Cuarenta y siete

Hei,
numbri- ja statistikahuvilistele saaks siinkohal justkui lembitukuuselikult oma stopperiga suure kase juurest suusasõidu vaheaegu vahendades edasi őelda, et abikaasa trombotsüüdid on tõusutrendis! Alates teisipäevast 48, 53, 78, 108, 136, 330K. Viimatine mõõduvõtt leidis aset eile hommikul, kui arsti palvel veel kontrolli korras visiidi Denpasari hospidali tegime. Ka põetaja kinnitab patsiendi visuaalse vaatluse põhjal hästi taastunud ja haigusevimmast krapsakalt kosunuks olevat:) On rõõm!

Huvitav on see, et aeg on justkui teise voolamise saanud pärast neljapäeva hommikust haiglast pääsemist. Päikest ja lusti ning muidugi oivalisi einelaid on siin Canggu nimelises kandis märkimisväärselt rohkem, kui raviasutuse seinte vahel. Canggu ise on aga ennekõike tuntud ja maailmakaardile end surunud, kui surfimeka. Tõesti-tõesti - laudadega karvaseid ja sulelisi sellises konsentratsioonis pole meie ilma näinud silmad enne kohanud. Eks lugejal teki kindlasti õigustatud mõte, kas oleme ka selle laineharjal liuglemisest isegi osa saanud? Hetkel on vastus ei. Kogume veel julgust:) Tõsi ta on, et korra proovisime surfarite kohast niisama ujuma minna, aga see lainetemöll ei tekitanud tuhinat sinna tagasi trügida. Pigem oli üsna liivaterakese tunne, mida ookeani vesi pillutab omatahtsi, sest kui õigel ajal lainevalli sukelduda ei suuda, siis sellest seinast üle ujumine osutus võimatuks. Rannas istudes oli kuidagi mugavam vaatleja rollis olla, kui see paari meetrine veesein kedagi teist taga ajab, kui iseennast.

Õhtune surfimees päikseloojangul

Lisaks käisime ka lähikonna kultuurilisi vaatamisvääsusi uudistamas. Selleks siis reisiraamatu kohaselt enim külastatav Bali tempel Tanah Lot. Kõik oli kaunis ja vaated oleks hunnitud, kui oleks kuidagi sellest inimmassist mööda või läbi suutnud kaeda. Siia toodi kauge hiinamaa inimesi lausa suurte bussidega. Kas just otse hiinamaalt, aga kusagilt oli neid sellele maalapile koletus koguses kokku kuhjatud küll. Ja üks mis kindel - tehnika võidukäik on olnud meeletu kasvõi Ladina-Ameerika reisi aegadega võrreldes. Ja kummalisel kombel meeldib inimestele ikka pildistada iseennast, vaatama sellele tohutule looduse ilule.

Tanah Loti huvilised

Reedese päeva võib kokku võtta kui motomatkajate seikluse, sest kokku olime rollerisadulas enam kui 100km. Ja ennekõike seda selleks, et Maris saaks hommikul arstiga kokku ja pärastlõunal näeksime oma silmaga Bali postkaardivaateid Ulu Watu randadelt. Ilus, maaliline! Vaadake ise:)

Bali liiklusest ja selle kultuurist või kultuuritusest oli mingi märkus ka varasemas postituses. Egas seda ongi vist võimatu kuidagi kirjelda, tuleb lihtsalt kogeda. Olla selles liiklusvoos ja lasta tal end kanda, vahepeal kaardilugejalt juhiseid saades, kui mõnes "delta alas" peaksime suunda muuta soovima. Ja üks mis kindel - kaherattaline liiklusvahend on ajavõit. Sellega poetakse igast võimalikust august läbi ja paljuks ei peeta ka kõnniteel vuramist, sest jalakäijaid pole - kõik sõidavad ju rolleritega:)

Cuarenta y seis

Pärast kõikvõimalikke puhastusrituaale templites, massaažipreilide juures ja nõidarstide haardes, oleme nüüd täpselt nädala jagu olnud hoopis teistsorti purgatooriumis. Või noh, mina olen ja P toetab nagu oskab. Ei, tegemist ei ole moeka detoksprogrammi ega ajurveedalike turgutusprotseduuridega peenes Bali spaas, vaid hea ja tuntud lääne meditsiini haigemajaga.

Kõik algas sellest, kuidas tundsin pärast Lempuyanist allavantsimist ja hotelli jõudmist, et pea hakkab tuikama. See on ebaharilik, aga arvasin selle päikse toimeks ning pikutasin puhkamiseks niisama veranda peal. Mingi hetk kolisin voodisse ja saatsin härra üksinda õhtueinele, sest pigem tundus olemine ka õrnalt palavikuline. Kahtlustasin korraks päikesepistet ja otsustasin selle välja magada. Kosutavate unemaa-rännakute asemel kostitasid mind mõne tunniga hoopis külmavapped, 39,2C palavikku, meeletu peavalu (võid kujutleda tunnet, et Su aju on paisunud nii suureks, et ei taha kolju sisse ära mahtuda) ja tõhus iiveldus. Ma ise ei suutnud enam püsti seista, sestap hankis P mõned paratsetamoolid ja nende toel õnnestus hommikuni magada. Uus särav päev ja mõneks tunniks tundus, et vast ongi peaaegu hästi. Oo, milline ennatlik mõte! Haigusekoll võttis lihtsalt vahepeal hoogu, et kurjemini tulla. Kui ma sain aru, et süüa ega kõndida pole võimalik, palavik on kõrge ja pea tahab lõhkeda, siis tundus arstile minek ainuvõimalik. Me olime end muidugi tsivilisatsioonist kaugele Amedi ära potsatanud ja turistikeelt kõnelevasse kliinikusse tuli pea poolteist tundi mööda auklikke teid sõita. Enam ei mäleta, kuidas ma sellega hakkama sain, aga taksoga me igatahes kohale jõudsime.

Viskusin haigevoodisse ja lubasin teha neil kõike, mis nad tahavad (no peaaegu, P oli ikka ka kaasas ju:)). Kuulati ja mõõdeti, testiti ja kaaluti ning arvatati, et äkki denge viirus. Kinnitus pidavat tulema aga vereproovist, mille tulemused hilisôhtuks laekuma pidid. Saime koduteele kaasa valuvaigistid, vitamiinid ja lasime end Amedi tagasi viia. Midagi roosilisemaks ei läinud. Lamasin oimetuna valu ja iiveldusega ning püüdsin teha nägu, et mind ei ole olemas. Paratsetamool ei tahtnud ka koostööd teha. Olime eelnevalt dengega juba kursis, kuna üks tuttav härra (tsau, M!) seda paar aastat tagasi põdes. Mäletan juba tollest ajast, et see olevat üks kolepaha haigus.

Õhtul teadustati kliinikust P'le, et denge, mis denge ja nii ma topeltannuse valuvaigistitega magama jäin. Muideks, see on selline tropiline viirus, mille vastu ei ole vaktsiini ega ka ravi. Lihtsalt põed, ootad ja loodad kõige paremat ehk parenemist võimalikult kergelt ilma verejooksudeta. Vaatad, kuidas su trombotsüütide arv veres langeb 250k pealt 163 peale, siis 113ni, tšillib seal pisut ja kukub näiteks 48ni. Samal ajal loed netist, kuidas alla 50k on puha kriitiline (eks internetist leiab muidugi kõiksugu infot, mistap tuleb seda terve talupojamõistusega võtta).

Kui hommikuks ei olnud seis karvavõrdki parem ja hakkas saama juba 48h sellest hetkest kui mingi toidupala suhu läks, oli mul tekkinud juba väga suur tahtmine, et keegi midagi teeks. P pakkis asjad, korraldas auto ja sõitsime kliinikusse paberite järele. Sealt vist ehmatati pisut, sest mind toimetati kärmelt esmaabi ruumi, pandi tilguti, manustati suukaudseid ravumeid ja pakuti kiirabiga edasisõitu suuremasse haiglasse. Olin juba päris rõõmsalt uimastatud ja et elus tuleb ikka asju proovida, siis lükati mind raamiga kiirabibussi ning kihutati tuhatnelja haigla poole. Ka sinna oli selle pisut hullunud kiirsõiduga (hiljem P jutustas, kuidas me vandaalitsesime jalakäijate teid pidi sahistades) tunnike minna. Ma arvan, et taksoga oleks mul see sõit väga vaevaline olnud, sest juba esimesel lõigul olin oksekotti ühtteist endast maha jätnud.

Igatahes haigla oli maru moekas, kõik oskasid inglise keelt ja peale mingi imerohu sissesüstimist tundsin ennast eelnevaga võrreldes nagu paradiisi sattununa (oh, miks inimesed kohu aeg haiglas ei ole? Siin on ju nii tore!). Taas tuli väike ekstsessikoht, sest kindlustus teatas, et tegemist olevat liiga kalli haiglaga ja nemad selle eest ei maksa. Korraldasid järgmise kiirabi ja sain veel sõitu:)

Haiglad on siis päris ägedad - eraldi perepalatid või üksikud kuubikud koos oma vannitoaga; 5 lk menüü, millest omale 3x päevas süüa valida (minu isutuse tõttu on küll P sellest 90% omale saanud), armsad õed-põetajad, kes vabandavad iga kord kui süstlaga verevõtmiseks Sind torkavad, joviaalsed raviarstid ja nuppudega voodid. Lisaks olen endale kodustanud uue jalutussõbra tilgutivarre näol, P toob vahepeal Starbucksist sooja kaneelisaia ja ma saan täiel rinnal Haige olla:) Hea küll, mul on tegelikult vahepeal ikka üsna kasin enesetunne ka, aga laias laastus on siinne paastulaager täitsa meeldiv. Pole vaja templisse sõita, riisi otsaette panna ega midagi. Hangi endale viirusega nakatunud sääsehammustus, oota nädalake ja küll siis alles näed, kuidas kõik on läinud! Kaasaarvatud jaks, noorus ja ilu takkapihta😇

Denge kulminatsioon on enamasti peale 5. päeva. Kui sinnani vastu pead, siis on edasi virsikud ja maasikad. Minu viies päev oli üleüleeile ning oma taaselustunud 39 kraadise palaviku ja iiveldusega ei uskunud ühtegi arsti. Kuuenda päeva hommik ja voilà! Silmad tulevad lahti, jaksad üksi püsti tõusta (ajutiselt), palavikku pole, iiveldab minimaalselt. Vahi aga! Natuke nukker on see, et mu trombotsüütid on laiskvorstid end taastootma, kõigutavad jalgu ja puhkavad veel. Sestap peab natuke veel siin pikutama. Aga kui nad virguvad, siis lubati homme välja!

Maris

Ps. palun saatke hapukurki, olen nõus ka naiseks tulema. Või noh, seda enam ei saa. Toon siis midagi ilusat kaasa!
Pps. Põetaja-Pauli teenused olid ka esmaklassilised. Ma leian, et kui tal praeguses ametis igav peaks hakkama, saab alati end haiglasse appi pakkuda;)

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pôetaja ääremärkused

Kui Maris 48h polnud peale poole banaani midagi hammaste taha saanud, tundus haiglasse sõit ja abi palumine vältimatu. Sõit lõpp-peatussese sisaldas 2 kiirabiautot ja kokku 10 erinevat voodiaset, kuhu patsient pikali sai vajuda. Hunnikutes paberied ja muidugi filmilik stseen kindlustusega suhtlemisest. Mingi Toivo ajas läbi väga katkendliku telefonisideühenduse esmalt, et kõik saab tasutud, siis valetab, et haigla ei aksepti nende garantiikirja ja lõppeks tuleb justkui kolmas pakkumine, et sõidame veel järgmisse hospitali, kuna see olevat liiga kallis. No mida veel?! Krt, kui Maris poleks vahepealsest imeravimist silmi lahti saanud, oleks nad pikalt saatnud. Aga no, kuna kohaliku raviasutuste hinnakirja silma ees ka polnud, siis tuli edasi liikuda. See viimane haigla on võrdlemisi ok. Ilmselt 80ndate lõpus, kui hoone ilmavalgust nägi, oli tegemist kirka ehitusšedöövriga.

Õnneks on patsient tubliste kosunud ja hetkel trükin, pöial pihus, et homme siit välja kirjutatakse. Muidu pole ehk miskit, aga kogu menüü on läbi maitstud ja diivani asemel keeraks parema meelega voodis külge.

P.

Om Swastiastu!

Reisiseikluste kajastamine jäi viimatisest sissekandest pooleli Ubudist. Ja kuna sellest nädalake juba möödunud, oleks paslik armsale lugejale tagasivaate korras tehtust ülevaade anda.

Huvitava kogemuse osaliseks saime Tirta Empuli nimelist veetemplit külastades. Tempel on rajatud ca 1000 a. tagasi ja pühadus seisneb suuresti puhtas vees, mis templisse ehitatud looduslikus basseinis end maapõuest välja ajab. Legendi järgi olla head ja halvad jõud siinkandis iidsetel aegadel rammu katsunud ning pahad olla häid mürgitanud. Selleks aga, et headuse eest edasi võidelda ja seedetrakti puhastada, olla üks hea jumal oma oda maase löönud, kust siis tänaseks seda head puhastavad vett pinnale pressib.

Meie retk templisse algas hommikul koos kukelauluga (siinsed kirejad alustavad oma repertuaariga umbkaudu 6st), kui kohalik preester või posija Dewa meid hotellist peale võttis ja sihtkohta sõidutas. Varajane kellaaeg oli tingitud ennekõike sellest, et turistihorde vältida. Sõit pühariitusele oli juba omaette kogemus, sest sai kohaliku mehe suu läbi Bali elust ja inimestest kuulda. Näiteks neljast kohalikust sotsiaalsest kastist, mis oma olemuselt Indiale sarnanevad. Shudras, Wesias, Ksatrias ja Brahmins ehk talupojad (90%), kaupmehed, sõjamehed ja pühamehed. Väidetavalt tänapäeval see kastisüsteem karjääriredelil ja ameti muutmisel takistuseks ei saa, ent inimesed siiski teavad, kust nad pärinevad. Näiteks Dewa ise kuulub kaupmeeste kasti ning teenis algselt ka sellega leiba, kuid nüüd preestri ametit peab.

Ja nüüd siis riitusest endast. Esimese asjana tuli end kohalike kombe kohaselt kangasse mässida ehk riietuda sarongi. Seejärel viibutas preestrihärra viirukiga, et pahad vaimu eemale saaks ja asusime kümblema. Kümblus nägi ette rinnuni basseinivees olles jooksva pühavee pähe laskmist ja pisut maitsmist ning näo pesemist. Just sellel pealaele suliseval veel pidi väge ja rammu olema ning kõiksugu ilmahädadele ravi leiduma. Pealaele ennekõike seepärast, et sedasi järjest kõik tšakrad lahti saada. Ja loomulikult kui tšakrad lahti, siis on õnn ja tervis iga kümbleja rinnus ning õuel. Meie energikakeskuste sujuvale avamisprotsessile andis oma osa ka üks kohalik madu. Või nimetagem uss, sest eks ta kodumaise rästiku mõõtu oli. Igatahes saabus see siug kusagilt kivide vahelt ja soovis hirmsasti meitega basseini tulla. Olukord oli pisut ootamatu, ent lahenes õnneks rahumeelselt, kui ussike mingi hetk veepinnale liugles ja siis pühamehe tekitatud lainetuse saatel läbi bassu ujus, et oma tegemisi järgmiste kivide all jätkata. Vat ei teagi, kas kohalik teadmamees püüdis valgeid reisuselle rahustada või olla ussindus seal veesilmas tõepoolest haruldus ja ka temale alles karjääri teine kohtumine.

Tirta Empuli veetempel

Pärast veeprotseduure saime veel pisukese posimise osaliseks. Lisaks pandi riisiterad kolmanda silma kohale, rinnale ning mõni tera anti ka suukaudseks manustamiseks. Kui selle kõigega ühel pool, siis võis pilti teha ja ennast Facebooki täägida, sest nagu hiljem selgus oli preestrihärra seda võimalust varmalt ise kasutanud. Oh seda tänapäeva ilmaelu:)

Abikaas riisiga

Vat ei teagi, kas tšakrad lahti ka saime, aga kindlasti oli see kümblus kargemat sorti vees ihu äratava loomuga ja no ussikogemus virgutas ka meeli:)

Edasi pakkisime kompsud kokku ja sõitsime idarannikule Amedi kalurikülla. Kui nüüd faktiliselt päris täpne olla, siis lõplikuks peatuspaigaks järgnevaks neljaks ööks sai Bunutani nimeline asula. Lihtsalt Amed oli esimene kaluriküla siin piirkonnas, kuhu turism end hotellide ja restoranidega sisse seadis ja sestap on kogu 14 kilomeetrine rannariba Amedina tuntud. Siin tegelesime enneķõike päiksevannide võtmise ja einestamisega. Korraks saime ihud ka soolasesse vette kasta. Rannad on kivised ja musta liivaga, sest Bali kõrgeim tipp, vulkaan nimega Agung (3142m), mis viimati 1963 tuld sülgas, asub 30km raadiuses.

Usina kehakinnitamise ja lebotamise vahele tuli mõte tutvuda ühe järjekordse templiga - Pura Lempuyang. See sai plaani võetud ennekõike seetõttu, et asus lähedal mägedes ja sinna jõudmiseks oli vaja astuda kirjanduse kohaselt 1700 trepiastet. Parasjagu selline tervisesportlase väljakutse, mida ilmset kodutrepis astmeid kogudes hulluks läheks. Mõeldud-mõeldud, rentisime rolleri ja asusime hommikul 8st teele. Tee peal saime aimu balilaste "päris" elust ehk väisasime külasid, kuhu hotellindus pole jõudnud. Tee oli nõnda kitsas, auklik ja mägine, et paar korda oli bensiinimootoriga suksul tõrkumismõtted peas ja tahtis vägisi matkahuvilised enne Lempuyangi jalameheks jätta. Suure meelitamise ja hellitamisega saime õnneks ikka kaubale ja jõudsime tunnikesega õige mäe jalamile. Matk oli tore, soe ja higistama ajav - taaskord pisut saunane tunne:)

Nendest ustest edasi algasid 1700 trepiastet ülesmäge

Pärast 2,5 tunnist kõmpimist taas alla jõudnuna ja infokeskuses pähkleid nosides, tuli üks giid meiega usinalt juttu puhuma. Omasõnutsi internetis väga kuulus mees ja tal olevat sõpru Euroopast ja Austraaliast. Oli au sellise kuulsa külamehega lobiseda:) Samal ajal liitusid meiega ka kaks kohalikku noort daami, kes meid modellipoose võttes huviga jälgisid.

Olge terved,
Paul

Cuarenta y quatro

Tere taas,

nüüd siis oleme jõudnud selle reisi lõpp-peatusesse ehk Balile. Seadsime end esmalt sisse siinsesse vaimumekasse Ubudi. Tegemist on popi sihtkohaga. Teisisõnu võib siin kohata nii läänemaailma pidulembelisi noori, Jaapani elu-läbi-kaamerasilma-jälgivaid keskealisi paarikesi kui ka igast ilmakaarest saabunud maa ning taevaga üheks saada soovivaid eatuid kodanikke. Viimati nimetatud grupp on spirituaalsete kogemuste otsingul olev punt,, keda on Balile hulgaliselt toonud ka proua Gilberti söömise-palvetamise-armastamise raamatu ja filmi üllitamine pool dekaadi tagasi. Balile tulles tuleb meel vabaks lasta ja olla valmis proovima miskit uut, millele koduses mugavustsoonis ehk nina krimpsutades "ei" ütleks. Niisiis oleme reisi esimestel päevadel usinalt selles vaimsuse ja tervenemise praktikate laines hullanud.

tervitusi kohalikelt

Enne kui sisusse süübin, annan heale lugejale remargi korras teada, et läbisin vahetult enne reisi kodumaal (edukalt!) Marise algajate joogakursuse. Ikka selleks, et pisutki sellest võimlemispraktikast aimu saada. No ja nüüd siis saan kohe oma kogemuste listi täiendada ka ühe Bali joogatunniga. Alustuseks tuleb öelda, et tegemist polnud mingi kohaliku suurmehega, vaid prouaga meerikamaalt. Kindlasti muutis see kogu õhustikku ja olemist läänelikumaks ning polnud selline viirukihõngune habemikega ühes taktis praktiseerimine. Rahvast oli tunnis kõvasti - lausa nii, et sardiinitunne vägisi peale tükkis. Kodumaisele macholikumale blogilugejale  sooviks siinkohal julgustavalt lisada, et meesterahvaid leidus joogaseltskonna hulgas vast lausa veerandi jagu. Tundus, et suurem osa painutas ikka enda jaoks ja võibolla mõni ka selleks, et jooga nii moekas tegevus on. Minusugusele algajale võimlejale oli tund ja kohalik kliima sedavõrd leemetama ajavad, et kohe kodune saunalaval olemise tunne peale tikkus. Selline mõnus ja soe ja higine:) Kogu selle pingutuse ja punnimise lõppfaasis juhtus aga ka väike ekstsess, kui selgus, et mu spordipesu ootamatult jalgevahelt järele anda otsustas. Probleemi sain piinlikusest punastamata klaaritud tänu augu särgiga katmise tehnikale.

Balilase koduuks

Järgmine päev viis meid refleksioloogiaseansile. See siis nägi välja midagi sellist, kus üks kohalik vuntsidega onu jämedama sukavardaga tallaaluseid sudis. "No pain no game" oli tema mantra ja eks ta siis andis valusamatele puntidele ikka pihta ka. Korraliku koduse kasvatuse tõttu karjuma ei tihanud hakata, aga valust tõmblevaid grimasse sai kõvasti poosetatud. Päris täpselt jäigi mul aru saamata, miks ma mingi kepikesega veel põlveõndla kõrvale vitsu sain, aga ju oli mingi tsirkulatsioon pisut kehva. Või siis pisu rohkem kui pisu, sest kepisaamine tahtis silmad niiskeks võtta. "No pain no game" pole muidugi just minu lemmik-loosung, aga tänaseks on valu ammu unustatud ja saan juba kindlasti palju hoogsama vere- ja energiaringlusega edasi kepsutada:)

Meiesuguseid toidunautlejaid erutab muidugi ka kohalik toiduskeene. Oleme usinalt kapsakrõmpsutamise ja rohkete puuviljade manustamisega tegelenud (kodustele südamerahustuseks, et tegelikult saab siin riisi- ja liharoogi ka tarbida, lihtsalt nad ei ole just ülemäära fotogeensed:)).

kapsaeine

Paul

Ps. Sattusime ühel õhtul ka balilaste rahvatantsuetendusest mööduma. Juutuubist saab meki suhu ja pildi silma ette: https://youtube.com/watch?v=9QE9Fp0OnBA

Cuarenta y tres

Tere armas sõber,

reisisellid on taaskord kodumaa tolmu (kui täpne olla siis lume) saabastelt pühkinud ja laia ilma rändlema läinud. Seekordne reisisiht on Bali saar Indoneesias, kuid sinna peaksime plaani kohaselt jõudma alles homme, sest tegime vahemaandumise Singapuris.

Singapurist on jäänud tunne, et neil on siin ruumiga kitsavõitu. Linna ilmestavad õhtupimeduses lummavad panoraamvaated, kus kõik see majadepere end tuledesäras taevasse küünitab. Torne on palju, enamik erksas valguses ja vahvamad veel vilguvad või plingivad ka takkapihta. Tehnikavärk! Inimene tundub imepisike putukas selle kõrval, mis siia ehitatud ja taevasse kõrguma pandud on.

Ruumipuuduse kohta on ka ilmekas fakt meie siiansest öömajast, milleks on kolmekordne nari. Tegemist pole mitte mingi lihtsa kasarmutüüpi lebolaga, vaid ka see on naride hightech - moodne kahene voodiboks oma riiuli ja lukustatava kapiga. Ja seda kõike meetrijagu kõrges boksis ja kokku kolmes kihis. Privaatsuse eest peaks varju andma kardinad, mis aga praktikas vaid ilutiluliluks kôlbavad.

Esimesel õhtul juhtuski pentsik ja pisut näotu seik. Olin meie kuudis aadamarüüs une ooteks valmistumas, kui äkki sahh! kardin eest tõmmatakse ja imestusega kuulen, et see ase hoopis sissetungijale kuuluvat. Kuna olin pisut ebasündsas olekus, saatsin kalli abikaasa asja klaarima. Selgus, et üks itaaljamaa neiu olla eelmine öö selles koikus une veetnud ja pisukese segaduse tõttu järgneva öö enesele teadmata mujal kardina taga mööda saatma pidi. Olukord lahenes sujuvalt, lihtsalt selgitamist oli pisut peale seda hetke, kus üks pool väitis, et egas ta väga midagi ei näinud ja teine pool kostis, et ega seal midagi uut ja üllatavat poleks kah näha olnud.

Teise Singapuri päeva ja õhtu trampisime mööda linna ringi, ahmides endasse kogu suurlinna ilu ja võlu. Tegime ka mõned fotojäädvustused lisaks rohketele mälupiltidele.

Olge terved,

Paul