Pura Ulun Danu Beratan on kirjanduses leiduva järgi üks maalilisemaid templeid, mida ikka ja jälle Bali saarel pildile püütud. Eks meiesugusel vandersellil ole sellest religioossest hierarhiast keeruline läbi närida, kuna templeid on tohutult palju ja tähtsaid ning väga tähtsaid ka omajagu. Kuna aga see kõnealune pühamu oli meil ainus nn top 5 omadest väisamata, siis tuli tahtmine ka see retk ette võtta. Meie jaoks tähendas templi külastus seni pikimat motomatka, kuna läbisime seks puhuks 110km. Lisaks läbitud istmikukilomeetritele võrri otsas teeb kompleksi eriliseks see, et ta asub mägedes, Beratani järve kaldal, mille kõrguseks merepinnast loetakse 1239m. Järv ise on Bali üks puhta vee varudest. Siinkohal tuleb internetis leiduvale infole jaatavalt kaasa noogutada, kuna vaated olid hunnitud ja sai hoolega pilte klõpsida. Remargi korras sooviks muidugi ära märkida maailma rahvaste mitmekesisuse. Nimelt kui eurooplane tuleb püha paika ennast kaema, siis turist suurelt hiinamaalt astub templivärava kõrvalt hoopis vesiratta laenutuse- ja kaatrisõitu pakkuvasse putkasse ning teeb mõned lustlikumad tiirud järve peal. Ja neile kohaselt kohe hulgakesi ja suurte bussidega.
Tänase päeva tähtsündmuseks oli kassikohviku külastus. Tegemist on asutusega, kus oma magusaampsu ja joogirüüpe kõrvale saad kohvikuelanikke ehk kasse silitada. Bali kiisud on hästi kribud ja kuigi prantslannast perenaine kiitis nende head isu, siis oma mõõtudelt jäävad nad meie Raivole kolm-neli korda alla. Üks huvitav asi jääb siinsete kasside puhul veel silma, nimelt nende saba. Tihti on see kõver, väga lühike või sootuks olematu. Perenaine teatas, et see olevat geneetiline eripära, kuna tihti paarituvad suguluses olevad kiisud. Kõver või lausa murtuna näiv saba võib kassile aga palju peavalu valmistada, sest ta jääb selle konksuga tihtilugu kuhugi kinni:) Paul poiss ilmselt tundis suuremat rõõmu kassikeste mänguasjadest kui karvakäppadest endist, aga vanemad olid rahul sellestki. Ja no tegelikult oleme ise maailmasuured kassilembud, nii et see kohvik oli küll üks ilmatuma tore koht!
Spordimehena on paslik ära märkida ka minu võrkpalluri debüüt kohalikul küla-areenal. Esimesel päeval nägin täitsa kabedat platsi meie tänava ääres ja olin vargsi mõtteid mõlgutanud, kes ja kunas siin palli togimas käivad. Möödus nädalake ja sattusin treeningule peale. Viisin Marise ja Pauli koju ja tulin ise tagasi. Pärast pisukest juttu ja soojenduslööke leidsin end platsilt. Peab mainima, et kohalikud poisid mängisid väga hästi, nii et nendega võiks vabalt mõnd maarjamaa rahvaliigat taguda. Seega sport oli kena, kuid väikse agaga. Nimelt polnud minu pehmed päkad harjunud selle betoon-vulkaaniliiva väljakuga, mistap kodus avastasin suure varba alt parajalt piraka tüki nahka eraldumas. Õnneks on meil esmaabi vahendid ühes, tänu millele sai õhtul seda musta liiva varbast välja nopitud ja nüüdseks paar päeva hiljem paterdan päkkade patsudes ilma muredeta ringi ning plaanin oma kella kuueste hommikujooksu ringidega jätkata.
Püsige lainel,
Paul seenior
PS! Kuna elame nüüd ookeanile lähemal ja rohkem looduse keskel, siis on avanenud võimalus oivalisi päikseloojanguid vaadelda ja naudelda.
No comments:
Post a Comment