Thursday, April 9, 2009

veinitseis

Kes veel ei tea, siis oleme tagasi Eestimaal. Nagu lubatud sai, võtsime kaugelt maalt suti sooja ka koju kaasa, no et meil kõigil tiba lusti siin rohkem oleks.

Dominikaani Vabariik, Costa Rica, Panama, Columbia, Ecuador, Peru, Boliivia, Tšiili, Argentiina, Uruguai - igatahes polnud seda vähe, aga tehtud sai! Ja egas ei oskagi reisitud poolt aastat kuidagi esseeliku kokkuvõttega lõpetada, vaid paneks viimaseks ülestähenduseks märkamised, mis reisisellidele silma torkasid või vastu pead lõid.

1) sealsed inimesed jala ei käi, punkt. Tulenevalt sellest on liiklus tihe kõikvõimalikest liikuritest ja teenusepakkujatest. Ja mitte ainult liiklus pole tihe, vaid ka vahendid on üliülerahvastatud. Polnud erand, kui oma bussiistet tuli mõne kohaliku inimesega jagada - suur rahvastesõprus eksole. Egas jäetud varianti ka viisakusest püsti tõusta ja vanainimesele oma iste loovutada, selleks seisjate ridades ruumi lihtsalt polnud.

Aga muidu said bussidest meile sedavõrd suured sõbrad selle poole aasta jooksul, et plaanime Saaremaalt Tartusse bussiga veereda!

2) reisitud riikide inimesed on välimuselt pontsakad ja maadligi. Eks see ole ühest küljest tingitud nende mägilastest eellastest, kuid jämeduses võib süüdistada ka nende liikumise nappust. Ja kuna inimesed on üldiselt madalad ja jala ei käida, siis ei vaevuta ka liiklusmärke eriti kõrgele paigladama. Nii sai Paul paaril korral tänaval muuseas omavahel vestluse käigus peaga vastu peatee või bussipeatuse silti jalutada:)

3) kõik kodanikud müüvad hirmsa hooga midagi. Vainu müüginimestele saaks sellisel reisil täitsa hea intensiivkoolituse teha - kuidas, mida ja kellele kaela määrida. Tavaline vaatepilt oli bussi oodates näha tegelasi, kes sulle hambaharja, sokke, puuvilju, mutrivõtit või muud "vajalikku" kraami pakkuma tulid. Mingid sellid seisid kaaluga tänaval, pakkudes soodsa raha eest oma pekimassi teadasaamise võimalust või näiteks liikuvad telefoni-inimesed, kellele oli enda külge kinnitatud ca 5-10 mobiili ja sedasi oli siis võimalik oma kõned seal puntrakesi keti otsas teha. See kõik oli nii tavaline ja harjumuspärane, kohalikud olid tootepakkujagatega rahul enam ja veel ning meil polnud muud, kui selle rütmiga kaasa minna...

4) parseldamistegevus ei piirdunud ainult tänavatega. Kui sa suutsid tohutule kiusatusele vastu pannes tugev olla ja neile bussijaamas "ei" öelda, siis sa kohtasid kaubandustegelasi kahtlemata bussis, kus nad visalt inimummikus nurkasurutult oma sõnavõttu alustasid: "Olen Juan ja teen presentatsiooni juukseklambrile, saapapaeltele, kõhulahtistitele vms". Presekameestest talendikaim oli üks Ecuadori kõrvarõnga-ärimees, kes esmalt rahva ülessoojendamiseks vikotriini korraldas ja siis sujuvalt müügitööd alustas.

Peruus ja Boliivias tekkisid bussi väiksed RikiMartinid ja Shakiirad, kes armetult laulujoru esitasid ja selle eest publikult pika käega raha nõudma tulid. Müük-müük-müük! Olgu see siis enese v6i vilkuva taskulambi maha parseldamiseks.

5) kuna neil sunnikutel on seal kliimaga ikka jubedalt vedanud, siis kõikjal on saada värskeid puu- ja juurvilju. Mahlu pressitakse tänavanurkadel ja tooted olid minev kraam ka matkaliste hulgas. Eestlastele teada-tuntud kodused tooted nagu "Kivik6va Mango" v6i "Pehmed Plekitomatid" ei tekitanud just suuremat igatsust:)

6) vandersellide vastu tunti ikka huvi, et kust ja mist me pärit oleme ja eks siis kohalikud andsid omaltpoolt "vastutasuks" mingi hea soovi kaasa. Kolumbias õnnestus näiteks sellise tavaliseks saanud vestehetke lõpuks saada infot, et tegelikult tuleb nende riigis ikka valgel inimesel jube-üli-ettevaatlik olla. Üks mees oli nii kriipi, et me oleks hea meelega tema enda eest jooksu pannud. Tore iseenesest, et nad püüavad turisti hoida, aga selliste väidetega ja silmade punnitamisega ajasid tublid kolumbiamaa kodanikud ise meile hirmu nahka:)

7) esimest otsa oli meie ispaanja keel üsna kasin. Keelepärluse tiitli sai Paul sellega, kui ilusti-kenasti tänaval tülitajale "No Gracias!" vastas. Eks see esmapilgul tundund jälle mõni imeviguri pakkuja, keda kui tüütuid kärbseid tuli eemale peletada. Jutuajamiste käigus paljastas Maris veidi hiljem tõe, et tegemist oli kerjusega, kes raha küsis:) No et kui sult küsitakse ja raha ja sa vastad "ei, aitäh!", siis võid ka ikka vähe kummalise mulje jätta..

8) saladuseks ja selgusetuks jäi asjaolu, mille kuradipärast nad WC-paberit potti ei viska. Selle tarbeks olid paigaldatud suured vannid-tünnid sinuga koos sellesse väiksesse intiimsesse ruumi. Hügieen, hügieen, hügieen...

9) toidulad, mis uhkelt restorani nime kandisid, peitsid endas tihtilugu hoopis selliseid urkaid, kus lauanõud polnud pikemaid aegu näinud pesuvett ja lauad oli eelmiste nädalate klientidie tarbitust "kunstipärased". Samas külastasid kohalikud lipsumehed uljaspäiselt ka neid kohti ja asi tundus ecuadorlaste jaoks täitsa tavapärane olevat. Pauli kõht aga ei pidanud kahjuks sellele pingele vastu ja ülejäänut te juba teate;)

10) Peruus, Macchu Piccule sõites jäi lõplikult arusaamatuks kohalike huumor või nende tavad ja kombed. Nimelt tegime pikal bussisõidul kerget einevõtmist, kui üks bussisaatja meile kaela kargas, et miks me talle pirukat ei paku?! Vastuse peale, et meil rohkem pole, tüüp ägestus veelgi ja asi ei tundunud kuidagi enam naljanurka mahtuvat. Tegelikult jäi sellest ikka üsna ebameeldiv tunne, sest ta kohtles meid hiljem ka veidral ilmel. Me oleks talle isegi võinud ju viisakuse poolest võikut pakkuda, aga meil polnud rohkem:(

11) Ameerika maad seal ikka kohe üldse ei sallita ja sealse rahva töödest ja tegemistest lugu ei peeta. Piraatplaadindus on nii tavaline asi, et sii-diidega kaubeldakse täiesti tuimalt tänavanurkadel ja isegi kirikute kõrval:) Lisaks pakuvad kohalikud bussifirmad suurepärast filmitoodangut oma retkedel alatasa vaatamiseks. Siinkohal meenuvad südantsoojendavalt busside suured staarid VanTamme ja Sigaali Stiiven, kelle ülesastumisi ühessamas filmis meil korduvalt näha õnnestus.

Samas pakuti bussiretkedel ka kohalike huumormeeste toodangut. No selline a'la jalaga peffi naljad. Kogu publik oli naerulaginast pungil, meie pisut hämmingus (ja me ei arva, et asi jäi keelebarjääri taha;)).

12) küüned! Appi. Meesterahvastel on väga popp kasvatada kas pöidla- või väikese atsi sõrme de küüned meetristeks. OK, no mitte meetristeks, aga ühe tavapärase naisterahva küüntest ikka pikemaks. See oli maailmakole. Ja kõige õõvastavam oli see mustus ja õudus küünte all.. Fui.

Rohkem praegu ei meenu:)

Tahtsime veel öelda, et elulahe reis oli! Ja kui kellelgi on tahtmist minna, siis võib M&P nõuandlasse helistada / joonistada / kirjutada. Me oleme hea meelega moraalseks toeks ja tõukajaks;)

Praegu integreerume hoolsalt Eesti-ellu. Lisaks sõnauuendustele nagu "masu" ja "vedel", oleme meeldivalt üllatunud soodsamaks muutunud hindadest nii kinnisvaraturul kui piimalettidel. Elagu, Eesti!:)

meie