Cuarenta y siete

Hei,
numbri- ja statistikahuvilistele saaks siinkohal justkui lembitukuuselikult oma stopperiga suure kase juurest suusasõidu vaheaegu vahendades edasi őelda, et abikaasa trombotsüüdid on tõusutrendis! Alates teisipäevast 48, 53, 78, 108, 136, 330K. Viimatine mõõduvõtt leidis aset eile hommikul, kui arsti palvel veel kontrolli korras visiidi Denpasari hospidali tegime. Ka põetaja kinnitab patsiendi visuaalse vaatluse põhjal hästi taastunud ja haigusevimmast krapsakalt kosunuks olevat:) On rõõm!

Huvitav on see, et aeg on justkui teise voolamise saanud pärast neljapäeva hommikust haiglast pääsemist. Päikest ja lusti ning muidugi oivalisi einelaid on siin Canggu nimelises kandis märkimisväärselt rohkem, kui raviasutuse seinte vahel. Canggu ise on aga ennekõike tuntud ja maailmakaardile end surunud, kui surfimeka. Tõesti-tõesti - laudadega karvaseid ja sulelisi sellises konsentratsioonis pole meie ilma näinud silmad enne kohanud. Eks lugejal teki kindlasti õigustatud mõte, kas oleme ka selle laineharjal liuglemisest isegi osa saanud? Hetkel on vastus ei. Kogume veel julgust:) Tõsi ta on, et korra proovisime surfarite kohast niisama ujuma minna, aga see lainetemöll ei tekitanud tuhinat sinna tagasi trügida. Pigem oli üsna liivaterakese tunne, mida ookeani vesi pillutab omatahtsi, sest kui õigel ajal lainevalli sukelduda ei suuda, siis sellest seinast üle ujumine osutus võimatuks. Rannas istudes oli kuidagi mugavam vaatleja rollis olla, kui see paari meetrine veesein kedagi teist taga ajab, kui iseennast.

Õhtune surfimees päikseloojangul

Lisaks käisime ka lähikonna kultuurilisi vaatamisvääsusi uudistamas. Selleks siis reisiraamatu kohaselt enim külastatav Bali tempel Tanah Lot. Kõik oli kaunis ja vaated oleks hunnitud, kui oleks kuidagi sellest inimmassist mööda või läbi suutnud kaeda. Siia toodi kauge hiinamaa inimesi lausa suurte bussidega. Kas just otse hiinamaalt, aga kusagilt oli neid sellele maalapile koletus koguses kokku kuhjatud küll. Ja üks mis kindel - tehnika võidukäik on olnud meeletu kasvõi Ladina-Ameerika reisi aegadega võrreldes. Ja kummalisel kombel meeldib inimestele ikka pildistada iseennast, vaatama sellele tohutule looduse ilule.

Tanah Loti huvilised

Reedese päeva võib kokku võtta kui motomatkajate seikluse, sest kokku olime rollerisadulas enam kui 100km. Ja ennekõike seda selleks, et Maris saaks hommikul arstiga kokku ja pärastlõunal näeksime oma silmaga Bali postkaardivaateid Ulu Watu randadelt. Ilus, maaliline! Vaadake ise:)

Bali liiklusest ja selle kultuurist või kultuuritusest oli mingi märkus ka varasemas postituses. Egas seda ongi vist võimatu kuidagi kirjelda, tuleb lihtsalt kogeda. Olla selles liiklusvoos ja lasta tal end kanda, vahepeal kaardilugejalt juhiseid saades, kui mõnes "delta alas" peaksime suunda muuta soovima. Ja üks mis kindel - kaherattaline liiklusvahend on ajavõit. Sellega poetakse igast võimalikust august läbi ja paljuks ei peeta ka kõnniteel vuramist, sest jalakäijaid pole - kõik sõidavad ju rolleritega:)