ehk London calling
Staažikate pereinimestena oleme vahepeal abikaasaga esimesel välisreisil jõudnud ära käia. Tegevuspaik London ja eesmärk püha - tööalane komandeering.
Reisi alguseks võiks pidada Põlvast pealinna poole vuramist, mis vältab ju teatavasti pea 3h koos kass Raivo asumisele saatmise, tankimiste ja mõne muu tühja-tähjaga. Koduses Kalamajas saime reisipauna täis pressida, süüa külmikust viimsed riismed ja tellida takso. Sedapuhku kasutasime selleks otstarbeks kes-teab-mis-firma teenust. Kiisu lause, et taksol pole plafooni, kuna tegemist rendiautoga, kõlas küll pisut kahtlustäratavalt, kuid mitte sedavõrd veidrana, et oleks teenusest esimese hooga loobuma sundinud. Ja siis ta saabus - mingi vana mersuront aastast '88 ja midagi. Juhiks oli küll õnneks Maarjamaa mees, kuid mitte kaugeltki selline tüüp, keda eestimaad väisavatele külalistele tüüpilise eestlasena uhkusega eksponeerida tahaks. Esiteks oli härra väga ebaviisaks ja kergelt juhmakas, kellel lisaboonusena puudus igasugune ettekujutus pealinna tänavatest ja taksondusest. Sõidule lisas vürtsi juba esimestest manöövritest tema targutamine. Nimelt oli ta oma tom-tom'i pärast Kalamajja jõudmist unustanud suures ähmis "lennujaam" sisse toksida ja selle tulemusena juhendas vaene aparaat meie liikurit usinalt ikka kodutänavale, mille peale masinist end aga seadmest targemaks pidas ja valjuhäälselt peale tom-tomi igakord üle täpsustas: "Ei keera vasakule, lähme hoopis paremale". Igatahes jõudsime peale pinevat sõnasõda lennujaama ette, kus järgmiseks komistuskiviks osutus sealne tõkkepuu. Nimelt oli mees suures hädas, kuna plafoonitus ei lubanud tal taksoreast siseneda. Õnneks sai sohver meie heldelt puistatud juhiste kohaselt vajalikud operatsioonid teostatud ja tõkkepuu avanes kui imeväel. Viimane ekstsess enne autost väljumist oli veel veider seiskumismanööver, mille peale taksist paljulubavalt teatas: "Esimest korda autamaatkastiga, raisk. " Vhiuh, seekord pääsesime eluga:)
Järgmine õnnis hetk tabas meid lennukis. Tegemist iisidžeti pühapäevaõhtuse lennuga suunal TLN-LND. Arvake ära, kas õhulind oli üsna tihedalt briljantselt vaimukaid briti poissmehi täis pakitud. Ojaa. Juba turvaväravates saime hingata meeldivaid alkoholijääkaroome ja ega pisikesse lennumasinasse pakituna olukord väga ei paranenud. Igatahes jõudsime elusate ja tervetena (võibolla ehk mõni hingetõmme vahele jättes) Suurele Saarele ja jooksusammu harrastades saime veel pealinna suunduvale rongilegi pihta.
London on uhke. Päevasel ajal tuli küll anduda tööjumalale, kuid õnneks jäi peale töötunde veel hulganisti aega pühendumaks meelpärasematele eeskavadele. Teadjamate daamide nõuandeid järgides saime kohe üsna mitu vihjet kohustuslike tegevuskavade ja -suundade kohta. Esimesel õhtul kohtusime Covent Gardeni nummidel tänavatel Šotimaa härra ja tema pruudiga, õhtustasime meeldivalt ja pajatasime põnevatest juhtumistest. Olgu siinkohal toodud ka üks sulnis olustikupilt.
Teisipäevaks krabasime omale piletid Chicago nimelisele muusikalile. Kuna M on väga kiindunud samanimelisse filmi, siis oli lootust, et saame üleva elamuse osaliseks. Ja ei tulnud pettuda! Teadmiseks teatrihuvilistele - kui muidu küsitakse pilku eest 1 raha, siis tund aega enne etenduse algust kohapealt soodustust küsides saab täitsa vabalt poole hinnaga ostu sooritada. Nagu juba mainitud, siis etendus oli vahva! Chicago saundträki omanikuna ümises M vaikselt (ja vahepeal üsna valjusti) enamus lugusid kaasa ja imetles trupi naisliikmete sihvakaid sääri ja härrade punnis biitsepseid. Tõepoolest väärt iga kopikat! Riputan siia juhatuseks pildi ka, et siis teatri ära tunneksite, kui minekuks läheb, eks.
Samal õhtul tuuritasime veel hoolsalt mööda linna, jõekallast ja tuntumaid väljapanekuid. Pole sellest suurest londonisilmast eelnevalt väga vaimustusse sattunud, aga seekord siras ta küll lillades värvides õhtuhämaruses üsna kutsuvalt. Olime siiski tugevad ja vaaterattaga sõitma ei tihanud minna.
Ja kuidas saaks Londonimaalt naaseda ilma poodlemistuuri tegemata!? (chuckle). Siinkohal minu kniks ja tervitus taas kogemustega prouadele, kes Liberty, Selfridge'i ja teiste ostumekade suuna kätte juhatasid. Ostlesime üht-teist tarvilikku (võiks öelda lausa hädavajalikku) ja mõnda asja vaatasime niisama kaugelt. Näiteks Vivienne Westwoodi 840£ maksvat kleidikest või Jimmy Choo üüratute hindadega kingakesi. Ojaa, sealmaal leidub midagi igaühele! Ja Tiffany sektsioonis olin peale värsket filmielamust väga erutatud, aga huvitaval kombel ei läinud ka seal suuremaks sisseostude sooritamiseks;)
Söögisõltlastena tarbisime mõistagi ohjeldamatult erinevate kultuuride köögi hõrgutisi. Muuhulgas osutusid väljavalituks jaapani, aasja fjuusjon (väga peen, eks!), india, prantsuse ja belgia einelad. Meie aplatesse kõhtudesse leidsid tee hulgaliselt karpe, krevette, vürtse ja kastmeid. Lihtsalt hurmav. Arvake ära, kas pildil on mu lemmikpood!
Tagasitulek möödus märkimisväärsete viperusteta, ilmselt oli selleks ajaks ka meel rõõmsam ja karvakera paitamishimu juba suur. Jei London!
abikaasad
ps. Ja kuigi võõrsil on meelipaitav, siis Eestimaa sügis on praegu imeilus! Vaadake õue ja sahistage värvilistes lehtedes!
