Cuarenta y seis

Pärast kõikvõimalikke puhastusrituaale templites, massaažipreilide juures ja nõidarstide haardes, oleme nüüd täpselt nädala jagu olnud hoopis teistsorti purgatooriumis. Või noh, mina olen ja P toetab nagu oskab. Ei, tegemist ei ole moeka detoksprogrammi ega ajurveedalike turgutusprotseduuridega peenes Bali spaas, vaid hea ja tuntud lääne meditsiini haigemajaga.

Kõik algas sellest, kuidas tundsin pärast Lempuyanist allavantsimist ja hotelli jõudmist, et pea hakkab tuikama. See on ebaharilik, aga arvasin selle päikse toimeks ning pikutasin puhkamiseks niisama veranda peal. Mingi hetk kolisin voodisse ja saatsin härra üksinda õhtueinele, sest pigem tundus olemine ka õrnalt palavikuline. Kahtlustasin korraks päikesepistet ja otsustasin selle välja magada. Kosutavate unemaa-rännakute asemel kostitasid mind mõne tunniga hoopis külmavapped, 39,2C palavikku, meeletu peavalu (võid kujutleda tunnet, et Su aju on paisunud nii suureks, et ei taha kolju sisse ära mahtuda) ja tõhus iiveldus. Ma ise ei suutnud enam püsti seista, sestap hankis P mõned paratsetamoolid ja nende toel õnnestus hommikuni magada. Uus särav päev ja mõneks tunniks tundus, et vast ongi peaaegu hästi. Oo, milline ennatlik mõte! Haigusekoll võttis lihtsalt vahepeal hoogu, et kurjemini tulla. Kui ma sain aru, et süüa ega kõndida pole võimalik, palavik on kõrge ja pea tahab lõhkeda, siis tundus arstile minek ainuvõimalik. Me olime end muidugi tsivilisatsioonist kaugele Amedi ära potsatanud ja turistikeelt kõnelevasse kliinikusse tuli pea poolteist tundi mööda auklikke teid sõita. Enam ei mäleta, kuidas ma sellega hakkama sain, aga taksoga me igatahes kohale jõudsime.

Viskusin haigevoodisse ja lubasin teha neil kõike, mis nad tahavad (no peaaegu, P oli ikka ka kaasas ju:)). Kuulati ja mõõdeti, testiti ja kaaluti ning arvatati, et äkki denge viirus. Kinnitus pidavat tulema aga vereproovist, mille tulemused hilisôhtuks laekuma pidid. Saime koduteele kaasa valuvaigistid, vitamiinid ja lasime end Amedi tagasi viia. Midagi roosilisemaks ei läinud. Lamasin oimetuna valu ja iiveldusega ning püüdsin teha nägu, et mind ei ole olemas. Paratsetamool ei tahtnud ka koostööd teha. Olime eelnevalt dengega juba kursis, kuna üks tuttav härra (tsau, M!) seda paar aastat tagasi põdes. Mäletan juba tollest ajast, et see olevat üks kolepaha haigus.

Õhtul teadustati kliinikust P'le, et denge, mis denge ja nii ma topeltannuse valuvaigistitega magama jäin. Muideks, see on selline tropiline viirus, mille vastu ei ole vaktsiini ega ka ravi. Lihtsalt põed, ootad ja loodad kõige paremat ehk parenemist võimalikult kergelt ilma verejooksudeta. Vaatad, kuidas su trombotsüütide arv veres langeb 250k pealt 163 peale, siis 113ni, tšillib seal pisut ja kukub näiteks 48ni. Samal ajal loed netist, kuidas alla 50k on puha kriitiline (eks internetist leiab muidugi kõiksugu infot, mistap tuleb seda terve talupojamõistusega võtta).

Kui hommikuks ei olnud seis karvavõrdki parem ja hakkas saama juba 48h sellest hetkest kui mingi toidupala suhu läks, oli mul tekkinud juba väga suur tahtmine, et keegi midagi teeks. P pakkis asjad, korraldas auto ja sõitsime kliinikusse paberite järele. Sealt vist ehmatati pisut, sest mind toimetati kärmelt esmaabi ruumi, pandi tilguti, manustati suukaudseid ravumeid ja pakuti kiirabiga edasisõitu suuremasse haiglasse. Olin juba päris rõõmsalt uimastatud ja et elus tuleb ikka asju proovida, siis lükati mind raamiga kiirabibussi ning kihutati tuhatnelja haigla poole. Ka sinna oli selle pisut hullunud kiirsõiduga (hiljem P jutustas, kuidas me vandaalitsesime jalakäijate teid pidi sahistades) tunnike minna. Ma arvan, et taksoga oleks mul see sõit väga vaevaline olnud, sest juba esimesel lõigul olin oksekotti ühtteist endast maha jätnud.

Igatahes haigla oli maru moekas, kõik oskasid inglise keelt ja peale mingi imerohu sissesüstimist tundsin ennast eelnevaga võrreldes nagu paradiisi sattununa (oh, miks inimesed kohu aeg haiglas ei ole? Siin on ju nii tore!). Taas tuli väike ekstsessikoht, sest kindlustus teatas, et tegemist olevat liiga kalli haiglaga ja nemad selle eest ei maksa. Korraldasid järgmise kiirabi ja sain veel sõitu:)

Haiglad on siis päris ägedad - eraldi perepalatid või üksikud kuubikud koos oma vannitoaga; 5 lk menüü, millest omale 3x päevas süüa valida (minu isutuse tõttu on küll P sellest 90% omale saanud), armsad õed-põetajad, kes vabandavad iga kord kui süstlaga verevõtmiseks Sind torkavad, joviaalsed raviarstid ja nuppudega voodid. Lisaks olen endale kodustanud uue jalutussõbra tilgutivarre näol, P toob vahepeal Starbucksist sooja kaneelisaia ja ma saan täiel rinnal Haige olla:) Hea küll, mul on tegelikult vahepeal ikka üsna kasin enesetunne ka, aga laias laastus on siinne paastulaager täitsa meeldiv. Pole vaja templisse sõita, riisi otsaette panna ega midagi. Hangi endale viirusega nakatunud sääsehammustus, oota nädalake ja küll siis alles näed, kuidas kõik on läinud! Kaasaarvatud jaks, noorus ja ilu takkapihta😇

Denge kulminatsioon on enamasti peale 5. päeva. Kui sinnani vastu pead, siis on edasi virsikud ja maasikad. Minu viies päev oli üleüleeile ning oma taaselustunud 39 kraadise palaviku ja iiveldusega ei uskunud ühtegi arsti. Kuuenda päeva hommik ja voilà! Silmad tulevad lahti, jaksad üksi püsti tõusta (ajutiselt), palavikku pole, iiveldab minimaalselt. Vahi aga! Natuke nukker on see, et mu trombotsüütid on laiskvorstid end taastootma, kõigutavad jalgu ja puhkavad veel. Sestap peab natuke veel siin pikutama. Aga kui nad virguvad, siis lubati homme välja!

Maris

Ps. palun saatke hapukurki, olen nõus ka naiseks tulema. Või noh, seda enam ei saa. Toon siis midagi ilusat kaasa!
Pps. Põetaja-Pauli teenused olid ka esmaklassilised. Ma leian, et kui tal praeguses ametis igav peaks hakkama, saab alati end haiglasse appi pakkuda;)

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pôetaja ääremärkused

Kui Maris 48h polnud peale poole banaani midagi hammaste taha saanud, tundus haiglasse sõit ja abi palumine vältimatu. Sõit lõpp-peatussese sisaldas 2 kiirabiautot ja kokku 10 erinevat voodiaset, kuhu patsient pikali sai vajuda. Hunnikutes paberied ja muidugi filmilik stseen kindlustusega suhtlemisest. Mingi Toivo ajas läbi väga katkendliku telefonisideühenduse esmalt, et kõik saab tasutud, siis valetab, et haigla ei aksepti nende garantiikirja ja lõppeks tuleb justkui kolmas pakkumine, et sõidame veel järgmisse hospitali, kuna see olevat liiga kallis. No mida veel?! Krt, kui Maris poleks vahepealsest imeravimist silmi lahti saanud, oleks nad pikalt saatnud. Aga no, kuna kohaliku raviasutuste hinnakirja silma ees ka polnud, siis tuli edasi liikuda. See viimane haigla on võrdlemisi ok. Ilmselt 80ndate lõpus, kui hoone ilmavalgust nägi, oli tegemist kirka ehitusšedöövriga.

Õnneks on patsient tubliste kosunud ja hetkel trükin, pöial pihus, et homme siit välja kirjutatakse. Muidu pole ehk miskit, aga kogu menüü on läbi maitstud ja diivani asemel keeraks parema meelega voodis külge.

P.