Cinquenta y uno

Seekord siis alustuseks eelmises postis lubatud majaga seotud viperustest, mis on toonud meite elamisse palju kuldsete kätega töömehi. Varasematel reisidel pole me nii paiksed olnud ja seetõttu üle 3-4 öö ühes kohas pesitsenud. Jube lihtne on olnud jamade korral reisimärss pakkida ja edasi liikuda. Nüüd aga väikeste sellidega on lugu teine ja üritame jooksvalt asjad joonde saada. Esiti tegi iga uus avastus tuska, mõne aja pärast tekkis aga juba puhtalt sportlik huvi, mis veel annab tuksi minna☺

Saagu vahvad seigad ka siinkohal dokumenteeritud:

× esimese suure vihmaga lasi naabertoa katus läbi. Selle tarbeks tulid mehed kolmandal päeval, lappisid katusekivid ümber ja paistab seni pidavat.

× rohke vihmavee tõttu oli ilmselgelt probleemne kanalisatsiooni äravool. Ka selle asja klaarisid katusevennad.

Tõe huvides tuleb märkida, et üks pott ummistus ka seetõttu, et Ville Pauli vannipardi potis tekkivasse veekeerisesse viskas. Olgu sel pardikesel uutel elumerelainetel vähemalt sama vahva kui seni meiega.

× pliidi gaasiballoon hakkas lekkima, aga õnneks olime kodus ja saime koheselt reageeritud. Kas põhjuseks oli stutteri kulumisaste või andis balloonike lihtsalt oma peatsest tühjaks saamisest märku, jääb tema enda teada, meie aga saime taaskord töömehe kutsuda.

× majas on kolm konditsioneeri. Seni lakkamatus töös saaks kiita elutoas paiknevat isendit, mida aga kahjuks pole erilist vajadust kasutada. Magamistubade aparaatidega pole töökindlus esimene sõna, mis keelele tuleb. Töömehi on käinud asisemaid ja vähem asisemaid. Viimatine jutt oli mingist varuosa tellimise plaanist. Oleme ootel.

× ühel õhtul kadus majast tarbevesi. Hommikuvalguses maja ümber tiiru tehes selgus, et üks ühendus oli järgi andnud ja meite kraanivesi lahises lihtsalt palmide alla. Sain ise töömehe rollis olla.

× internett kadus koos elektriga. Kui elektri naasmiseks piisas kilbist kaitse sisse lülitada, siis võrguühendus taastus alles järgmisel päeval. Olla mingi suurem probleem meite piirkonnas olnud. Võib-olla jäi majahaldjal kõigi töömeestega sahkerdamise ja korralekutsumise tuhinas lihtsalt neti eest arve tasumata, kes teab.

Õnneks ei ole see töömeeste otsimine päris meite õlul. Sellega tegeleb meie majahaldjas Rai. Kuid egas see remonttööde värk pole tema tugevaim külg, sestap on ikka endal tulnud viipe- ja kehakeeles kohalike meistrimeestega probleeme lahendada. Seni on kõik mehed vähemalt lõpetuseks peale pikka pusimist midagi inglise keelset öelnud - nagu näiteks kõlav ja universaalne "ok" .

Praeguseks ongi kuidagi juba nii enam-vähem majaga joonel. Ainult meie konditsioneer tahabki veel putitamist. Igavaks hakkab minema;) 

Helgematest tegemistest ka. Kuna meil on rattad all, siis on ka külastatavate einalate ring ja raadius laienenud. Näituseks sattusime üks päev karvaste ja suleliste surfarite kohta, kust sai imelist jäätist ja kauba peale ka pinksi mängida. Kuna juunior veel iseseisvalt püsti ei seisa, siis jäi talle kohtunikupukis istumise rõõm.

Ja veel üks lõbus hiljutine seik. Paul-poisi tormiline areng on temas tekitanud soovi kärus istudes poeriiulitelt kõike kätteulatuvat haarata. Seega peab tubli esivanem kitsastes riiulivahedes erakordselt valvas olema. Kuna kaupa on tarbijale välja laotud lõputult ja kassasabas asjatades Marise tähelepanu hetkeks Paulilt hajus, sai teoks poisi esimene vargus. Tooted, mis tuli poodi tagastada, on pildil☺

Häid jõule Sulle, kallis lugeja! Oled meie meelel ja südames.

Palvate tervitustega

Sinu, kliimapõgenikud

Cinquenta

Oo, armas lugeja! 

On taaskord aeg avaldada uus jutuke meie lõunamaa seiklustest. Vahepeal on meid tabanud sedavõrd palju sündmusi, et võtab pisut nõutuks, kust otsast pihta hakata. Kuna eelmine kord jäi jutt pooleli rolleri juures, siis teeme sealt algust. 

Kohaliku kombe kohaselt ei sõida me igaüks teps mitte oma motikaga, vaid istume kokkutõmmatud pepudega ühe isendi otsas. Enamasti näeb see välja nii, et juunior on linaga ühe esivanema külge aheldatud, pereisa keerab rooli ja proua katsub kuidagi pakiraamist kinni hoida. Tegelikult on see kõik siin täiesti tavaline ja igapäevane ning päris aus olles oleme kohalikega võrreldes ikka amatöörid - neid mahub ühe rollu selga ikka nelja-viie jagu. Siiani on ka väike härra täiel rinnal sõitu nautinud, lausa nii, et jääb aeg-ajalt poole tee pealt tukkuma:) See on muidugi ainult õnn ja rõõm esivanematele, sest nii saab teha ka pikemaid väljasõite kui ainult kahe une vahele jäävad tunnikesed. 

Suureks sündmuseks ja pidupäevaks osutus möödunud reede kui kohalikel miskine tseremoonia tähistamist nõudis. Sebisime end oma majahaldja juurde koju, kes jagas kogu meie kolmepealisele seltskonnale sarongid ja muud kehakatted ning juhatas templisse palvusele. Ega me seal pikalt naudiskleda ei saanud, aga need hetked olid küllaltki amüsantsed. Ilmselt ei ole valge inimene sealses külatemplis just päris igapäevane nähtus, seda vähem beebi vormis. Olime suureks atraktsiooniks ja tõmbenumbriks, seda lausa sõna otseses mõttes - Paulikest rebiti erinevate prouade poolt sülle ja näperdati siit ja sealt küljest. Väike tegelane nautis oma kuulsusehetke ja naeratas oma hurmavat kahehambalist naeratust vasakule ja paremale. Saime riisiterad õnnistuseks otsaette, külakostiks veel püha veega kastetud banaane ja erkrohelist keeksi ning põristasime sealt tagasi koduvillasse. 

Templis tädisid hurmamas

Kuna oleme siin juba mõned nädalad peesitanud, siis kipuvad ka olmeteemad pinnale ujuma. Üks vajadus on pesupesemine. Kodus selle peale nii ekstra ehk ei mõtle, aga siin on tarvis oma nodi pesumajja viia. Mis ei olekski muidu probleem, kui just kohalikud ulmelist keemiakombinaati selle tegevuse läbiviimiseks eti tarbiks. Kuna me oleme aga suured loodusesõbrad ja harjunud odöörita ihupesuga, siis tuli võtta ette ökopöko pesumaja leidmine. Mr Guugel avitas koheselt, aga pesumajaga suhtlemine osutus tõeliseks komistuskiviks. Sain oma hinnapäringule järgmise vastuse: " We are price very2 chip for laundry service use eco friendly detergent, and here we submit for detergent we use.". Selline armas tšipp pesuteenus. Muidu ei nurisekski, sest nupukas reisisell saab ikka keelest aru, aga teenuse osutamise lubadused kestsid ligi 3 päeva kuniks me lõpuks nad ise üles otsisime ja (juba long overdue) pesu kohale viisime. Seal ootasid meid aga nii puukeelsed preilid, kes oskasid inglise keelt ainult numbrite jagu. Oli keeruline selgitada, mida me soovime ja appi võeti telefoni teel tõlk, kes siis tsipa rohkem keelt purssis. Päris humoorikas ja omapärane, aga saime lõppeks asjad enam-vähem aetud. Järgmisel hommikul oli kogu meie riidekraam niksis-naksis puhas ja lõhnatu. Jei!:)

Teadaolevalt on siin soojemas kliimavöötmes rohkelt päris maitsega puuvilju saada. Hetkel on lisaks muule kraamile ka imemaitsvate ja magusate mangode hooaeg. Oleme omale turult puuviljatädi leidnud, kes alati juba eemalt kundesid silmates toolilt püsti hüppab ja "bananas for baby" hõikab. Käime siis oma aplale babyle sealt banaani, mangosid, draakonivilju ja veel miskeid teadmatute nimedega isendeid hankimas. Täna oli väike P nii näljane, et sikutasin ühelt mini-banaanilt pärast ostu sooritamist koheselt koored ümbert, mispeale naabrileti provvad P nosimist imetledes käsi kokku lõid. Tädid sattusid olukorrast sedavõrd suurde vaimustusse, et tõid oma varudest veel kolm banaani lisaks. No et komejanti ikka jätkuks. Ja ega P etenduse andmisega kitsi ei ole ka, isukas laps nagu ta on:) Kuna banaanisöömine on sellises eas võrdlemisi räpakas tegevus, siis koukisid prouad kohe ka salvrätimäed leti alt välja. Täisteenindus! 

Järgmisel korral jutustame teile oma villa-saagast koos kõikvõimalike ja -võimatute juhtumistega. Lisaks lõbus seik tänaselt poetuurilt. 

Meie siin niisama pulli tegemas

Cuarenta y nueve

Tere, interneti avarus!

On aeg pühkida tolmukord blogilehelt ja avada järjekordne sissekannete voog. Seekord siis taas Bali saarelt, Indoneesiast. Jah, jälle siitsamast, kust pea kaks aastat tagasi viimatised kirjutised teele läkitasime, selles on ustaval lugejal tuline õigus. Mitte et see maamunal ainus koht oleks, kuhu reisida saab või et Bali kõikse-kõikse vahvamaks paigaks kuulutet on, aga läks kuidagi nii, muuhulgas natuke seekordsete reisisõprade soovidest lähtuvalt.

Aga olulised asjad kõigepealt. Blogi nimetuses võib nüüd Paulid mitmusesse kirjutada, sest vahepeal on meie perega üks väike armas tegelane liitunud. Paul juunior saab viieteistkümnendamal kuupäeval 9 kuuseks, omab kaht tutikat hammast ja liigub iseseisvalt käputades. Ehk siis üks igavesti triksis-traksis poiss, kes meie seiklusi maailma serval vahvalt kaasa võiks teha. Seega hea lugeja, ärgem sattugem segadusse, kui hilisemates tekstides võib sisse lipsata viiteid Pauli mähkmetest või rinnapiima lembusest.

Lennukiboss

Nüüdseks oleme esimese sissejuhatava nädala kohapeal olnud ja usinalt aklimatiseerunud. Sooja on, päikest on, vihma ka sekka. Hulgim on ka rollereid ja inimesi ning nende sagimisi, mis pisi-Paulile kõik uus ja huvitav tundub ning mille sarnast kodulinn Tartu kohe kindlasti ei paku. Eks see möödunud nädal ongi tasaselt rutiini paika loksumise lainel sujunud. Samas meile meeldib ja tundub, et poisile ka. On soe, oma bassein ja riidesse toppima ka ei pea. Justnagu väikestviisi lotovõit kombinesoone vihkavate beebide esivanematele:)

Lisaks eelkirjeldatud uuele reisisellile on seekord teistmoodi veel see, et meiega jagab katust 1,5 aastane Ville koos oma vanematega. No tegelikult ei jaga nad elamist meiega kuidagi juhuslikult, vaid täitsa organiseeritult. Ville on suur poiss, ehkki küll mitte niivõrd kasvult (väikesed härrad on üsna ühte mõõtu), kui just oma oskuste poolest. Tatsab kahel jalal ringi nagu homo sapiensile kohane ning on seeläbi ka Pauliitole suureks eeskujuks ja vaatamisväärsuseks, kui võib nii öelda.

Härrad enne väljasõitu

Päevad on meil siin üsna sarnased (moodsamalt öeldes stabiilsed) - tähtsate tegevuste hulka kuuluvad magamine, ujumine, söömine, poes ja turul käimine, raamatu lugemine ja seda erinevas rotatsioonis erinev hulk kordusi. Sisseelamine on kindlasti pikem, kui juba kogenud vandersell seda vajab, aga nagu öeldud, pole meie seltskonna kõik liikmed veel just tohutu rännumehe pagasiga. Näituseks tuli juunioril viimasel kodusel koristusel tolmuimeja müra peale pisut nutt kurku, nii et kohanemine siinse mootorite maailmaga võtabki omajagu aega.

Samas juba nähtu ja tehtu põhjal saab põnnile ainult kiitust jagada. Näiteks läks lennureis lõppeks sujuvamalt, kui mõni kodus Supilinnas veedetud päev, kui Paulisiito juhtumisi vasaku jalaga voodist välja on kalpsanud. Nii et tasapisi ja targu talitades saame ilmselt oma päevadesse ka väiksemaid väljasõite hakata planeerima. Tõele au andes käisime täna kolmekesi motikaga ringi põristamas, aga sellest juba järgmises postituses. Püsige lainel!

Seniks aga kodustele pöidlahoidjatele embused ja kotiga sooja ning päikest.

Perek. A

PS! Kes päkapikke juhtub nägema, see võib julgelt ka meie poolt neile "viis" visata 😊

Cuarenta y ocho

Hei!

Olles nüüdseks teinud päkkade patsudes tiiru koduõue murul (mis tõe huvides on suuresti veel lume ja jää all peidus ning tatsuma pidi harjumuspäratult talvesaabastes), on paras aeg teha kokkuvõte reisi viimasest nädalast. Jah, eile naasesime isamaa rüppe ja katsume jõudumööda kohaliku kliima ja kommetega kohaneda.

Esimene mõte, mis kodus diivanil istudes ja aknast välja vaadates pähe tuleb on see, et viimane nädal oli valge, päikseline ja soe - no nagu need kõik teisedki Balil vedetud nädalad, mida põhjamaa talvedes kohe üldse ei kipu olema. Ja kindlasti ka värviline. Nii loodus, kui inimese poolt loodu. Pöidlad pihku - ehk on see maarjamaa kevadki juba kukesammu kaugusel.

Aga nüüd siis asjast. Suursündmuseks võib kindlasti pidada meie esimest surfikogemust. Või siis õigupoolest kaht juhtumit, sest käisime lauaga lainetes kahel järjestikusel päeval hullamas. Kuna meil nii moodsat tehnikat polnud, millega fotosüüdistusi otse laineharjalt esitada, siis tuleb leppida sellega mis allpool, kus rõõmsad gigantsed eestimaised surfarid koos treener Mariga pildile püüti. 

Tuleb tunnistada, et surfamine on väga vahva, kuid ka ääretult väsitav. Mingi võrdluse ehk saaks sellest, kui lumelauaga sõitmiseks tuleks iga kord mäe otsa ise jala vantsida. Kuigi erinevus tuleb sisse sellest, et kui mäest alla tulles on sõit justkui garanteeritud, siis algaja surfari puhul pole suure ujumise peale sõidumõnu nautimine alati võimalik. Küll võib põhjuseks olla asjaolu, et positsioon sai pisu valesti valitud ehk laine murdub liiga vara enne sind või läheb kõrgeim lainevall sinust sootuks mööda. Ja no lisaks sellele veel väike nõks, et kui sa ka peaksid olema end ideaalselt positsioneerinud, siis võid mõne tehnilise apsuga lauale tõustes oma liuglemise juba eos nurjata. Nii et mulle tundus, et surfamine tähendab ka paljus ootamist ja kannatlikkust ning kui oma paaritunnise vees ligunemise peale kasvõi ühe eriti hea laine püüad ja pikalt sõita saad, võib iseendaga rahule jääda.

Hirm selle suure veeseina ees kaob lauaga vees olles sootuks. Pigem tekib soov ikka suuremat lainet ja mõnusamat sõitu saada. Esimesel päeval kui kohalik spetsialist Mari meile näpunäiteid jagas, olime nn longboardidega ehk algajatele mõeldud laudadega, mis suuremad ja stabiilsemad. Meie õnneks ja rõõmuks saime juba esimene päev üsna edukalt hakkama, nii et järgmine hommik usaldati meid juba omapäi ja vahvate ning värviliste "päris" laudadega vette. Alljärgnevalt on esittud fotomaterjal peale veest naasmist.

Viimasel nädalal hängisime Canggu kandis ka ühe pool-kodustatud eestlannaga ringi. Tegemist siis umbes 6 kuud Balil elanud näitsikuga, kes arvas end sinna elama jäävatki. Juskui filmiklassika, kus hr. Abeli kehastatud Johni proua lakaluugi vahel kinni olles ütleb: " Ma ei kavatsegi siit ära tulla". Preili K on maailmarändur, kes oma koha just sel saarel leidnud ja kui õnne, siis saab mõne aja pärast ka tema Bali elust kirjutatut ehk Eestimaal raamatu kujulgi lugeda. Nii et siinkohal veelkord tänud K-le kohalike kommete ja muidugi parimate einelate tutvustamisel.

hea kohviku teevad heaks ägedad töötajad

Üks asjaolu, mis Bali puhul kindlasti äramärkimist väärib on see, et me ei kohanud seal ühtki kerjust. K väite kohaselt neid seal polegi. Usk, kultuur ja elukombed ei näe sellist asja võimalik olema. Kodanikke on seal umbes kahe Saaremaa suurusel maalapil küll palju, oma 4 miljoni jagu, kuid neil kõigil näikse olevat mingi töö või tegevus, et oma kõht täis ja ihu kaetud saada. Jah, see töö pole võibolla esmapilgul valgele inimesele väga mõtekas ja efektiivne (näiteks kääridega muru pügamine või einelas kümnekesi kahte kundet teenindada, kuid see on väga oluline sellele balilasele ja kogukonna jaoks). Ja kindlasti ei saa balilaselt küsida, kas ta on usklik. Bali hinduism on iga kohaliku jaoks sama loomuomane, kui hingamine või söömine. See lihtsalt on neil nii - miski, mille järgi elatakse ja toimetatakse. Midagi, mille järgi joondutakse, kasvatatakse lapsi ja kasvatakse ise.

Aga jah - Bali on ilus. Maris ja Paul soovitavad;)

Kevadet oodates, 

P.

Cuarenta y siete

Hei,
numbri- ja statistikahuvilistele saaks siinkohal justkui lembitukuuselikult oma stopperiga suure kase juurest suusasõidu vaheaegu vahendades edasi őelda, et abikaasa trombotsüüdid on tõusutrendis! Alates teisipäevast 48, 53, 78, 108, 136, 330K. Viimatine mõõduvõtt leidis aset eile hommikul, kui arsti palvel veel kontrolli korras visiidi Denpasari hospidali tegime. Ka põetaja kinnitab patsiendi visuaalse vaatluse põhjal hästi taastunud ja haigusevimmast krapsakalt kosunuks olevat:) On rõõm!

Huvitav on see, et aeg on justkui teise voolamise saanud pärast neljapäeva hommikust haiglast pääsemist. Päikest ja lusti ning muidugi oivalisi einelaid on siin Canggu nimelises kandis märkimisväärselt rohkem, kui raviasutuse seinte vahel. Canggu ise on aga ennekõike tuntud ja maailmakaardile end surunud, kui surfimeka. Tõesti-tõesti - laudadega karvaseid ja sulelisi sellises konsentratsioonis pole meie ilma näinud silmad enne kohanud. Eks lugejal teki kindlasti õigustatud mõte, kas oleme ka selle laineharjal liuglemisest isegi osa saanud? Hetkel on vastus ei. Kogume veel julgust:) Tõsi ta on, et korra proovisime surfarite kohast niisama ujuma minna, aga see lainetemöll ei tekitanud tuhinat sinna tagasi trügida. Pigem oli üsna liivaterakese tunne, mida ookeani vesi pillutab omatahtsi, sest kui õigel ajal lainevalli sukelduda ei suuda, siis sellest seinast üle ujumine osutus võimatuks. Rannas istudes oli kuidagi mugavam vaatleja rollis olla, kui see paari meetrine veesein kedagi teist taga ajab, kui iseennast.

Õhtune surfimees päikseloojangul

Lisaks käisime ka lähikonna kultuurilisi vaatamisvääsusi uudistamas. Selleks siis reisiraamatu kohaselt enim külastatav Bali tempel Tanah Lot. Kõik oli kaunis ja vaated oleks hunnitud, kui oleks kuidagi sellest inimmassist mööda või läbi suutnud kaeda. Siia toodi kauge hiinamaa inimesi lausa suurte bussidega. Kas just otse hiinamaalt, aga kusagilt oli neid sellele maalapile koletus koguses kokku kuhjatud küll. Ja üks mis kindel - tehnika võidukäik on olnud meeletu kasvõi Ladina-Ameerika reisi aegadega võrreldes. Ja kummalisel kombel meeldib inimestele ikka pildistada iseennast, vaatama sellele tohutule looduse ilule.

Tanah Loti huvilised

Reedese päeva võib kokku võtta kui motomatkajate seikluse, sest kokku olime rollerisadulas enam kui 100km. Ja ennekõike seda selleks, et Maris saaks hommikul arstiga kokku ja pärastlõunal näeksime oma silmaga Bali postkaardivaateid Ulu Watu randadelt. Ilus, maaliline! Vaadake ise:)

Bali liiklusest ja selle kultuurist või kultuuritusest oli mingi märkus ka varasemas postituses. Egas seda ongi vist võimatu kuidagi kirjelda, tuleb lihtsalt kogeda. Olla selles liiklusvoos ja lasta tal end kanda, vahepeal kaardilugejalt juhiseid saades, kui mõnes "delta alas" peaksime suunda muuta soovima. Ja üks mis kindel - kaherattaline liiklusvahend on ajavõit. Sellega poetakse igast võimalikust august läbi ja paljuks ei peeta ka kõnniteel vuramist, sest jalakäijaid pole - kõik sõidavad ju rolleritega:)

Cuarenta y seis

Pärast kõikvõimalikke puhastusrituaale templites, massaažipreilide juures ja nõidarstide haardes, oleme nüüd täpselt nädala jagu olnud hoopis teistsorti purgatooriumis. Või noh, mina olen ja P toetab nagu oskab. Ei, tegemist ei ole moeka detoksprogrammi ega ajurveedalike turgutusprotseduuridega peenes Bali spaas, vaid hea ja tuntud lääne meditsiini haigemajaga.

Kõik algas sellest, kuidas tundsin pärast Lempuyanist allavantsimist ja hotelli jõudmist, et pea hakkab tuikama. See on ebaharilik, aga arvasin selle päikse toimeks ning pikutasin puhkamiseks niisama veranda peal. Mingi hetk kolisin voodisse ja saatsin härra üksinda õhtueinele, sest pigem tundus olemine ka õrnalt palavikuline. Kahtlustasin korraks päikesepistet ja otsustasin selle välja magada. Kosutavate unemaa-rännakute asemel kostitasid mind mõne tunniga hoopis külmavapped, 39,2C palavikku, meeletu peavalu (võid kujutleda tunnet, et Su aju on paisunud nii suureks, et ei taha kolju sisse ära mahtuda) ja tõhus iiveldus. Ma ise ei suutnud enam püsti seista, sestap hankis P mõned paratsetamoolid ja nende toel õnnestus hommikuni magada. Uus särav päev ja mõneks tunniks tundus, et vast ongi peaaegu hästi. Oo, milline ennatlik mõte! Haigusekoll võttis lihtsalt vahepeal hoogu, et kurjemini tulla. Kui ma sain aru, et süüa ega kõndida pole võimalik, palavik on kõrge ja pea tahab lõhkeda, siis tundus arstile minek ainuvõimalik. Me olime end muidugi tsivilisatsioonist kaugele Amedi ära potsatanud ja turistikeelt kõnelevasse kliinikusse tuli pea poolteist tundi mööda auklikke teid sõita. Enam ei mäleta, kuidas ma sellega hakkama sain, aga taksoga me igatahes kohale jõudsime.

Viskusin haigevoodisse ja lubasin teha neil kõike, mis nad tahavad (no peaaegu, P oli ikka ka kaasas ju:)). Kuulati ja mõõdeti, testiti ja kaaluti ning arvatati, et äkki denge viirus. Kinnitus pidavat tulema aga vereproovist, mille tulemused hilisôhtuks laekuma pidid. Saime koduteele kaasa valuvaigistid, vitamiinid ja lasime end Amedi tagasi viia. Midagi roosilisemaks ei läinud. Lamasin oimetuna valu ja iiveldusega ning püüdsin teha nägu, et mind ei ole olemas. Paratsetamool ei tahtnud ka koostööd teha. Olime eelnevalt dengega juba kursis, kuna üks tuttav härra (tsau, M!) seda paar aastat tagasi põdes. Mäletan juba tollest ajast, et see olevat üks kolepaha haigus.

Õhtul teadustati kliinikust P'le, et denge, mis denge ja nii ma topeltannuse valuvaigistitega magama jäin. Muideks, see on selline tropiline viirus, mille vastu ei ole vaktsiini ega ka ravi. Lihtsalt põed, ootad ja loodad kõige paremat ehk parenemist võimalikult kergelt ilma verejooksudeta. Vaatad, kuidas su trombotsüütide arv veres langeb 250k pealt 163 peale, siis 113ni, tšillib seal pisut ja kukub näiteks 48ni. Samal ajal loed netist, kuidas alla 50k on puha kriitiline (eks internetist leiab muidugi kõiksugu infot, mistap tuleb seda terve talupojamõistusega võtta).

Kui hommikuks ei olnud seis karvavõrdki parem ja hakkas saama juba 48h sellest hetkest kui mingi toidupala suhu läks, oli mul tekkinud juba väga suur tahtmine, et keegi midagi teeks. P pakkis asjad, korraldas auto ja sõitsime kliinikusse paberite järele. Sealt vist ehmatati pisut, sest mind toimetati kärmelt esmaabi ruumi, pandi tilguti, manustati suukaudseid ravumeid ja pakuti kiirabiga edasisõitu suuremasse haiglasse. Olin juba päris rõõmsalt uimastatud ja et elus tuleb ikka asju proovida, siis lükati mind raamiga kiirabibussi ning kihutati tuhatnelja haigla poole. Ka sinna oli selle pisut hullunud kiirsõiduga (hiljem P jutustas, kuidas me vandaalitsesime jalakäijate teid pidi sahistades) tunnike minna. Ma arvan, et taksoga oleks mul see sõit väga vaevaline olnud, sest juba esimesel lõigul olin oksekotti ühtteist endast maha jätnud.

Igatahes haigla oli maru moekas, kõik oskasid inglise keelt ja peale mingi imerohu sissesüstimist tundsin ennast eelnevaga võrreldes nagu paradiisi sattununa (oh, miks inimesed kohu aeg haiglas ei ole? Siin on ju nii tore!). Taas tuli väike ekstsessikoht, sest kindlustus teatas, et tegemist olevat liiga kalli haiglaga ja nemad selle eest ei maksa. Korraldasid järgmise kiirabi ja sain veel sõitu:)

Haiglad on siis päris ägedad - eraldi perepalatid või üksikud kuubikud koos oma vannitoaga; 5 lk menüü, millest omale 3x päevas süüa valida (minu isutuse tõttu on küll P sellest 90% omale saanud), armsad õed-põetajad, kes vabandavad iga kord kui süstlaga verevõtmiseks Sind torkavad, joviaalsed raviarstid ja nuppudega voodid. Lisaks olen endale kodustanud uue jalutussõbra tilgutivarre näol, P toob vahepeal Starbucksist sooja kaneelisaia ja ma saan täiel rinnal Haige olla:) Hea küll, mul on tegelikult vahepeal ikka üsna kasin enesetunne ka, aga laias laastus on siinne paastulaager täitsa meeldiv. Pole vaja templisse sõita, riisi otsaette panna ega midagi. Hangi endale viirusega nakatunud sääsehammustus, oota nädalake ja küll siis alles näed, kuidas kõik on läinud! Kaasaarvatud jaks, noorus ja ilu takkapihta😇

Denge kulminatsioon on enamasti peale 5. päeva. Kui sinnani vastu pead, siis on edasi virsikud ja maasikad. Minu viies päev oli üleüleeile ning oma taaselustunud 39 kraadise palaviku ja iiveldusega ei uskunud ühtegi arsti. Kuuenda päeva hommik ja voilà! Silmad tulevad lahti, jaksad üksi püsti tõusta (ajutiselt), palavikku pole, iiveldab minimaalselt. Vahi aga! Natuke nukker on see, et mu trombotsüütid on laiskvorstid end taastootma, kõigutavad jalgu ja puhkavad veel. Sestap peab natuke veel siin pikutama. Aga kui nad virguvad, siis lubati homme välja!

Maris

Ps. palun saatke hapukurki, olen nõus ka naiseks tulema. Või noh, seda enam ei saa. Toon siis midagi ilusat kaasa!
Pps. Põetaja-Pauli teenused olid ka esmaklassilised. Ma leian, et kui tal praeguses ametis igav peaks hakkama, saab alati end haiglasse appi pakkuda;)

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pôetaja ääremärkused

Kui Maris 48h polnud peale poole banaani midagi hammaste taha saanud, tundus haiglasse sõit ja abi palumine vältimatu. Sõit lõpp-peatussese sisaldas 2 kiirabiautot ja kokku 10 erinevat voodiaset, kuhu patsient pikali sai vajuda. Hunnikutes paberied ja muidugi filmilik stseen kindlustusega suhtlemisest. Mingi Toivo ajas läbi väga katkendliku telefonisideühenduse esmalt, et kõik saab tasutud, siis valetab, et haigla ei aksepti nende garantiikirja ja lõppeks tuleb justkui kolmas pakkumine, et sõidame veel järgmisse hospitali, kuna see olevat liiga kallis. No mida veel?! Krt, kui Maris poleks vahepealsest imeravimist silmi lahti saanud, oleks nad pikalt saatnud. Aga no, kuna kohaliku raviasutuste hinnakirja silma ees ka polnud, siis tuli edasi liikuda. See viimane haigla on võrdlemisi ok. Ilmselt 80ndate lõpus, kui hoone ilmavalgust nägi, oli tegemist kirka ehitusšedöövriga.

Õnneks on patsient tubliste kosunud ja hetkel trükin, pöial pihus, et homme siit välja kirjutatakse. Muidu pole ehk miskit, aga kogu menüü on läbi maitstud ja diivani asemel keeraks parema meelega voodis külge.

P.

Om Swastiastu!

Reisiseikluste kajastamine jäi viimatisest sissekandest pooleli Ubudist. Ja kuna sellest nädalake juba möödunud, oleks paslik armsale lugejale tagasivaate korras tehtust ülevaade anda.

Huvitava kogemuse osaliseks saime Tirta Empuli nimelist veetemplit külastades. Tempel on rajatud ca 1000 a. tagasi ja pühadus seisneb suuresti puhtas vees, mis templisse ehitatud looduslikus basseinis end maapõuest välja ajab. Legendi järgi olla head ja halvad jõud siinkandis iidsetel aegadel rammu katsunud ning pahad olla häid mürgitanud. Selleks aga, et headuse eest edasi võidelda ja seedetrakti puhastada, olla üks hea jumal oma oda maase löönud, kust siis tänaseks seda head puhastavad vett pinnale pressib.

Meie retk templisse algas hommikul koos kukelauluga (siinsed kirejad alustavad oma repertuaariga umbkaudu 6st), kui kohalik preester või posija Dewa meid hotellist peale võttis ja sihtkohta sõidutas. Varajane kellaaeg oli tingitud ennekõike sellest, et turistihorde vältida. Sõit pühariitusele oli juba omaette kogemus, sest sai kohaliku mehe suu läbi Bali elust ja inimestest kuulda. Näiteks neljast kohalikust sotsiaalsest kastist, mis oma olemuselt Indiale sarnanevad. Shudras, Wesias, Ksatrias ja Brahmins ehk talupojad (90%), kaupmehed, sõjamehed ja pühamehed. Väidetavalt tänapäeval see kastisüsteem karjääriredelil ja ameti muutmisel takistuseks ei saa, ent inimesed siiski teavad, kust nad pärinevad. Näiteks Dewa ise kuulub kaupmeeste kasti ning teenis algselt ka sellega leiba, kuid nüüd preestri ametit peab.

Ja nüüd siis riitusest endast. Esimese asjana tuli end kohalike kombe kohaselt kangasse mässida ehk riietuda sarongi. Seejärel viibutas preestrihärra viirukiga, et pahad vaimu eemale saaks ja asusime kümblema. Kümblus nägi ette rinnuni basseinivees olles jooksva pühavee pähe laskmist ja pisut maitsmist ning näo pesemist. Just sellel pealaele suliseval veel pidi väge ja rammu olema ning kõiksugu ilmahädadele ravi leiduma. Pealaele ennekõike seepärast, et sedasi järjest kõik tšakrad lahti saada. Ja loomulikult kui tšakrad lahti, siis on õnn ja tervis iga kümbleja rinnus ning õuel. Meie energikakeskuste sujuvale avamisprotsessile andis oma osa ka üks kohalik madu. Või nimetagem uss, sest eks ta kodumaise rästiku mõõtu oli. Igatahes saabus see siug kusagilt kivide vahelt ja soovis hirmsasti meitega basseini tulla. Olukord oli pisut ootamatu, ent lahenes õnneks rahumeelselt, kui ussike mingi hetk veepinnale liugles ja siis pühamehe tekitatud lainetuse saatel läbi bassu ujus, et oma tegemisi järgmiste kivide all jätkata. Vat ei teagi, kas kohalik teadmamees püüdis valgeid reisuselle rahustada või olla ussindus seal veesilmas tõepoolest haruldus ja ka temale alles karjääri teine kohtumine.

Tirta Empuli veetempel

Pärast veeprotseduure saime veel pisukese posimise osaliseks. Lisaks pandi riisiterad kolmanda silma kohale, rinnale ning mõni tera anti ka suukaudseks manustamiseks. Kui selle kõigega ühel pool, siis võis pilti teha ja ennast Facebooki täägida, sest nagu hiljem selgus oli preestrihärra seda võimalust varmalt ise kasutanud. Oh seda tänapäeva ilmaelu:)

Abikaas riisiga

Vat ei teagi, kas tšakrad lahti ka saime, aga kindlasti oli see kümblus kargemat sorti vees ihu äratava loomuga ja no ussikogemus virgutas ka meeli:)

Edasi pakkisime kompsud kokku ja sõitsime idarannikule Amedi kalurikülla. Kui nüüd faktiliselt päris täpne olla, siis lõplikuks peatuspaigaks järgnevaks neljaks ööks sai Bunutani nimeline asula. Lihtsalt Amed oli esimene kaluriküla siin piirkonnas, kuhu turism end hotellide ja restoranidega sisse seadis ja sestap on kogu 14 kilomeetrine rannariba Amedina tuntud. Siin tegelesime enneķõike päiksevannide võtmise ja einestamisega. Korraks saime ihud ka soolasesse vette kasta. Rannad on kivised ja musta liivaga, sest Bali kõrgeim tipp, vulkaan nimega Agung (3142m), mis viimati 1963 tuld sülgas, asub 30km raadiuses.

Usina kehakinnitamise ja lebotamise vahele tuli mõte tutvuda ühe järjekordse templiga - Pura Lempuyang. See sai plaani võetud ennekõike seetõttu, et asus lähedal mägedes ja sinna jõudmiseks oli vaja astuda kirjanduse kohaselt 1700 trepiastet. Parasjagu selline tervisesportlase väljakutse, mida ilmset kodutrepis astmeid kogudes hulluks läheks. Mõeldud-mõeldud, rentisime rolleri ja asusime hommikul 8st teele. Tee peal saime aimu balilaste "päris" elust ehk väisasime külasid, kuhu hotellindus pole jõudnud. Tee oli nõnda kitsas, auklik ja mägine, et paar korda oli bensiinimootoriga suksul tõrkumismõtted peas ja tahtis vägisi matkahuvilised enne Lempuyangi jalameheks jätta. Suure meelitamise ja hellitamisega saime õnneks ikka kaubale ja jõudsime tunnikesega õige mäe jalamile. Matk oli tore, soe ja higistama ajav - taaskord pisut saunane tunne:)

Nendest ustest edasi algasid 1700 trepiastet ülesmäge

Pärast 2,5 tunnist kõmpimist taas alla jõudnuna ja infokeskuses pähkleid nosides, tuli üks giid meiega usinalt juttu puhuma. Omasõnutsi internetis väga kuulus mees ja tal olevat sõpru Euroopast ja Austraaliast. Oli au sellise kuulsa külamehega lobiseda:) Samal ajal liitusid meiega ka kaks kohalikku noort daami, kes meid modellipoose võttes huviga jälgisid.

Olge terved,
Paul