Cuarenta y ocho

Hei!

Olles nüüdseks teinud päkkade patsudes tiiru koduõue murul (mis tõe huvides on suuresti veel lume ja jää all peidus ning tatsuma pidi harjumuspäratult talvesaabastes), on paras aeg teha kokkuvõte reisi viimasest nädalast. Jah, eile naasesime isamaa rüppe ja katsume jõudumööda kohaliku kliima ja kommetega kohaneda.

Esimene mõte, mis kodus diivanil istudes ja aknast välja vaadates pähe tuleb on see, et viimane nädal oli valge, päikseline ja soe - no nagu need kõik teisedki Balil vedetud nädalad, mida põhjamaa talvedes kohe üldse ei kipu olema. Ja kindlasti ka värviline. Nii loodus, kui inimese poolt loodu. Pöidlad pihku - ehk on see maarjamaa kevadki juba kukesammu kaugusel.

Aga nüüd siis asjast. Suursündmuseks võib kindlasti pidada meie esimest surfikogemust. Või siis õigupoolest kaht juhtumit, sest käisime lauaga lainetes kahel järjestikusel päeval hullamas. Kuna meil nii moodsat tehnikat polnud, millega fotosüüdistusi otse laineharjalt esitada, siis tuleb leppida sellega mis allpool, kus rõõmsad gigantsed eestimaised surfarid koos treener Mariga pildile püüti. 

Tuleb tunnistada, et surfamine on väga vahva, kuid ka ääretult väsitav. Mingi võrdluse ehk saaks sellest, kui lumelauaga sõitmiseks tuleks iga kord mäe otsa ise jala vantsida. Kuigi erinevus tuleb sisse sellest, et kui mäest alla tulles on sõit justkui garanteeritud, siis algaja surfari puhul pole suure ujumise peale sõidumõnu nautimine alati võimalik. Küll võib põhjuseks olla asjaolu, et positsioon sai pisu valesti valitud ehk laine murdub liiga vara enne sind või läheb kõrgeim lainevall sinust sootuks mööda. Ja no lisaks sellele veel väike nõks, et kui sa ka peaksid olema end ideaalselt positsioneerinud, siis võid mõne tehnilise apsuga lauale tõustes oma liuglemise juba eos nurjata. Nii et mulle tundus, et surfamine tähendab ka paljus ootamist ja kannatlikkust ning kui oma paaritunnise vees ligunemise peale kasvõi ühe eriti hea laine püüad ja pikalt sõita saad, võib iseendaga rahule jääda.

Hirm selle suure veeseina ees kaob lauaga vees olles sootuks. Pigem tekib soov ikka suuremat lainet ja mõnusamat sõitu saada. Esimesel päeval kui kohalik spetsialist Mari meile näpunäiteid jagas, olime nn longboardidega ehk algajatele mõeldud laudadega, mis suuremad ja stabiilsemad. Meie õnneks ja rõõmuks saime juba esimene päev üsna edukalt hakkama, nii et järgmine hommik usaldati meid juba omapäi ja vahvate ning värviliste "päris" laudadega vette. Alljärgnevalt on esittud fotomaterjal peale veest naasmist.

Viimasel nädalal hängisime Canggu kandis ka ühe pool-kodustatud eestlannaga ringi. Tegemist siis umbes 6 kuud Balil elanud näitsikuga, kes arvas end sinna elama jäävatki. Juskui filmiklassika, kus hr. Abeli kehastatud Johni proua lakaluugi vahel kinni olles ütleb: " Ma ei kavatsegi siit ära tulla". Preili K on maailmarändur, kes oma koha just sel saarel leidnud ja kui õnne, siis saab mõne aja pärast ka tema Bali elust kirjutatut ehk Eestimaal raamatu kujulgi lugeda. Nii et siinkohal veelkord tänud K-le kohalike kommete ja muidugi parimate einelate tutvustamisel.

hea kohviku teevad heaks ägedad töötajad

Üks asjaolu, mis Bali puhul kindlasti äramärkimist väärib on see, et me ei kohanud seal ühtki kerjust. K väite kohaselt neid seal polegi. Usk, kultuur ja elukombed ei näe sellist asja võimalik olema. Kodanikke on seal umbes kahe Saaremaa suurusel maalapil küll palju, oma 4 miljoni jagu, kuid neil kõigil näikse olevat mingi töö või tegevus, et oma kõht täis ja ihu kaetud saada. Jah, see töö pole võibolla esmapilgul valgele inimesele väga mõtekas ja efektiivne (näiteks kääridega muru pügamine või einelas kümnekesi kahte kundet teenindada, kuid see on väga oluline sellele balilasele ja kogukonna jaoks). Ja kindlasti ei saa balilaselt küsida, kas ta on usklik. Bali hinduism on iga kohaliku jaoks sama loomuomane, kui hingamine või söömine. See lihtsalt on neil nii - miski, mille järgi elatakse ja toimetatakse. Midagi, mille järgi joondutakse, kasvatatakse lapsi ja kasvatakse ise.

Aga jah - Bali on ilus. Maris ja Paul soovitavad;)

Kevadet oodates, 

P.