Järjekordne nädal möödus linnutiivul, tehes kõike mida varemgi, kuid natuke rohkem ja intensiivsemalt. Päevakava üks olulisi punkte sisaldas snorgeldamist. Meie elamine asus otse mereäärsel pangal, nii et võrratu veealune maailm koos korallide, kalade ja kilpkonnaga (Paul-seenioril õnnestus korra üht sellist looma kohata) oli välisuksest viie minuti kõnnitee kaugusel. Tulevastele Siquijori külastajalele soovitame kindlasti ka Tubod'i nimelist mereelukate kaitseala. Rannalebo oli samuti taas menüüs, üheks maalilisemaks omadesuguste seas osutus Salagdoong beach. Kogu postkaardilikule olemisele lisasid vürtsi hüppeplatvormid, kus julgematel adrenaliinisõpradel oli võimalus end kas 6,5 või 10 meetri kõrguselt kristallselgesse vette kukutada. Kaljult vettehüpetega sai end lõbustada ka paljude koskede juures, mõnusaima elamuse pakkus Lugnasoni nime kandev veesilm. Ja muidugi oleks Siquijori puhul patt mainimata jätta päikseloojanguid. Saare lõunarannik on selleks otstarbeks imetabane koht. Tulekera vajub otse merre, jättes enda ette siluette kõrvalasuvatest Negrose mägedest ja Apo saarest. Kõik õhtud on erilised ja erinevad. Mõni klõps meie verandalt.
Senistel Aasiamaa seiklustel oleme usinalt rolleri kilomeerterid läbinud ja senini pole ühtki viperust ega vimkat sisse visanud, nii et statistiline tõenäosus mõneks vahejuhtumiks on suurenenud iga verstaga. Ja siis, Siquijori saarel see lõppeks juhtus. Meie esimene ektsess veerev-varustusega ehk siis saime suvalise roostetanud naela tagumisse rehvi ja see oli piisavaks augutekitajaks, kust viimnegi raasuke õhku välja puges. Õnneks polnud avaus sedavõrd pirakas, et tühjenemine liiklusohtlikku olukorda tekitanud oleks - samas jälle nii suur, et motikas teeperve puuvarju parkida. Esialgne plaan oli oodata mõne tricy (kohalik variant tuk-tukist) möödumist ja sellel lasta end koju sõidutada ning hiljem vaadata, kuidas võrr liikvele putitada. Möödus minut, siis kümme, siis järgmine aga ühtki vaba käru mööda ei sõitnud. Meie õnneks juhtus üks sakslastest paar oma rolleri peatama, et uurida mis viga. Palusime neil järgmisest külast mõni kohalik tukimees saata. Kümmekond minutit hiljem saabuski sakslaste saadetud päästeingel, kes ütles et tal remonditöökoda pool kilomeetrit edasi ja saab asja koheselt töösse võtta. Kärutasin tühjal rehvil servisesse, mis muidugi oli tavaline kohalik onn. Istusime ja vaatasime, kuidas mees oma tööd tegi, tasusime pisod ja vurasime edasi. Oli õnne, sest kogu ajarööv läks kokku nõks üle tunnikese.
Siquijor on nagu heas mõttes maal vanaema juures olemine (umbes samasugune nagu ühe krussis juustega Maarjamaa neiu hiljuti kuulsaks saanud viis). Lehmad, kitsed, kanad ja ka üksikud sead ringi sibamas ja head-paremat rohelist nosimas. Meie seekordne elamine asus Balogo nimelises külakeses, mis oli piisavalt väike, et kohalikel isegi oma kirikut polnud püstitet. Küll aga oli loomulikult küla keskel korvpalliplats, kus õhtuti patsutamist kuulda sai. Nagu eelmises üllitises mainisin, on korvpall Filipiinidel A ja O. No üks õhtu mõtlesin külameestele elevust pakkuda ja minna areenat proovima. Juhtus aga nii, et sel laupäeval oli peale pimeda saabumist kavas võidumängimine naaberküla martidega ja minusugune pikk oli enam kui teretulnud. "Kogu küla oli kokku aetud" nagu laulusalm ütleb ehk siis publikut oli 30 inimese jagu, väikelastest vanuriteni. Debüüt keskmängijana osutus sedavõrd edukaks, et Balogo mehed kutsusid kohe järgmisel nädalavahetusel peetavale 8 satsiga turniirile. Kahjuks või õnneks jäi minul Siquijori saare suurpalluri tähelend tegemata, sest kodulennupiletid surusid edasi liikuma. Küll aga naeratasid ja tervitasid järgmistel päeval kohalikud ning lapsed nii meid kui Paul-poissi vana tutvust mööda nimepidi.
Noja nüüd ongi veel mõni päev minna ja seejärel tuleb kodutee taas jalge alla võtta. Kodumaa lumised laaned ootavad!
1 comment:
Ja siinsed inimesed ka :)
Post a Comment