Sesenta y uno

On vana tõde, et tõeliselt pettuda saad vaid omaenda ootustes. Õnneks sedapuhku meil neid polnud ning olime Vietnami suhtes suuremate eelarvamusteta. Lasime end üllatada riigil, mis meie jaoks varasemalt teada omapäraselt lõhnava salvi ja kommunistliku riigikorra poolest.

Esimesed kaks päeva veetsime endises lõuna-Vietnami pealinnas Sai Gon'is. Linnas, mis tänaseks on oma pealinna staatuse pärast Vietnami sõda minetanud. Samas on endiselt suurim keskus siin riigis, kandes kommunistliku revolutsionääri Ho Chi Minhi järgi ka oma tänast nime. Metropol kokku ligi 10 miljoni hingelisega on omamoodi vaatamisväärtus, kus kesklinna uued klaastornid veel kõrvuti lagunevate lobudikega. Samass käib ehitamine täistuuridel ja maa ning kinnisvara on hinnas, nii et ilmselt lähemal viisaastakul võib see olukord veel drastiliselt muutuda. Üldine pilt oli meeldivalt positiivne. Tänavad oli Aasia linnu arvestades täitsa puhtad ja piisavalt laiade kõnniteedega, et mõnusalt ringi jalutades ümbrust uudistada. Võimalik, et puhtus oli osalt tingitud ettevalmistustest Tet'iks ehk hiina kalendri uueks aastaks, kuid samas oli üldine elujärg ja tsiviliseeritus klanitud olekut soosiv. Üks, mis kindel - linn oli saanud kaunistuste ja tulukeste-kuue just seoses kohaliku aastavahetuse saabumisega.

Eraldi äramärkimist nõuab suurlinna liiklus, mis jalakäijat esmapilgul ei soosi, sest teeületused olid parajad pingutused. Küll aga tundus olukord parem, kui käituda kohalike kommete kohaselt. See tähendas lihtsalt enesekehtestust. Kui tekkis soov tänavat ületada, siis tuli teele astuda, kohati ka kätega oma tulekust teada andes ja samuti kätega autosid või rollereid pidurdades;) See kõik oli omamoodi katsumus, nii et oli tänavaid, millel nägime läänemaailma turiste, kes oma jalutustrajektoori muutsid, kuna uulitsa ületuseks julgusest ja oskustest puudu jäi.

Ho Chi Minh üle vaadatud, liikusime põhja poole, riigi keskel paiknevasse Hoi An'i. Linnake on pika ajalooga ja olevat ennevanasti olnud tähtis kaubasadam, kus portugaallastest ning prantslastest meremehed jaapanlaste ning muu aasia kandi rahvaga oma nodi vahetamiseks kokku said. Need kultuuride ühtesulamised avalduvad ka linnapildis tänini nähtava arhitektuuriga, mida vapralt säilitatud on. Oma roll on ka selles, et viimase sajandi jooksul on Hoi An'i lähistele arenemas suur tänapäevane sadamalinn Da Nang, mis kerkib kui usina pagari pärmitainas. Ehitustuhina saavad selle kandi usinad töökäed välja elada turismisektori tarbeks rajatavate hotellide püstitamisega, mis end nii  laiusesse kui kõrgusesse ajavad, nii et maalastel seda kõike nähes suu lahti vajub.

Hoi An on aga endiselt väike ja armas, millesse on kerge armuda. Koloniaalstiilis vanalinna sinepikollased majad, mille akendel värvilised päevakatted. Linnake saab õhtupimeduses eriliselt lummava hõngu, kui sajad ja tuhanded laternad põlema pannakse. Seda kõike on hea kogeda kas jalutades või jalgratta sõidul. Liikus on palju pehmem kui Ho Chi Minh'is, nii et jalgratastest said meie truud kaaslased tervelt kümneks päevaks. Ja siis kõige selle ilu keskel astus ühel pisut kõhedavõitu ilmaga päeval kohvikus istudes meie juurde tütarlaps, kes teretas meid kaunis emakeeles. Esimesest jahmatusest võitusaanutena, selgus edasise vestluse käigus, et tegemist on kodumaalt pärit kahe väikelapsega Hoi An'i elama asunud perekonnaga. Plaan oli neil küll pisut Aasias ringi rännata, aga juhtumisi sai pereisa just siin linnas erialast tööd ja nüüd on nad pea pool aastat kohalikku elu mekutanud. Ja nii me üksteist abistasime - meie pakkudes neile kodumaiseid keelevanne ning nemad andmas väärt infot, kust-mida turul ostelda või millises einelas head nosimist leida. Lisaks leidis Paul omale mängusõbrad, meie aga maailmapõnevad-ägedad jutukaaslased. See kõik oli nii üüratult tore, et kui saabus aeg lahkuda, siis tikkus kahetsus vägisi põue. Lohutust pakub aga teadmine, et nuputame juba üheskoos, kuidas meil õnnestuks jälle üksteist näha:)

Eile saabusime Filipiinidele, mis tervitas meid vihmasajuga. Hetkel istume Cebu nimelisel saarekesel justkui tormivangis (no see on täitsa suur saar ja linn tegelikult) , sest edasist sihtkohta Boholi saart on külastamas taifuun Basyang. Ilmakaart lubab homseks-ülehomseks ka Boholi saarele kobedamat ilma, sest tuuleiil koos vihmaga ruttavad edasi Vietnami ranniku suunas.

Täna õnnestus taksoga turul käia ja omale mõnus ports soodsaid juurikaid-puuvilju-riisikraami hankida. Meie õnneks on praegune majutusasutus varustatud väikese, aga tubli kööginurgaga, kus oma kokkamiskirge rahuldada saame. Nii et oleme rõõsad ning rõõmsad ja loodetavasti on ülehomme juba tuul vaibunud ja päike väljas. Pöidlad pihku!

Edit: postitus valmis juba 3 päeva tagasi, nii et järgmisel päeval kümblesime juba lõõskavas päikeses ja nüüdseks oleme jõudnud valge krudiseva liiva ja helesinise veega Boholi nimelisel saarekese paiknevasse Anda nimelisse külla. Jeee!

Lõppu üks kassipilt ka;)