolmel korral: esmalt avaldust sisse andmas, siis sõrmejälgi andmas ja piltide jaoks poseerimas ning viimast korda passi kättesaamiseks. Kõik algas sellest, kuidas ma olin eelnevalt põhjaliku kodutöö teinud, saamaks teada, kuidas kõige libedamalt ja sujuvamalt selle üritusega ühele poole saada. Muuhulgas oli mainitud, et kindlasti tuleb minna võimalikult varahommikul kõige lähemal asuvasse immigratsiooniputkasse. Panime kella 8 paiku motikale hääled sisse ja põrutasime guugelmäpsi järgi lähimasse asutusse. Kus peale esimesi manöövreid selgus, et oleme valesse kohta tulnud. Kuigi mäps näitas sinna 15km, siis Kerobokan ei olevat selle maja teeninduspiirkonnas ja sõitku me järgmisesse kohta. Kuhu oli omakorda 45 minuti tee. Mina muidugi jonnakana alla ei anna, mõtlesin pista ankeeti meie elukohaks suvalise hotelli Denpasaris. Otsisin juba aadressid ja jutud välja, valetasin ametnikule, et kolime varsti pealinna ja oleme sellega nende haldusalas. Rõhusin pisut Paulile ja nii ta leebuski. Hakkasin usinalt pabereid täitma kui abikaasaga juttu tuli, et äkki hakkavad, kurivaimud, andmeid kontrollima. Kui jõudsin selle kohani, kus tuli kolme veretilgaga andmete õigsust kinnitada, lõin põnnama, otsisin välja "õige" putka koordinaadid ja asusime juuste lehvides teele. Täpselt 45 minutit hiljem saime uue pataka pabereid, täitsime nood usinalt korrektsete andmetega ja juba pärast kolmetunnist sõidu- ja järjekorratamise saagat saimegi tagasi koduteele asuda. Siinkohal oleks paslik mainida, et passid korjati immigratsioonionkli poolt ära ja vastu saime paberilipikud, millel peal järgmise visiidi kuupäev. 

Ei möödunud nädalatki kui põristasime taaskord viimati külastatud viisalasse. Asutus avatakse kell 8, meie jõudsime ukse ette 8:04 ja leidsime eest inimhulga, kes kõik tahtsid järjekorranumbreid võtta (noh, nagu meil kodumaalgi pankades ja postiasutustes on). Selgus, et vastav aparaat oli tuksis ja vajas restarti. Turvamees sai sellega kärmelt hakkama ja juba me saimegi väikese paberikese tähisega C009. Ootasime viksilt oma korda kuniks tablool viskas ette meie numbri. Abikaasa läks proua juurde, kes pidi viisa pikenduse eest tasu kasseerima. Raha jõudis prouani, aga edasi saabus error - nimelt ei saavat ta meile järgmist paberit väljastada, millel kirjas tasumise info ja luba sõrmejäljesektorisse minna, sest immigratsiooniametnike IT programm olevat selsamal hetkel peakontorist hooldusesse suunatud. Kui mõistlik! Pärides oodatava hooldustööde lõpuaja kohta, arvas daam, et tulgu me homme jälle. See aga ei sobinud kuidagi meie plaanidega, sestap pakkusin, et ootame pisut. Ja juba ei rohkem ega vähem kui poole tunni pärast käis järgmine plõnn tablool, saime makse sooritatud ja tõendusmaterjali selle kohta oma valdusesse. Järgmiseks väljastas kõrvalputka onu meile sõrmejäljetoa järjekorranumbri, mis oli 009 asemel hoopistükkis 025. Ehk mingil imekombel oli süsteemi seisaku ajal 15 inimest vahele trüginud. Kuidas see võimalik on, teavad ainult Bali immigratsioonijumalad.

Kannatlikud nagu me oleme (eriti väike poiss, eks), ootasime nõks alla tunnikese veel, et siis oma näpud ja näod ette näidata. Kui meil lõppeks õnnestus kogu kambaga uksest sisse pressida, läks süsteem uuesti rikki. Seekord kõlgutasime pildiaparaadi toolidel 5 minuti jagu niisama jalgu kuniks immigratsiooniäpp uuesti käivitus. Fotosüüdistused niks-naks tehtud, sõrmed jäljendatud, saime järgmisest aknast uue lehe, kuhu oli kritseldatud viimase tagasipöördumise aeg. 

No ja juba kolme päeva pärast panime masinale taas hääled sisse, et viimast korda viisameestele külla minna. Tuletan meelde, et iga sõit vältab liiklusest sõltuvalt 30 minutit kuni 1h30. Kui enamasti on hommikuti teedel vähem sõitjaid, siis seekord oli tagasipöördumise lipikul kirjas vahemik kella 14 ja 15 vahel. Ehk tuleb olla erakordselt täpne. Muuhulgas on see ka kõige palavam aeg päevas, kus päike lagipähe lajatab. Vaprad viisahundid ei kohku aga millegi ees tagasi ja meie üllatuseks sujus ametis seekord kõik peaaegu viperusteta. Isegi kuupäev oli neil passi õigesti kirja saanud! Küll aga osutus tagasitee ääretult hulluks, sest liiklus lihtsalt seisis. Me sulasime seal motika otsas kogu perega ja mõtlesime, et rohkem küll enam jahmerdada ei jaksaks. Õnneks polnud tarviski. Tehtuuuud!

Lammas all paremas nurgas ehk viisapikenduse tempel

Monday, January 2, 2017

Cinquenta y tres

Head uut aastat, armas lugeja!
Musimopsti!