Oleme end nüüdseks mõnusasti Canggu nimelisse surfikülla sisse seadnud. Eelnevast korrast innustatuna tahtsime ka seekord mõnda aega siin peatuda, sest Canggu vaib ja olemine olid juba tookord konti- ja mokkamööda. Kahe aasta tagusega võrreldes on vahepeal maalrid ja ehitusmehed kõvasti vatti saanud, sest uusi hütte, hotelle ja spaasid on kerkinud nagu seenemikke pärast vihmasadu. Õnneks on see üsna osavalt roheluse ja riisipõldude vahele ära peidetud, nii et külahõngu on veel jätkuvalt tunda. Lihtsalt toidukohti, inimesi ja öömaja valikut on mõneti rohkem. Surfilainetesse pole me ise veel sukeldunud, sest ootame lapsehoidjat, kes nädalakese pärast meile külla peaks jõudma (tsau, L!).
Vahepeal oleme teinud päevaseid väljasõite siia ja sinna, et rohkem Bali saare ilust ja võlust osa saada. Muuhulgas avastasime Uluwatu kandis ühe kauni valge liivaga ranna, millel nimeks Green Bowl Beach. Sinna jõudmiseks tuli esmalt umbkaudu 300 astmelisest trepist alla laskuda (ja pärast muidugi ka tagasi üles ronida). Sellest tulenevalt ei olnud see sinise sillerdusega mereriba just eriti ohtralt asustatud ja saime mõnusalt varbad vette susata. Samas oli niipaljukest klientuuri, et kohalikud tädid oma pudipadi müügiputkad vaevaks on võtt püstitada. Kel osmiku jaoks raha polnud jätkunud, see istus niisama maas, punus käepalu ja pakkus massaaži. Enamasti oleme me juba päris osavad vältimaks enese müügivõrgustikku sisse mässimist, kuid seekord langesime siiski lõksu. Nimelt istusin pahaaimamata kivirahnu taga väikese nubluga päikesevarjus ja asjatasime toitmisprotseduuridega, kui üks daam oma nodikotiga meile otsustavalt külje alla puges. Keeldusin viisakalt ostlemisest, kuid proua ei andnud alla. Pakkus, et teeb siis väsinud lapsevanemale vähemasti jalamassaaži. Mina ikka ei-ei-ei, aga tädi kahmas mu varbad omale juba pihku ja hakkas mudima. Olin jätkuvalt äraütlemisele meelestatud, aga kui ta sugugi alla ei andnud ja juba mõnda aega mind näppinud oli, siis leebusin ja lubasin naaaaatuke masseerida. Ilmselt oleksin muus situatsioonis minema kõndinud, aga Paulisiitole samal ajal süüa andes oli seda võrdlemisi tülikas teha. Noja siis ma murdusingi jah. Tõele au andes oli massaaž täitsa okei ja 1,5€ selle eest välja käia ei tundunud ka lõppeks just priiskamisena. Selline lugu siis.
Mis massaaži puutub, siis seda teenust pakutakse ohtralt iga nurga peal. Oleme soovituste najal osavamad näpud välja peilinud ning siin-seal ka katsetamas käinud. Tuleb taaskord tunnistada, et mudimiskunsti valdavad kohalikud väga hästi ja kuna ka hinnaklass on ääretult meeldiv (tunnise sessiooni eest kasseeritakse üldjuhul 5-7€, kuigi soovi korral saab peenemates paikades muidugi ka kordades rohkem maksta), siis oleme lasknud end päris tihedasti näperdada, siluda ja õliga plätserdada. Ja see on oh-kui-meeldiv!
Teise päevatripi tegime veel Ubudisse, et kalleid kaasmaalasi M-i ja R-i enne viimase kojunaasmist visiteerida. Ja noh, oma lemmikkohas massaažis käia ja väheke matkata. Kõndimiseks olime välja valinud sellise toreda tegemise nagu Campuhan Ridge Walk, mida ma miskipärast arvasin 9km pikkuseks rajaks. Tegelikkuses oli too maaliline matk kõigest 4km, aga abiks seegi. Igatahes tasub sinna minna varakult, sest nii on vähem kaasteelisi ning lisaks säästab matkasell selmoel end lagipähe lajatavast päikesest. Ütleme nii, et ka hommikul enne kella kaheksat võttis soe päris võhmale. Kuna aga pilt ütleb rohkem kui sõna, siis kaege kauneid vaateid.
Kui meid just vihmasabin või mõni muu ootamatus ei taba, siis on homses eeskavas väidetavalt Bali kõige lummavama templi, Pura Ulun Danu Bratan, külastamine. Sellest siis juba järgmine kord.
Olge terved, meie
No comments:
Post a Comment