Cinquenta y quatro

Immigratsiooniterror. Eesti Vabariigi kodanikul on lubatud Indoneesias viisavabalt viibida kuni 30 päeva ja viisaga kuni 60 päeva ühtejutti. Pärast seda tehakse sulle tsaupakaa ja aetakse minema. Iga ületatud päeva eest kasseeritakse 300K ruupiat, mis teeb umbkaudu 20€ kopikatega. Meie veedame siin pikemalt aega, nõks alla 60 päeva. Enne sõitu uurisime viisaga seotud reegleid ja eeldasime naiivselt, et meie puhul saame esimesed 30 päeva viisavabalt mõnuleda ja siis teha tagumise 30 päeva kohaloleku loa (olgu siinkohal öeldud, et saatsime Indoneesia konsulaati korduvalt ka vastavasisulise päringu, millele kunagi vastust ei saabunud). Aga oh ei! Vahetult enne ärasõitu selgus, et kui tahad riigis viibida enam kui 30p, siis on tarvis esmalt teha 30p viisa saabumisel lennujaama ja maksta selle eest 35$ per persoon ja seejärel paluda pikendust, mille eest kasseeritakse umbkaudu sama taks. Hästi. Tundub tehtav, eks. Oh sa poiss, ka see oli vale eeldus.

Umbkaudu 10 päeva enne 30p sisenemisloa ekspireerumist tuleb alustada pikenduse taotlusprotsessi. Seda seepärast, et immigratsioonis tuleb käia ei grammigi vähem kui kolmel korral: esmalt avaldust sisse andmas, siis sõrmejälgi andmas ja piltide jaoks poseerimas ning viimast korda passi kättesaamiseks. Kõik algas sellest, kuidas ma olin eelnevalt põhjaliku kodutöö teinud, saamaks teada, kuidas kõige libedamalt ja sujuvamalt selle üritusega ühele poole saada. Muuhulgas oli mainitud, et kindlasti tuleb minna võimalikult varahommikul kõige lähemal asuvasse immigratsiooniputkasse. Panime kella 8 paiku motikale hääled sisse ja põrutasime guugelmäpsi järgi lähimasse asutusse. Kus peale esimesi manöövreid selgus, et oleme valesse kohta tulnud. Kuigi mäps näitas sinna 15km, siis Kerobokan ei olevat selle maja teeninduspiirkonnas ja sõitku me järgmisesse kohta. Kuhu oli omakorda 45 minuti tee. Mina muidugi jonnakana alla ei anna, mõtlesin pista ankeeti meie elukohaks suvalise hotelli Denpasaris. Otsisin juba aadressid ja jutud välja, valetasin ametnikule, et kolime varsti pealinna ja oleme sellega nende haldusalas. Rõhusin pisut Paulile ja nii ta leebuski. Hakkasin usinalt pabereid täitma kui abikaasaga juttu tuli, et äkki hakkavad, kurivaimud, andmeid kontrollima. Kui jõudsin selle kohani, kus tuli kolme veretilgaga andmete õigsust kinnitada, lõin põnnama, otsisin välja "õige" putka koordinaadid ja asusime juuste lehvides teele. Täpselt 45 minutit hiljem saime uue pataka pabereid, täitsime nood usinalt korrektsete andmetega ja juba pärast kolmetunnist sõidu- ja järjekorratamise saagat saimegi tagasi koduteele asuda. Siinkohal oleks paslik mainida, et passid korjati immigratsioonionkli poolt ära ja vastu saime paberilipikud, millel peal järgmise visiidi kuupäev. 

Ei möödunud nädalatki kui põristasime taaskord viimati külastatud viisalasse. Asutus avatakse kell 8, meie jõudsime ukse ette 8:04 ja leidsime eest inimhulga, kes kõik tahtsid järjekorranumbreid võtta (noh, nagu meil kodumaalgi pankades ja postiasutustes on). Selgus, et vastav aparaat oli tuksis ja vajas restarti. Turvamees sai sellega kärmelt hakkama ja juba me saimegi väikese paberikese tähisega C009. Ootasime viksilt oma korda kuniks tablool viskas ette meie numbri. Abikaasa läks proua juurde, kes pidi viisa pikenduse eest tasu kasseerima. Raha jõudis prouani, aga edasi saabus error - nimelt ei saavat ta meile järgmist paberit väljastada, millel kirjas tasumise info ja luba sõrmejäljesektorisse minna, sest immigratsiooniametnike IT programm olevat selsamal hetkel peakontorist hooldusesse suunatud. Kui mõistlik! Pärides oodatava hooldustööde lõpuaja kohta, arvas daam, et tulgu me homme jälle. See aga ei sobinud kuidagi meie plaanidega, sestap pakkusin, et ootame pisut. Ja juba ei rohkem ega vähem kui poole tunni pärast käis järgmine plõnn tablool, saime makse sooritatud ja tõendusmaterjali selle kohta oma valdusesse. Järgmiseks väljastas kõrvalputka onu meile sõrmejäljetoa järjekorranumbri, mis oli 009 asemel hoopistükkis 025. Ehk mingil imekombel oli süsteemi seisaku ajal 15 inimest vahele trüginud. Kuidas see võimalik on, teavad ainult Bali immigratsioonijumalad.

Kannatlikud nagu me oleme (eriti väike poiss, eks), ootasime nõks alla tunnikese veel, et siis oma näpud ja näod ette näidata. Kui meil lõppeks õnnestus kogu kambaga uksest sisse pressida, läks süsteem uuesti rikki. Seekord kõlgutasime pildiaparaadi toolidel 5 minuti jagu niisama jalgu kuniks immigratsiooniäpp uuesti käivitus. Fotosüüdistused niks-naks tehtud, sõrmed jäljendatud, saime järgmisest aknast uue lehe, kuhu oli kritseldatud viimase tagasipöördumise aeg. 

No ja juba kolme päeva pärast panime masinale taas hääled sisse, et viimast korda viisameestele külla minna. Tuletan meelde, et iga sõit vältab liiklusest sõltuvalt 30 minutit kuni 1h30. Kui enamasti on hommikuti teedel vähem sõitjaid, siis seekord oli tagasipöördumise lipikul kirjas vahemik kella 14 ja 15 vahel. Ehk tuleb olla erakordselt täpne. Muuhulgas on see ka kõige palavam aeg päevas, kus päike lagipähe lajatab. Vaprad viisahundid ei kohku aga millegi ees tagasi ja meie üllatuseks sujus ametis seekord kõik peaaegu viperusteta. Isegi kuupäev oli neil passi õigesti kirja saanud! Küll aga osutus tagasitee ääretult hulluks, sest liiklus lihtsalt seisis. Me sulasime seal motika otsas kogu perega ja mõtlesime, et rohkem küll enam jahmerdada ei jaksaks. Õnneks polnud tarviski. Tehtuuuud!

Lammas all paremas nurgas ehk viisapikenduse tempel