Cuarenta y quatro

Tere taas,

nüüd siis oleme jõudnud selle reisi lõpp-peatusesse ehk Balile. Seadsime end esmalt sisse siinsesse vaimumekasse Ubudi. Tegemist on popi sihtkohaga. Teisisõnu võib siin kohata nii läänemaailma pidulembelisi noori, Jaapani elu-läbi-kaamerasilma-jälgivaid keskealisi paarikesi kui ka igast ilmakaarest saabunud maa ning taevaga üheks saada soovivaid eatuid kodanikke. Viimati nimetatud grupp on spirituaalsete kogemuste otsingul olev punt,, keda on Balile hulgaliselt toonud ka proua Gilberti söömise-palvetamise-armastamise raamatu ja filmi üllitamine pool dekaadi tagasi. Balile tulles tuleb meel vabaks lasta ja olla valmis proovima miskit uut, millele koduses mugavustsoonis ehk nina krimpsutades "ei" ütleks. Niisiis oleme reisi esimestel päevadel usinalt selles vaimsuse ja tervenemise praktikate laines hullanud.

tervitusi kohalikelt

Enne kui sisusse süübin, annan heale lugejale remargi korras teada, et läbisin vahetult enne reisi kodumaal (edukalt!) Marise algajate joogakursuse. Ikka selleks, et pisutki sellest võimlemispraktikast aimu saada. No ja nüüd siis saan kohe oma kogemuste listi täiendada ka ühe Bali joogatunniga. Alustuseks tuleb öelda, et tegemist polnud mingi kohaliku suurmehega, vaid prouaga meerikamaalt. Kindlasti muutis see kogu õhustikku ja olemist läänelikumaks ning polnud selline viirukihõngune habemikega ühes taktis praktiseerimine. Rahvast oli tunnis kõvasti - lausa nii, et sardiinitunne vägisi peale tükkis. Kodumaisele macholikumale blogilugejale  sooviks siinkohal julgustavalt lisada, et meesterahvaid leidus joogaseltskonna hulgas vast lausa veerandi jagu. Tundus, et suurem osa painutas ikka enda jaoks ja võibolla mõni ka selleks, et jooga nii moekas tegevus on. Minusugusele algajale võimlejale oli tund ja kohalik kliima sedavõrd leemetama ajavad, et kohe kodune saunalaval olemise tunne peale tikkus. Selline mõnus ja soe ja higine:) Kogu selle pingutuse ja punnimise lõppfaasis juhtus aga ka väike ekstsess, kui selgus, et mu spordipesu ootamatult jalgevahelt järele anda otsustas. Probleemi sain piinlikusest punastamata klaaritud tänu augu särgiga katmise tehnikale.

Balilase koduuks

Järgmine päev viis meid refleksioloogiaseansile. See siis nägi välja midagi sellist, kus üks kohalik vuntsidega onu jämedama sukavardaga tallaaluseid sudis. "No pain no game" oli tema mantra ja eks ta siis andis valusamatele puntidele ikka pihta ka. Korraliku koduse kasvatuse tõttu karjuma ei tihanud hakata, aga valust tõmblevaid grimasse sai kõvasti poosetatud. Päris täpselt jäigi mul aru saamata, miks ma mingi kepikesega veel põlveõndla kõrvale vitsu sain, aga ju oli mingi tsirkulatsioon pisut kehva. Või siis pisu rohkem kui pisu, sest kepisaamine tahtis silmad niiskeks võtta. "No pain no game" pole muidugi just minu lemmik-loosung, aga tänaseks on valu ammu unustatud ja saan juba kindlasti palju hoogsama vere- ja energiaringlusega edasi kepsutada:)

Meiesuguseid toidunautlejaid erutab muidugi ka kohalik toiduskeene. Oleme usinalt kapsakrõmpsutamise ja rohkete puuviljade manustamisega tegelenud (kodustele südamerahustuseks, et tegelikult saab siin riisi- ja liharoogi ka tarbida, lihtsalt nad ei ole just ülemäära fotogeensed:)).

kapsaeine

Paul

Ps. Sattusime ühel õhtul ka balilaste rahvatantsuetendusest mööduma. Juutuubist saab meki suhu ja pildi silma ette: https://youtube.com/watch?v=9QE9Fp0OnBA