Saturday, March 27, 2010

Treinta y tres

Kanded blogisse jäävad ikka harvemaks ja harvemaks, aga kui riigipiir saab taas ületet, on põhjust miskit jälle kirja panna. Ei teagi, kas sest blogist on nüüdseks saanud varjusurmas olev leht iseendale meite tegemiste ülestähendamiseks või leidub ka mõni lisalugeja silmapaar... igatahes nüüd siis paar sõna suusa- ja lauareisist Gruusiasse.

Gruusia, Gudauri 19.03 - 27.03

Algus 19.03. reedene päev, mis ühtlasi ka Paul-poisile hällipäevaks. Reis algas massinaga Tallinnast suunaga Riia peale, et sealt balti õhuga Tbilisisse lennata. Ah ja tasub siinkohal kohe kiita ka selle reisi orgkomiteed, kes oli kuidagipidi isand Siguse suhtlusringonnast ja meile tundmata-teadmata suurused, kuid näed igavesti hakkajad ja tragid inimesed. Meie tunneme vaid rõõmu, et tublisid meie ümber ringi luusib:)

Aimdus Gruusiast kui suusakuurortist on varasemate infokildude põhjal olnud justkui samm tagasi nõukaaega. Jutud on erinevad nagu ka nende vestjad, nii et ega ootuseid miskiks ülemaks kui hõbevara kallimaks .. polnudki aetud. Aga näe, nüüd on endal käidud ja tuleb tõde tunnistada, et asi polegi nii hull :) Mäed olid marud ja nõlvad lahedad. 5 esimest mäepäeva praktiliselt kõik päikesest sillerdamas ja lumeolud head. Jah, lumega saab alati parem olla, aga Ilmataat on kord need asjad juba nii säädnud, et kui sajab päikest, siis lund juurde ei paista tulevat. Aga õnneks polnud lisalund väga vajagi, seda oli julgelt üle meetri, nii et fun fun fun.


Pärast neid viit imelist spordipäeva otsustasime teha puhkepäeva ja sõita mägedest alla pealinna Tbilisit oma silmaga uudistama. No ja vot see oli midagi, millest annab pajatada. Kui huumorisatiir meie kilulinnast Tallinna kui "tornide linna" tunneb, siis vennasrahva grusiinide pealinna nimetaks "kontrastide linnaks". Üheltpoolt oli seda uhkust ja vägevust nii hoonete, autode, ausammaste näol ja sealsamas kõrval oli sellist jubedust, et karju appi. Ilmselt on paljud näinud filmi Kasahstani püstolreporterist Boratist ja vahvaid vaateid tema kodumaale ning saanud spämmkirju piltidega endistest post-sots.riikidedest, kus lokkav totrus karjub siin ja seal. Jah, just täpselt selline on Tbilisi vanalinna MB ja BMW maasturite taustal. Aga nagu ikka, üks pilt on parem, kui tuhat sõna...


Viimane reisipäev ehk reede 26.03, mis oli mägedehuntidel plaanitud veel lauatades mööda saata, osutus aga lihtsaks lebopäevaks sõprade ja kaardimängu seltsis. Põhjuseks siis jube jäised nõlvad ja igasugune nähtavuse puudumine. Nii et egas kõik saagi ju nii ideaalne olla, nagu heas meerikamaa filmis :)

Selle reisi puhul oli tegemist meie esimese ühise lähetusega suusalauakuurortisse. Mis andis kirgastumishetki lisaks mäest alla vuhisemisele ka vaadates, kui maru ja kraps proua mul ikka on;)


Ning lisaks võib seda reisi pidada ka sessuhtes eriliseks, et mina kui vana suusapede kaotasin süütuse lumelauandusele. Oh jah, tõesti on see toode tore ja puudris selle riistapuuga sõit nauditavam, kui suuskadegagi. Nii et on ohtu, et tuleval aastal ei kanna talvine reis enam suusa- ja lauareisi nime, vaid piisab sellest tagumisest osast:)

Nüüd ootame kevadet...
P.