Om Swastiastu!

Reisiseikluste kajastamine jäi viimatisest sissekandest pooleli Ubudist. Ja kuna sellest nädalake juba möödunud, oleks paslik armsale lugejale tagasivaate korras tehtust ülevaade anda.

Huvitava kogemuse osaliseks saime Tirta Empuli nimelist veetemplit külastades. Tempel on rajatud ca 1000 a. tagasi ja pühadus seisneb suuresti puhtas vees, mis templisse ehitatud looduslikus basseinis end maapõuest välja ajab. Legendi järgi olla head ja halvad jõud siinkandis iidsetel aegadel rammu katsunud ning pahad olla häid mürgitanud. Selleks aga, et headuse eest edasi võidelda ja seedetrakti puhastada, olla üks hea jumal oma oda maase löönud, kust siis tänaseks seda head puhastavad vett pinnale pressib.

Meie retk templisse algas hommikul koos kukelauluga (siinsed kirejad alustavad oma repertuaariga umbkaudu 6st), kui kohalik preester või posija Dewa meid hotellist peale võttis ja sihtkohta sõidutas. Varajane kellaaeg oli tingitud ennekõike sellest, et turistihorde vältida. Sõit pühariitusele oli juba omaette kogemus, sest sai kohaliku mehe suu läbi Bali elust ja inimestest kuulda. Näiteks neljast kohalikust sotsiaalsest kastist, mis oma olemuselt Indiale sarnanevad. Shudras, Wesias, Ksatrias ja Brahmins ehk talupojad (90%), kaupmehed, sõjamehed ja pühamehed. Väidetavalt tänapäeval see kastisüsteem karjääriredelil ja ameti muutmisel takistuseks ei saa, ent inimesed siiski teavad, kust nad pärinevad. Näiteks Dewa ise kuulub kaupmeeste kasti ning teenis algselt ka sellega leiba, kuid nüüd preestri ametit peab.

Ja nüüd siis riitusest endast. Esimese asjana tuli end kohalike kombe kohaselt kangasse mässida ehk riietuda sarongi. Seejärel viibutas preestrihärra viirukiga, et pahad vaimu eemale saaks ja asusime kümblema. Kümblus nägi ette rinnuni basseinivees olles jooksva pühavee pähe laskmist ja pisut maitsmist ning näo pesemist. Just sellel pealaele suliseval veel pidi väge ja rammu olema ning kõiksugu ilmahädadele ravi leiduma. Pealaele ennekõike seepärast, et sedasi järjest kõik tšakrad lahti saada. Ja loomulikult kui tšakrad lahti, siis on õnn ja tervis iga kümbleja rinnus ning õuel. Meie energikakeskuste sujuvale avamisprotsessile andis oma osa ka üks kohalik madu. Või nimetagem uss, sest eks ta kodumaise rästiku mõõtu oli. Igatahes saabus see siug kusagilt kivide vahelt ja soovis hirmsasti meitega basseini tulla. Olukord oli pisut ootamatu, ent lahenes õnneks rahumeelselt, kui ussike mingi hetk veepinnale liugles ja siis pühamehe tekitatud lainetuse saatel läbi bassu ujus, et oma tegemisi järgmiste kivide all jätkata. Vat ei teagi, kas kohalik teadmamees püüdis valgeid reisuselle rahustada või olla ussindus seal veesilmas tõepoolest haruldus ja ka temale alles karjääri teine kohtumine.

Tirta Empuli veetempel

Pärast veeprotseduure saime veel pisukese posimise osaliseks. Lisaks pandi riisiterad kolmanda silma kohale, rinnale ning mõni tera anti ka suukaudseks manustamiseks. Kui selle kõigega ühel pool, siis võis pilti teha ja ennast Facebooki täägida, sest nagu hiljem selgus oli preestrihärra seda võimalust varmalt ise kasutanud. Oh seda tänapäeva ilmaelu:)

Abikaas riisiga

Vat ei teagi, kas tšakrad lahti ka saime, aga kindlasti oli see kümblus kargemat sorti vees ihu äratava loomuga ja no ussikogemus virgutas ka meeli:)

Edasi pakkisime kompsud kokku ja sõitsime idarannikule Amedi kalurikülla. Kui nüüd faktiliselt päris täpne olla, siis lõplikuks peatuspaigaks järgnevaks neljaks ööks sai Bunutani nimeline asula. Lihtsalt Amed oli esimene kaluriküla siin piirkonnas, kuhu turism end hotellide ja restoranidega sisse seadis ja sestap on kogu 14 kilomeetrine rannariba Amedina tuntud. Siin tegelesime enneķõike päiksevannide võtmise ja einestamisega. Korraks saime ihud ka soolasesse vette kasta. Rannad on kivised ja musta liivaga, sest Bali kõrgeim tipp, vulkaan nimega Agung (3142m), mis viimati 1963 tuld sülgas, asub 30km raadiuses.

Usina kehakinnitamise ja lebotamise vahele tuli mõte tutvuda ühe järjekordse templiga - Pura Lempuyang. See sai plaani võetud ennekõike seetõttu, et asus lähedal mägedes ja sinna jõudmiseks oli vaja astuda kirjanduse kohaselt 1700 trepiastet. Parasjagu selline tervisesportlase väljakutse, mida ilmset kodutrepis astmeid kogudes hulluks läheks. Mõeldud-mõeldud, rentisime rolleri ja asusime hommikul 8st teele. Tee peal saime aimu balilaste "päris" elust ehk väisasime külasid, kuhu hotellindus pole jõudnud. Tee oli nõnda kitsas, auklik ja mägine, et paar korda oli bensiinimootoriga suksul tõrkumismõtted peas ja tahtis vägisi matkahuvilised enne Lempuyangi jalameheks jätta. Suure meelitamise ja hellitamisega saime õnneks ikka kaubale ja jõudsime tunnikesega õige mäe jalamile. Matk oli tore, soe ja higistama ajav - taaskord pisut saunane tunne:)

Nendest ustest edasi algasid 1700 trepiastet ülesmäge

Pärast 2,5 tunnist kõmpimist taas alla jõudnuna ja infokeskuses pähkleid nosides, tuli üks giid meiega usinalt juttu puhuma. Omasõnutsi internetis väga kuulus mees ja tal olevat sõpru Euroopast ja Austraaliast. Oli au sellise kuulsa külamehega lobiseda:) Samal ajal liitusid meiega ka kaks kohalikku noort daami, kes meid modellipoose võttes huviga jälgisid.

Olge terved,
Paul