No nii, olles nüüdseks juba mõned nädalad tagasi kodumaal, on paras aeg kokkuvõtete tegemiseks. Alustama peaks kindlasti sellest, et soe on (meie) inimloomusele kuidagi rohkem kontimööda ja eestimaine lumehang ei olnud saabudes ülemäära meelierutav. Ja ja suusasõbrad, usun teid, et ka sellel on oma võlu, kuid jätaks selle talvekuudesse ja hoiaks nüüdsest kodusele päikesele pöialt jaksu ja rammu kogumisel:)
Reisu viimased 2 päeva olime Bangkokis. Kättesaadava kirjanduse põhjal ca 9 miljonile inimesele koduks olev linn pidavat oma keerukate tänavarägastikkudega olema peavaluks paljudele turistidele, kes sinna üüratusse linna hulkadena eksima kipuvad. Meiesugused julged reisusellid muidugi tahtsid ka seda ilmaimet oma silmaga näha, jalaga katsuda. Üldse mitte uhkustades tuleb tunnistada, et LP kaardisalv oli piisavaks infohulgaks, et ilusti-kenasti soovitud sihtkohtadesse jõuda. Nendeks olid siis erinevad pühamud ja turud ja Hiinalinn ja muud atraktsioonid.
Templitest oli meeldejäävaim kompleks Wat Po, kus pikutas lamav Buddha oma täies ilus. Seda ilu oli eksponeeritud 43m pikkuselt ja 15m kõrguselt. Alahindamata kohalike taide usklikke kalduvusi, arvan, et selle härra näol oli tegemist ehk liigagi grandioosse ettevõtmisega. Peesitav kõigevägevam oli nii pirakas, et turistihordidel oli keerukas teda kogu ilus ühele kaadrile saada:) Pingutasin minagi ja parim klõps on siin.
Üldisemas plaanis on taid väga sõbralikud ja viisakad. Huumorimeel on neil kindlasti täitsa olemas ja õiges kohas. Naljad võivad kohati kasina inglise keele oskuse tõttu jääda küll Juku anekdootide tasemele, aga nad üritavad ja neil endil on hirmus hea meel sellest, kui nendega keskustellu laskuda. Turvalisuse pärast ei pidanud hetkekski muret tundma. Näinud-käinud reisisellidena me kindlasti oma rahamärssi liialt ei eksponeerinud, kuid samas polnud ka kordagi varahimustavaid silmi endal tunda nagu seda tihti Lõuna-Ameerikas juhtus.
Ilmselt on iga maarjamaalane kuulnud kirjandusgigandi Ernesti öeldut, et igas sadamas leiduvat vähemalt üks eestlane. Sellest vallast siis ka lõpetuseks kaks pikantset seika. Esimene neist Chiang Maist, mis tõele au andes pole küll sadamalinn, kuid peitis sellegipoolest enda kõhus mõne kodumaist keelt kõneleva valgenaha. No ja mitte lihtsalt mingeid eestikeelt kõnelevaid kaasmaalasi, vaid lausa minu kursavenna TÜ stuudiumi päevilt. Iseenest täitsa kohmetuks tegev olukord, kui ükshetk märkasin, et G ka turulettide vahel oma kaasaga ringi tukerdas. Ega's midagi. Tervitasime viisakalt ja avaldasime imestust maailma suuruse üle. Teine juhtum oli Ko Lantal, kui ühes hotellis kogu oma tagasihoidlikkuse juures ei suutnud ma kuidagi ära hoida üht aevastust, mille peale mööduja mulle viisakalt "Terviseks" poetas. Reageerisin kombekohaselt ja vastates sulaselges kodukeeles "aitäh", suutsin heasoovlikule tädile peaaegu roosi ehmatada;)
seiklemisteni,
P.
