Et Ao Nangi kandiga meie perel haiguse tõttu põhjalikum tutvus sobitamata jäi, siis seda enam oli rõõm Koh Lanta päikesel end paitada lasta. Meie päevarütm loksus nädala jooksul mugavasti paika. See sisaldas endas loomulikult kõiki tähtsaid tegemisi - hommikune basseinikülastus, söömine, lõunauni, suplus mererannas, massaahe ja õhtusöök. Kui midagi vahele kippus jääma, siis andis Paul sellest loomulikult märku "ujumaaa" või "kuskile sööma" repliikidega. Viie aasta taguse käiguga on ka Lantal usinalt telliseid üksteise otsa laotud ja tänavad pea tundmatuseni muutunud. Saare külaliste seas on märgata rohkem rahvast hiinamaalt ja eakamat sorti eurooplasi. Kuid loomulikult ka väikelastega peresid Rootsimaalt, nagu toonagi. Söök on endiselt hea ja massaažida oskavad nad ka.
Ühe erilise kogemuse sain, kui Pauli vanavanematega randa saatsime ja koos abikaasaga salongi külastastuse ettevõtsime. Proua, kelle käe alla sedapuhku sattusin oli pisut suurem ja tugevam kui keskmine daam Taimaal. Ja ossa poiss ja tuline jutt, kuidas ta mind mätsis ja pätsis. See kõik tekkitas erinevaid mõtteid. Kord olin justkui saiataigen, siis jälle matimees, kes Mäe Epuga tatamile sattunud. Kuna võitu loota polnud, lasin asjadel sündida. Armas abikaasa oli kõrval pingil mudimises, mis andis sooja tunde ka juhuks, kui kaelaväänamine fataalseks oleks osutunud. Ikkagi lähedane tuvastamas ja millegi hirmsa korral mind lihtsalt selle putka taha võssa ei visataks. Igatahes pärast sessiooni kui liha kontide küljest lahti võetud ja tagasi pandud sai, oli südame sees soe tänutunne. Mitte ainult selle eest, et eluvaim sees, vaid ikka selle eest, et korralikult läbi klopitud sain.
See nädal läks kui linnulennul. Taipamine, et edasi reisime, saabus alles kohvri pakkimise järel, kui viimaste bahtide eest jäätis söödud sai. Krabi lennuväljal jätsime ka abikaasa suguseltsiga hüvasti ja reis võis jätkuda meie jaoks uude ja tundmatusse sihtriiki - Vietnami.
No comments:
Post a Comment