Saturday, January 28, 2017

Cinquenta y ocho


Kallis kodumaa! 

Enam ei ole palju jäänud kuniks su rüpp meid tagasi enda juurde ihkab. Sellega seoses oleme ühtpidi rõõmsad (no et saab koduseid emmata ja ohjeldamatult juustu pugida), teistpidi aga pisut nõutud ja kurvadki, sest kontidesse pugenud soojus, ere päike, igapäevased puuviljahordid, ujumissessioonid ja muu toredus tuleb selleks korraks maha jätta. Näituseks on ühes meie kõrvaltänaval asuvas lemmikrestos võimalik ka jäneseid käppida. Kes siis sellele suudaks vastu panna! Igatahes lubame veel viimaseid päevi siin naudiskledes mööda saata, et juba saabuval nädalal kott kokku pakkida ja lennukisse astuda. Seekordne postitus on pühendatud pisematele Bali eripäradele, mida meie silm on märganud ja kõrva taha üles täheldanud. 


Esmalt meenub poodlemisega seotud vahva iseärasus - kuna me Paul-poissi veel päris omapead koju mängima ei tihka jätta, siis käib ta meiega vapralt igalpool kaasas. Nii ka (väiksematel) kaubandustiirudel. Enamustesse poodidesse sisse astudes hakkavad poemüüjad ja -müüjatarid käsi kokku lööma, õhku ahmima ja Paulikesega tutvust tegema. Pärast kohustuslikke au meni mants (ehk mitu kuud) ja vatssa neim beibi (aka mis su nimi on, beebi), peetakse sõprus sõlmituks ning juunior rändab personali sülle, et esivanemad saaksid isekeskis riideid ja muud kraami näppida. Uskumatult mugav! Peab tõdema, et kui mõnikord teda ära ei krabata, siis tekib isegi väike meelehärm, et ma oma last süles pean tassima samal ajal kui on hädasti tarvis uusi plätusid imetleda:) Ja noh, igasugu selfisid ja endleid on ka need kauplusedaamid endast Pauli tuules klõpsutanud. Hakka või raha korjama.

Bali hoolsast ehitusmelust on ka varem juttu olnud. Kuna meie praeguse elamise kõrval on igapäevaselt usin ehitustöö käinud, siis on seda sagimist põnev jälgida olnud. Märksõnad on kiirelt ja odavalt ehk kodumaine termin "si*** saia tegemine" passib kirjelduseks hästi. See, kuidas või millest hoone valmib, ei oma vähimatki tähtsust kui värv lõpuks kõike tehtut katab ja terve kupatus justkui jonksus paistab. Kogu objektil olev kaader on ilmselt kordades värvikam kui kodumaine Kalevipoeg, kes üle lahe Soomemaal käies tööjuures tilkagi küprokit ei pane. Majad aga kerkivad justkui võluväel saatjateks kellu ja toores jõud, millele sekundeerivad nutikad lahendused a'la turvakaalutlustel rollerikiivriga katusekivide panija või bambustokkidega betoonvalu toestus. Suur osa on puhas käsitöö ja samas ei lööda millegi ees risti ette. Nii jutustas meile üks kanada noorhärra oma motopoe valmimisest loo, kuidas "elektrik" olevat 220 volti naha vahele saanud, tehes paljajalu vesimärjal põrandal omi toimetusi. Hea kolleeg ehitustandrilt oli seda särinat nähes kellu nurka visanud ja elektrifitseeritud tegelast päästma läinud, mille tulemusena mõlemad tegelased särtsu said. Oh elu elukest! Samas on balilased maru usinad - kopsimist ja puurimist on kosta varavalgest õhtul kella kümneni välja. Ja niimoodi kõik nädalapäevad ühtejutti, välja arvatud templipidustustel. Siis kukuvad tööriistad aegsasti käest, et asendada värviplekilised t-särgid sarongide ja teiste pidurüüdega. Tseremooniaid ja tähistamisi tuleb aga iganädalaselt ette, nii et mõningast hingetõmbeaega jääb ka usinale töömesilasele.



Nagu eelpool kirjeldatud seik elektrikutega tõestas, siis selle ameti meestest on siin ilmaservas ilmselt tõesti puudus. Kaabeldus elektripostidel on vaatamisväärsus omaette, aga jo see tuleb sellest, et suurt pilti ei oma keegi ja iga "spetsialist" on oma juhtmega kusagilt tulema hakanud ning kusagile läinud. Justkui sõbrad Susa ja Pusa Karupoeg Puhhis.

Bali kassidest me juba rääkisime, nii et tasakaalu tarbeks saavad äramärkimist ka koerad. Hakatuseks tahaks öelda, et neid on tohututes kogustes. Iga majapidamise ees pikutab või uimerdab mõni. Hommikujooksu tehes on ka kutsud pisu vilkamad, mõni viitsib isegi haugatada ja sõprade seltsis külatänaval patseerida või kukkede-kanadega jumalatele pandud andides siblida ning sealt head-paremat sortida. Sellised umbes kümnepealised ringi hängivad banded pole midagi eriskummalist. Palavamal ajal on kutsud aga enamjaolt kusagil pikuli lebos. Üldiselt on nad üsna sõbraliku meelelaadiga, kuid mõni on ka käredama suuga. Meie õnneks pole siiani ühtegi ekstsessi koertega olnud ja vast ei tule ka.  


Seni kuni meie veel peesitame ja mõnuleme, vaadake teie pilte!



No comments: