Kohe esimese hooga hüppab pähe üldistus, et Filipiinidel on kõik see, mida Vietnamis ei olnud. Siin on lihtsalt nii teistmoodi. Seega, et mitte elu-olu kirjeldust kirvemeetodil hea ja halva skaalale raiuda, siis kõigest järgemööda.
Enne veel vajab aga ülestähendamist õiendus Hoi An'i ilma ja temperatuuri kohta. See oli kohalike jaoks sulejope ja suusamütsi ilm ehk temperatuur varieerus 17-21 kraadipügala vahel. Oodati suve, mille märke oskas kohalik silm näha. Oli see siis tuule suund või tugevus, vihmasabina kestvus või lihtsalt see, et paljud usinad vietnamlased Tet'iks valmistudes kodusid kasisid (ka maja välispesu oli kavas) või aiaväravaid värvisid. Maarjamaa matkasellid olid muidugi sellisest keskmisest soojemast kodusuve ilmast vaimustuses ja enamus aega lühikeseses vormis - osalt muidugi seetõttu, et soojem variant puudus:) Nii et Filipiinidele tulek tähendas meite jaoks tegelikult jälle palavusse naasmist.
Filipiinidele saabudes taipad kohe, et kohalikud räägivad inglise keelt. Jah, mikidemaa võimujäljed peegelduvad veel tänapäevagi, sest inglise keel on ametlikuks asjaajamiseks kasutusel. Ka vähema kooliharidusega inimesed tonkavad midagist arusaada ja see annab nendega suhtlemisel kehakeelele lisaks palju abi. Kohalikud keeled või dialektid, mida erinevate saarte peale on ilmselt nõnda palju, et meite näppudest ja varvastest jääb loendamisel vajaka, meenutavad kõlas ja ka äratuntavas sõnavaras varasemat peremeest ehk hispaaniat. Ehk need olulised tähelepanekud tekitavad tunde, et oleksime justkui mõnda ladina-ameerika riiki sattunud, mitte oma teekonda Aasias jätkanud.
Cebu õhk oli taas troopilisele kliimale kohaselt soe, kuigi esimestel päevadel sadas üsna innukalt. Palju oli kodutuid ja tänavalapsi, mis oli ilmselt ka üheks põhjukseks, miks tänavatel ohtralt prügi või ekskremente leida võis. Üks kohalik taksojuht selgitas, et neil on haridus tasuline. Ka kõige esmane ja riigi poolt pakutav. Seega on tänavalt ära saamine keeruline, kui mitte öelda võimatu. Kaubanduskeskused aga oli suured ja pigem lääne maailma turistile tuntavaid kaubamärke täis. Toitlustus seisnes enamjaolt kiirtoidu (loe: kõikvõimalike KFC-laadsete krõbekanade ja rasvarullide) lettides, mis väljendus ka kohalike inimeste märgatavalt volüümikamas kehakujus, kui seda varasemalt meie väisatud Aasia riikides nähtud. Ehk siis Cebu ei olnud koht, kus mõnuselt aega veeta, seega põgenesime esimesel võimalusel järgmisele saarele - Boholile. Ja et linna kärast ja prügist võimalikult kaugele saada, valisime esimeseks peatuspaigaks sealse Anda poolsaare. See on ligipääsu vaatevinklist saare kaugeim kant ja valget turisti näeb siin juba nõnda mõõdukalt, et kohvikus või tänaval näod tuttavad näivad. Põhjus, miks Andat ilmtingimata tarvis külastada, on siin:
Filipiinidest rääkides ei saa kindlasti möödahiilida nende ülimast sõbralikkusest. Jah, arusaadavalt on Paul juunior oma valgete kiharatega menuk ja hitt-toode laste seas, kes ongi vabad ja vahetumad. Aga ka noored ja täiskasvanud teretavad ja naeratavad. Ja see ei tundu ainult poos valget inimest kohates. Kohalikega koos bussis sõites on jutuvadin ja naljatlemine tavaline. Kui buss peatub ja paar mammit oma jutu- ja mõttelõngu kokku sõlmivad, nii et üks otsapidigi bussist väljas ja teine edasisõitjaks jääb, siis keski ei kurjustanud. Heideti nalja, tunti rõõmu.
Liikusime üleeile Boholi lõunaranniku keskossa, mis on sobiv baas saare vaatamisväärsustega tutvumiseks. Jutustamiseni!
No comments:
Post a Comment