Sesenta y quatro

Järjekordne nädal möödus linnutiivul, tehes kõike mida varemgi, kuid natuke rohkem ja intensiivsemalt. Päevakava üks olulisi punkte sisaldas snorgeldamist. Meie elamine asus otse mereäärsel pangal, nii et võrratu veealune maailm koos korallide, kalade ja kilpkonnaga (Paul-seenioril õnnestus korra üht sellist looma kohata) oli välisuksest viie minuti kõnnitee kaugusel. Tulevastele Siquijori külastajalele soovitame kindlasti ka Tubod'i nimelist mereelukate kaitseala. Rannalebo oli samuti taas menüüs, üheks maalilisemaks omadesuguste seas osutus Salagdoong beach. Kogu postkaardilikule olemisele lisasid vürtsi hüppeplatvormid, kus julgematel adrenaliinisõpradel oli võimalus end kas 6,5 või 10 meetri kõrguselt kristallselgesse vette kukutada. Kaljult vettehüpetega sai end lõbustada ka paljude koskede juures, mõnusaima elamuse pakkus Lugnasoni nime kandev veesilm. Ja muidugi oleks Siquijori puhul patt mainimata jätta päikseloojanguid. Saare lõunarannik on selleks otstarbeks imetabane koht. Tulekera vajub otse merre, jättes enda ette siluette kõrvalasuvatest Negrose mägedest ja Apo saarest. Kõik õhtud on erilised ja erinevad. Mõni klõps meie verandalt.

Senistel Aasiamaa seiklustel oleme usinalt rolleri kilomeerterid läbinud ja senini pole ühtki viperust ega vimkat sisse visanud, nii et statistiline tõenäosus mõneks vahejuhtumiks on suurenenud iga verstaga. Ja siis, Siquijori saarel see lõppeks juhtus. Meie esimene ektsess veerev-varustusega ehk siis saime suvalise roostetanud naela tagumisse rehvi ja see oli piisavaks augutekitajaks, kust viimnegi raasuke õhku välja puges. Õnneks polnud avaus sedavõrd pirakas, et tühjenemine liiklusohtlikku olukorda tekitanud oleks - samas jälle nii suur, et motikas teeperve puuvarju parkida. Esialgne plaan oli oodata mõne tricy (kohalik variant tuk-tukist) möödumist ja sellel lasta end koju sõidutada ning hiljem vaadata, kuidas võrr liikvele putitada. Möödus minut, siis kümme, siis järgmine aga ühtki vaba käru mööda ei sõitnud. Meie õnneks juhtus üks sakslastest paar oma rolleri peatama, et uurida mis viga. Palusime neil järgmisest külast mõni kohalik tukimees saata. Kümmekond minutit hiljem saabuski sakslaste saadetud päästeingel, kes ütles et tal remonditöökoda pool kilomeetrit edasi ja saab asja koheselt töösse võtta. Kärutasin tühjal rehvil servisesse, mis muidugi oli tavaline kohalik onn. Istusime ja vaatasime, kuidas mees oma tööd tegi, tasusime pisod ja vurasime edasi. Oli õnne, sest kogu ajarööv läks kokku nõks üle tunnikese.

Siquijor on nagu heas mõttes maal vanaema juures olemine (umbes samasugune nagu ühe krussis juustega Maarjamaa neiu hiljuti kuulsaks saanud viis). Lehmad, kitsed, kanad ja ka üksikud sead ringi sibamas ja head-paremat rohelist nosimas. Meie seekordne elamine asus Balogo nimelises külakeses, mis oli piisavalt väike, et kohalikel isegi oma kirikut polnud püstitet. Küll aga oli loomulikult küla keskel korvpalliplats, kus õhtuti patsutamist kuulda sai. Nagu eelmises üllitises mainisin, on korvpall Filipiinidel A ja O. No üks õhtu mõtlesin külameestele elevust pakkuda ja minna areenat proovima. Juhtus aga nii, et sel laupäeval oli peale pimeda saabumist kavas võidumängimine naaberküla martidega ja minusugune pikk oli enam kui teretulnud. "Kogu küla oli kokku aetud" nagu laulusalm ütleb ehk siis publikut oli 30 inimese jagu, väikelastest vanuriteni. Debüüt keskmängijana osutus sedavõrd edukaks, et Balogo mehed kutsusid kohe järgmisel nädalavahetusel peetavale 8 satsiga turniirile. Kahjuks või õnneks jäi minul Siquijori saare suurpalluri tähelend tegemata, sest kodulennupiletid surusid edasi liikuma. Küll aga naeratasid ja tervitasid järgmistel päeval kohalikud ning lapsed nii meid kui Paul-poissi vana tutvust mööda nimepidi. 

Noja nüüd ongi veel mõni päev minna ja seejärel tuleb kodutee taas jalge alla võtta. Kodumaa lumised laaned ootavad!

Sesenta y tres

Peale Anda valgetel liivarandadel meritähtedega vees kõhutamist, liikusime lõunarannikut pidi saare keskossa, et külastada Boholi vaatamisväärsusi ja loodusimesid, millest reisiraamatud pajatavad ja mis ühtlasi kuuluvad enamiku saare külastajate kohustuslikku tee-ära nimekirja. Selleks, et mugavalt ja sobivalt kõik oma silmaga üle kaeda vajasime taas võrri, nii et rolleri pinin ja kiivrid olid taas meiega.

Esimene sihtmärk - Šokolaadimäed. See rahvuspark laiub ca 50 km2 ja koosneb enam kui tuhandest künkast, mis siinse kuivaperioodi (veebruari keskpaik kuni mai keskpaik) lõpuks saavad tumepruuni värvuse (sellest ka siis nimetus). Kuna meie oleme siinmail aga just vesisema perioodi lõppedes, siis meitele avanev vaatepilt oli ilus roheline, mis muidugi vaate hunnitust grammivõrdki ei vähendanud.

Järgmiseks poolkohustuslikuks Boholi vaatamisväärtuseks ja saare identiteediks on elukas, kellel nimeks tarsier. Eesti keeli leiab sellele täismehe kämblast pisut väiksemale tegelasele tõlke kandlane. Tegemist on siis miski ahvilaadse mürsikuga, kes elutseb puu otsas ja näeb välja kui punnsilmne pikanäpumees. Kuna nad on öise eluviisiga, siis meie nägime neid pigem okstel pikutamas kui suuri silmi ringi uudistamas.

Boholi saar on oma tekkelt suuresti üks koralli rusuhunnik, seega asub siin ka palju koopaid ja karstialasid. Need on aga palava ilma leevenduseks meeldivateks magevee suplusbasseinideks. Siinne lubjakivi on pruunikat tooni, seega on ka stalagmiidid-stalagtiidid üsna tumedad sambad, samas vesi on enamikes selge ja läbipaistev.

Meie viimatine elupaik asus rannikust eemal mägedes. Nii saime pisut enam aimu kohalike tegemistest ja toimetamisest. Hommikujooksu tehes said minu kaaslasteks lehmatikutajad, kes siis oma lemmikutega ikka ja jälle parematele eineplatsidele liikusid. Palju oli näha ka kitsesid, kuid need tegelased olid ilmselt ööpäeva ühes kohas nööri otsas muru närimas. Kõik kanad on väga vaba pidamisega ja uitavad seal, kus süda lustib.

Rannikust eemal on kivimaju vähem. Selle asemel on enim kohalike hüttide seinteks kasutatud laudu, kuid midagi harva ja erakordset pole ka bambusmattidest seinad. Pimedamal ajal põleb majakese peale paar-kolm tulukest. Kus valgust rohkem, siis seal asus ilmselt kirik, mille fassaad kenasti tuledes säramas. Ja tõeline energiaresurss oli muidugi korvpalliväljakute valgustamiseks hakkama pandud ning neid ei olnud mitte teps vähe. Pea iga kilomeerti või paari paari tagant käis õhtuti usin pallipatsutamine. Rahvuspordi meelsusesest andis märku ka see, et pea pool kohalikust meesperest ka päevasel ajal kossumaikas või -sortsides ringi toimetas. Enamasti olid need ikka kirevad ja värvilised mikidemaa lemmikute või kohaliku filipiini liiga pallurite-eeskujude nimelised, kuid viskas sekka ka kodukootumaid variante, kus perenaine oli ise särgile "koma" peale tikkinud nagu meil 90ndate alguses.

Eile lehvitasime Boholile hüvastijätuks tsaupakaa ning maabusime järgmisel, tsuti väiksemal Siquijori saarekesel. See pidavat olema kohalike nõidade ja posijate kants, nii et oleme elevil!

Sesenta y dos

Kohe esimese hooga hüppab pähe üldistus, et Filipiinidel on kõik see, mida Vietnamis ei olnud. Siin on lihtsalt nii teistmoodi. Seega, et mitte elu-olu kirjeldust kirvemeetodil hea ja halva skaalale raiuda, siis kõigest järgemööda.

Enne veel vajab aga ülestähendamist õiendus Hoi An'i ilma ja temperatuuri kohta. See oli kohalike  jaoks sulejope ja suusamütsi ilm ehk temperatuur varieerus 17-21 kraadipügala vahel. Oodati suve, mille märke oskas kohalik silm näha. Oli see siis tuule suund või tugevus, vihmasabina kestvus või lihtsalt see, et paljud usinad vietnamlased Tet'iks valmistudes kodusid kasisid (ka maja välispesu oli kavas) või aiaväravaid värvisid. Maarjamaa matkasellid olid muidugi sellisest keskmisest soojemast kodusuve ilmast vaimustuses ja enamus aega lühikeseses vormis - osalt muidugi seetõttu, et soojem variant puudus:) Nii et Filipiinidele tulek tähendas meite jaoks tegelikult jälle palavusse naasmist.

Filipiinidele saabudes taipad kohe, et kohalikud räägivad inglise keelt. Jah, mikidemaa võimujäljed peegelduvad veel tänapäevagi, sest inglise keel on ametlikuks asjaajamiseks kasutusel. Ka vähema kooliharidusega inimesed tonkavad midagist arusaada ja see annab nendega suhtlemisel kehakeelele lisaks palju abi. Kohalikud keeled või dialektid, mida erinevate saarte peale on ilmselt nõnda palju, et meite näppudest ja varvastest jääb loendamisel vajaka, meenutavad kõlas ja ka äratuntavas sõnavaras varasemat peremeest ehk hispaaniat. Ehk need olulised tähelepanekud tekitavad tunde, et oleksime justkui mõnda ladina-ameerika riiki sattunud, mitte oma teekonda Aasias jätkanud.

Cebu õhk oli taas troopilisele kliimale kohaselt soe, kuigi esimestel päevadel sadas üsna innukalt. Palju oli kodutuid ja tänavalapsi, mis oli ilmselt ka üheks põhjukseks, miks tänavatel ohtralt prügi või ekskremente leida võis. Üks kohalik taksojuht selgitas, et neil on haridus tasuline. Ka kõige esmane ja riigi poolt pakutav. Seega on tänavalt ära saamine keeruline, kui mitte öelda võimatu. Kaubanduskeskused aga oli suured ja pigem lääne maailma turistile tuntavaid kaubamärke täis. Toitlustus seisnes enamjaolt kiirtoidu (loe: kõikvõimalike KFC-laadsete krõbekanade ja rasvarullide) lettides, mis väljendus ka kohalike inimeste märgatavalt volüümikamas kehakujus, kui seda varasemalt meie väisatud Aasia riikides nähtud. Ehk siis Cebu ei olnud koht, kus mõnuselt aega veeta, seega põgenesime esimesel võimalusel järgmisele saarele - Boholile. Ja et linna kärast ja prügist võimalikult kaugele saada, valisime esimeseks peatuspaigaks sealse Anda poolsaare. See on ligipääsu vaatevinklist saare kaugeim kant ja valget turisti näeb siin juba nõnda mõõdukalt, et kohvikus või tänaval näod tuttavad näivad. Põhjus, miks Andat ilmtingimata tarvis külastada, on siin:

Filipiinidest rääkides ei saa kindlasti möödahiilida nende ülimast sõbralikkusest. Jah, arusaadavalt on Paul juunior oma valgete kiharatega menuk ja hitt-toode laste seas, kes ongi vabad ja vahetumad. Aga ka noored ja täiskasvanud teretavad ja naeratavad. Ja see ei tundu ainult poos valget inimest kohates. Kohalikega koos bussis sõites on jutuvadin ja naljatlemine tavaline. Kui buss peatub ja paar mammit oma jutu- ja mõttelõngu kokku sõlmivad, nii et üks otsapidigi bussist väljas ja teine edasisõitjaks jääb, siis keski ei kurjustanud. Heideti nalja, tunti rõõmu.

Liikusime üleeile Boholi lõunaranniku keskossa, mis on sobiv baas saare vaatamisväärsustega tutvumiseks. Jutustamiseni!

Sesenta y uno

On vana tõde, et tõeliselt pettuda saad vaid omaenda ootustes. Õnneks sedapuhku meil neid polnud ning olime Vietnami suhtes suuremate eelarvamusteta. Lasime end üllatada riigil, mis meie jaoks varasemalt teada omapäraselt lõhnava salvi ja kommunistliku riigikorra poolest.

Esimesed kaks päeva veetsime endises lõuna-Vietnami pealinnas Sai Gon'is. Linnas, mis tänaseks on oma pealinna staatuse pärast Vietnami sõda minetanud. Samas on endiselt suurim keskus siin riigis, kandes kommunistliku revolutsionääri Ho Chi Minhi järgi ka oma tänast nime. Metropol kokku ligi 10 miljoni hingelisega on omamoodi vaatamisväärtus, kus kesklinna uued klaastornid veel kõrvuti lagunevate lobudikega. Samass käib ehitamine täistuuridel ja maa ning kinnisvara on hinnas, nii et ilmselt lähemal viisaastakul võib see olukord veel drastiliselt muutuda. Üldine pilt oli meeldivalt positiivne. Tänavad oli Aasia linnu arvestades täitsa puhtad ja piisavalt laiade kõnniteedega, et mõnusalt ringi jalutades ümbrust uudistada. Võimalik, et puhtus oli osalt tingitud ettevalmistustest Tet'iks ehk hiina kalendri uueks aastaks, kuid samas oli üldine elujärg ja tsiviliseeritus klanitud olekut soosiv. Üks, mis kindel - linn oli saanud kaunistuste ja tulukeste-kuue just seoses kohaliku aastavahetuse saabumisega.

Eraldi äramärkimist nõuab suurlinna liiklus, mis jalakäijat esmapilgul ei soosi, sest teeületused olid parajad pingutused. Küll aga tundus olukord parem, kui käituda kohalike kommete kohaselt. See tähendas lihtsalt enesekehtestust. Kui tekkis soov tänavat ületada, siis tuli teele astuda, kohati ka kätega oma tulekust teada andes ja samuti kätega autosid või rollereid pidurdades;) See kõik oli omamoodi katsumus, nii et oli tänavaid, millel nägime läänemaailma turiste, kes oma jalutustrajektoori muutsid, kuna uulitsa ületuseks julgusest ja oskustest puudu jäi.

Ho Chi Minh üle vaadatud, liikusime põhja poole, riigi keskel paiknevasse Hoi An'i. Linnake on pika ajalooga ja olevat ennevanasti olnud tähtis kaubasadam, kus portugaallastest ning prantslastest meremehed jaapanlaste ning muu aasia kandi rahvaga oma nodi vahetamiseks kokku said. Need kultuuride ühtesulamised avalduvad ka linnapildis tänini nähtava arhitektuuriga, mida vapralt säilitatud on. Oma roll on ka selles, et viimase sajandi jooksul on Hoi An'i lähistele arenemas suur tänapäevane sadamalinn Da Nang, mis kerkib kui usina pagari pärmitainas. Ehitustuhina saavad selle kandi usinad töökäed välja elada turismisektori tarbeks rajatavate hotellide püstitamisega, mis end nii  laiusesse kui kõrgusesse ajavad, nii et maalastel seda kõike nähes suu lahti vajub.

Hoi An on aga endiselt väike ja armas, millesse on kerge armuda. Koloniaalstiilis vanalinna sinepikollased majad, mille akendel värvilised päevakatted. Linnake saab õhtupimeduses eriliselt lummava hõngu, kui sajad ja tuhanded laternad põlema pannakse. Seda kõike on hea kogeda kas jalutades või jalgratta sõidul. Liikus on palju pehmem kui Ho Chi Minh'is, nii et jalgratastest said meie truud kaaslased tervelt kümneks päevaks. Ja siis kõige selle ilu keskel astus ühel pisut kõhedavõitu ilmaga päeval kohvikus istudes meie juurde tütarlaps, kes teretas meid kaunis emakeeles. Esimesest jahmatusest võitusaanutena, selgus edasise vestluse käigus, et tegemist on kodumaalt pärit kahe väikelapsega Hoi An'i elama asunud perekonnaga. Plaan oli neil küll pisut Aasias ringi rännata, aga juhtumisi sai pereisa just siin linnas erialast tööd ja nüüd on nad pea pool aastat kohalikku elu mekutanud. Ja nii me üksteist abistasime - meie pakkudes neile kodumaiseid keelevanne ning nemad andmas väärt infot, kust-mida turul ostelda või millises einelas head nosimist leida. Lisaks leidis Paul omale mängusõbrad, meie aga maailmapõnevad-ägedad jutukaaslased. See kõik oli nii üüratult tore, et kui saabus aeg lahkuda, siis tikkus kahetsus vägisi põue. Lohutust pakub aga teadmine, et nuputame juba üheskoos, kuidas meil õnnestuks jälle üksteist näha:)

Eile saabusime Filipiinidele, mis tervitas meid vihmasajuga. Hetkel istume Cebu nimelisel saarekesel justkui tormivangis (no see on täitsa suur saar ja linn tegelikult) , sest edasist sihtkohta Boholi saart on külastamas taifuun Basyang. Ilmakaart lubab homseks-ülehomseks ka Boholi saarele kobedamat ilma, sest tuuleiil koos vihmaga ruttavad edasi Vietnami ranniku suunas.

Täna õnnestus taksoga turul käia ja omale mõnus ports soodsaid juurikaid-puuvilju-riisikraami hankida. Meie õnneks on praegune majutusasutus varustatud väikese, aga tubli kööginurgaga, kus oma kokkamiskirge rahuldada saame. Nii et oleme rõõsad ning rõõmsad ja loodetavasti on ülehomme juba tuul vaibunud ja päike väljas. Pöidlad pihku!

Edit: postitus valmis juba 3 päeva tagasi, nii et järgmisel päeval kümblesime juba lõõskavas päikeses ja nüüdseks oleme jõudnud valge krudiseva liiva ja helesinise veega Boholi nimelisel saarekese paiknevasse Anda nimelisse külla. Jeee!

Lõppu üks kassipilt ka;)

Sesenta

Et Ao Nangi kandiga meie perel haiguse tõttu põhjalikum tutvus sobitamata jäi, siis seda enam oli rõõm Koh Lanta päikesel end paitada lasta. Meie päevarütm loksus nädala jooksul mugavasti paika. See sisaldas endas loomulikult kõiki tähtsaid tegemisi - hommikune basseinikülastus, söömine, lõunauni, suplus mererannas, massaahe ja õhtusöök. Kui midagi vahele kippus jääma, siis andis Paul sellest loomulikult märku "ujumaaa" või "kuskile sööma" repliikidega. Viie aasta taguse käiguga on ka Lantal usinalt telliseid üksteise otsa laotud ja tänavad pea tundmatuseni muutunud. Saare külaliste seas on märgata rohkem rahvast hiinamaalt ja eakamat sorti eurooplasi. Kuid loomulikult ka väikelastega peresid Rootsimaalt, nagu toonagi. Söök on endiselt hea ja massaažida oskavad nad ka.

Ühe erilise kogemuse sain, kui Pauli vanavanematega randa saatsime ja koos abikaasaga salongi külastastuse ettevõtsime. Proua, kelle käe alla sedapuhku sattusin oli pisut suurem ja tugevam kui keskmine daam Taimaal. Ja ossa poiss ja tuline jutt, kuidas ta mind mätsis ja pätsis. See kõik tekkitas erinevaid mõtteid. Kord olin justkui saiataigen, siis jälle matimees, kes Mäe Epuga tatamile sattunud. Kuna võitu loota polnud, lasin asjadel sündida. Armas abikaasa oli kõrval pingil mudimises, mis andis sooja tunde ka juhuks, kui kaelaväänamine fataalseks oleks osutunud. Ikkagi lähedane tuvastamas ja millegi hirmsa korral mind lihtsalt selle putka taha võssa ei visataks. Igatahes pärast sessiooni kui liha kontide küljest lahti võetud ja tagasi pandud sai, oli südame sees soe tänutunne. Mitte ainult selle eest, et eluvaim sees, vaid ikka selle eest, et korralikult läbi klopitud sain.

See nädal läks kui linnulennul. Taipamine, et edasi reisime, saabus alles kohvri pakkimise järel, kui viimaste bahtide eest jäätis söödud sai. Krabi lennuväljal jätsime ka abikaasa suguseltsiga hüvasti ja reis võis jätkuda meie jaoks uude ja tundmatusse sihtriiki - Vietnami.

Cinquenta y nueve

Head haldjad on mulle eluvaimu sisse puhunud ning nüüd pole enam pääsu kodustele kirjutamisest mööda hiilida. Sest põhjust ju jälle on - Türgi teraslinnud lennutasid meid nädala eest Taimaale. Valitud sihtkoht sai tugevaid mõjutusi taaskord reisiseltskonnast. Jaa, Paul on muidugi jälle meiega kaasas ja vahepeal mühinaga aasta jooksul kasvu ja kilosid kogunud ning tohutult uusi oskusi omandanud, kuid ettepanekut Taisse talvituma minna ta veel ei teinud. Selleks olid Pauli Memmu ja Papu, kes on muidu kuulsad päikesepüüdjad Egiptuse ja Türgi randades olnud, kuid soovisid seekord oma kehakumerusi just Taimaal pleegitada. Niisiis tädi Liinu ka punti ja la grande familiaga trippama.

Aga tagasi algusesse. Seekord sai märgilise tähenduse Bankoki hotellis esimese päeva esimest lõunaund tehes konditsioneer. See sunnik tegi kogend matkajale unepealt, selja tagant külma kraesse ja nii nädalaks tervise näppas. Lugeja küsimusele, kas soojal maal on külmetushaigus kuidagimoodi muhedam kandam kanda, siis vastus on kindel ei. Haigustel ja toredusel ole ei ühes lauses kohta. Köhad, nohud, palavik ja higistamine on ühtviisi kurnav ja nõme. Eriti kurva pöörde võtab see haigusejama siis, kui Paul noorem otsustab ka issi moodi olla ja laseb endki ahvatlevatel nümfidel nende punutud võrku tõmmata. Ja tulemuseks on laatsaret. Haigemaja, mis on higihaisust tihe ja just seda koledust peab majandama ja kantselda meie pere ilushing Maris. Ma olen seda emaduse imet ennegi kõrvaltvaataja rollist jõudnud kordi ja kordi imetleda, kuid seekord tuli üks selline mõte. Need armsad "suhkrust ja jahust ning maasikavahust tüdrukud" saavad lapse sünniga endalegi justkui uued algosad, milleks on tohutu kannatus, armastus, hoolitsus ja veel tuhksuhruks peale ports kannatust. See emaroll on lihtsalt imeline, millel harjal või turjal me kõik suuresti kantud oleme olnud. Nii et olgu siinkohal ema T-legi üks musi otsmikule ja pai teele saadetud. Ja teised tubliduse etalonid emad olgu ka kiidetud - maailmapäästjad nagu Epliku Vaiko laulu Silvester.

Üleeile väisasime kohalikku tohtrit ja lasime kopsud üle kuulata. Mul tuvastati krõbinat ja krabinat ning diagnoos bronhiit, mille raviks lühiajaline antibiootikumikuur. Paul on krõbinavaba kopsuga ja tema on haigusest emme armastusega võitu saamas. Ehk nüüd on siis tervisetrend otsa püsti saanud ja puhkus võib ka meie pere jaoks alata. Püsige lainel!

Cinquenta y ocho

Kallis kodumaa! 

Enam ei ole palju jäänud kuniks su rüpp meid tagasi enda juurde ihkab. Sellega seoses oleme ühtpidi rõõmsad (no et saab koduseid emmata ja ohjeldamatult juustu pugida), teistpidi aga pisut nõutud ja kurvadki, sest kontidesse pugenud soojus, ere päike, igapäevased puuviljahordid, ujumissessioonid ja muu toredus tuleb selleks korraks maha jätta. Näituseks on ühes meie kõrvaltänaval asuvas lemmikrestos võimalik ka jäneseid käppida. Kes siis sellele suudaks vastu panna! Igatahes lubame veel viimaseid päevi siin naudiskledes mööda saata, et juba saabuval nädalal kott kokku pakkida ja lennukisse astuda. Seekordne postitus on pühendatud pisematele Bali eripäradele, mida meie silm on märganud ja kõrva taha üles täheldanud. 

Esmalt meenub poodlemisega seotud vahva iseärasus - kuna me Paul-poissi veel päris omapead koju mängima ei tihka jätta, siis käib ta meiega vapralt igalpool kaasas. Nii ka (väiksematel) kaubandustiirudel. Enamustesse poodidesse sisse astudes hakkavad poemüüjad ja -müüjatarid käsi kokku lööma, õhku ahmima ja Paulikesega tutvust tegema. Pärast kohustuslikke au meni mants (ehk mitu kuud) ja vatssa neim beibi (aka mis su nimi on, beebi), peetakse sõprus sõlmituks ning juunior rändab personali sülle, et esivanemad saaksid isekeskis riideid ja muud kraami näppida. Uskumatult mugav! Peab tõdema, et kui mõnikord teda ära ei krabata, siis tekib isegi väike meelehärm, et ma oma last süles pean tassima samal ajal kui on hädasti tarvis uusi plätusid imetleda:) Ja noh, igasugu selfisid ja endleid on ka need kauplusedaamid endast Pauli tuules klõpsutanud. Hakka või raha korjama.

Bali hoolsast ehitusmelust on ka varem juttu olnud. Kuna meie praeguse elamise kõrval on igapäevaselt usin ehitustöö käinud, siis on seda sagimist põnev jälgida olnud. Märksõnad on kiirelt ja odavalt ehk kodumaine termin "si*** saia tegemine" passib kirjelduseks hästi. See, kuidas või millest hoone valmib, ei oma vähimatki tähtsust kui värv lõpuks kõike tehtut katab ja terve kupatus justkui jonksus paistab. Kogu objektil olev kaader on ilmselt kordades värvikam kui kodumaine Kalevipoeg, kes üle lahe Soomemaal käies tööjuures tilkagi küprokit ei pane. Majad aga kerkivad justkui võluväel saatjateks kellu ja toores jõud, millele sekundeerivad nutikad lahendused a'la turvakaalutlustel rollerikiivriga katusekivide panija või bambustokkidega betoonvalu toestus. Suur osa on puhas käsitöö ja samas ei lööda millegi ees risti ette. Nii jutustas meile üks kanada noorhärra oma motopoe valmimisest loo, kuidas "elektrik" olevat 220 volti naha vahele saanud, tehes paljajalu vesimärjal põrandal omi toimetusi. Hea kolleeg ehitustandrilt oli seda särinat nähes kellu nurka visanud ja elektrifitseeritud tegelast päästma läinud, mille tulemusena mõlemad tegelased särtsu said. Oh elu elukest! Samas on balilased maru usinad - kopsimist ja puurimist on kosta varavalgest õhtul kella kümneni välja. Ja niimoodi kõik nädalapäevad ühtejutti, välja arvatud templipidustustel. Siis kukuvad tööriistad aegsasti käest, et asendada värviplekilised t-särgid sarongide ja teiste pidurüüdega. Tseremooniaid ja tähistamisi tuleb aga iganädalaselt ette, nii et mõningast hingetõmbeaega jääb ka usinale töömesilasele.

Nagu eelpool kirjeldatud seik elektrikutega tõestas, siis selle ameti meestest on siin ilmaservas ilmselt tõesti puudus. Kaabeldus elektripostidel on vaatamisväärsus omaette, aga jo see tuleb sellest, et suurt pilti ei oma keegi ja iga "spetsialist" on oma juhtmega kusagilt tulema hakanud ning kusagile läinud. Justkui sõbrad Susa ja Pusa Karupoeg Puhhis.

Bali kassidest me juba rääkisime, nii et tasakaalu tarbeks saavad äramärkimist ka koerad. Hakatuseks tahaks öelda, et neid on tohututes kogustes. Iga majapidamise ees pikutab või uimerdab mõni. Hommikujooksu tehes on ka kutsud pisu vilkamad, mõni viitsib isegi haugatada ja sõprade seltsis külatänaval patseerida või kukkede-kanadega jumalatele pandud andides siblida ning sealt head-paremat sortida. Sellised umbes kümnepealised ringi hängivad banded pole midagi eriskummalist. Palavamal ajal on kutsud aga enamjaolt kusagil pikuli lebos. Üldiselt on nad üsna sõbraliku meelelaadiga, kuid mõni on ka käredama suuga. Meie õnneks pole siiani ühtegi ekstsessi koertega olnud ja vast ei tule ka.  

Seni kuni meie veel peesitame ja mõnuleme, vaadake teie pilte!