Cuarenta y quatro

Tere taas,

nüüd siis oleme jõudnud selle reisi lõpp-peatusesse ehk Balile. Seadsime end esmalt sisse siinsesse vaimumekasse Ubudi. Tegemist on popi sihtkohaga. Teisisõnu võib siin kohata nii läänemaailma pidulembelisi noori, Jaapani elu-läbi-kaamerasilma-jälgivaid keskealisi paarikesi kui ka igast ilmakaarest saabunud maa ning taevaga üheks saada soovivaid eatuid kodanikke. Viimati nimetatud grupp on spirituaalsete kogemuste otsingul olev punt,, keda on Balile hulgaliselt toonud ka proua Gilberti söömise-palvetamise-armastamise raamatu ja filmi üllitamine pool dekaadi tagasi. Balile tulles tuleb meel vabaks lasta ja olla valmis proovima miskit uut, millele koduses mugavustsoonis ehk nina krimpsutades "ei" ütleks. Niisiis oleme reisi esimestel päevadel usinalt selles vaimsuse ja tervenemise praktikate laines hullanud.

tervitusi kohalikelt

Enne kui sisusse süübin, annan heale lugejale remargi korras teada, et läbisin vahetult enne reisi kodumaal (edukalt!) Marise algajate joogakursuse. Ikka selleks, et pisutki sellest võimlemispraktikast aimu saada. No ja nüüd siis saan kohe oma kogemuste listi täiendada ka ühe Bali joogatunniga. Alustuseks tuleb öelda, et tegemist polnud mingi kohaliku suurmehega, vaid prouaga meerikamaalt. Kindlasti muutis see kogu õhustikku ja olemist läänelikumaks ning polnud selline viirukihõngune habemikega ühes taktis praktiseerimine. Rahvast oli tunnis kõvasti - lausa nii, et sardiinitunne vägisi peale tükkis. Kodumaisele macholikumale blogilugejale  sooviks siinkohal julgustavalt lisada, et meesterahvaid leidus joogaseltskonna hulgas vast lausa veerandi jagu. Tundus, et suurem osa painutas ikka enda jaoks ja võibolla mõni ka selleks, et jooga nii moekas tegevus on. Minusugusele algajale võimlejale oli tund ja kohalik kliima sedavõrd leemetama ajavad, et kohe kodune saunalaval olemise tunne peale tikkus. Selline mõnus ja soe ja higine:) Kogu selle pingutuse ja punnimise lõppfaasis juhtus aga ka väike ekstsess, kui selgus, et mu spordipesu ootamatult jalgevahelt järele anda otsustas. Probleemi sain piinlikusest punastamata klaaritud tänu augu särgiga katmise tehnikale.

Balilase koduuks

Järgmine päev viis meid refleksioloogiaseansile. See siis nägi välja midagi sellist, kus üks kohalik vuntsidega onu jämedama sukavardaga tallaaluseid sudis. "No pain no game" oli tema mantra ja eks ta siis andis valusamatele puntidele ikka pihta ka. Korraliku koduse kasvatuse tõttu karjuma ei tihanud hakata, aga valust tõmblevaid grimasse sai kõvasti poosetatud. Päris täpselt jäigi mul aru saamata, miks ma mingi kepikesega veel põlveõndla kõrvale vitsu sain, aga ju oli mingi tsirkulatsioon pisut kehva. Või siis pisu rohkem kui pisu, sest kepisaamine tahtis silmad niiskeks võtta. "No pain no game" pole muidugi just minu lemmik-loosung, aga tänaseks on valu ammu unustatud ja saan juba kindlasti palju hoogsama vere- ja energiaringlusega edasi kepsutada:)

Meiesuguseid toidunautlejaid erutab muidugi ka kohalik toiduskeene. Oleme usinalt kapsakrõmpsutamise ja rohkete puuviljade manustamisega tegelenud (kodustele südamerahustuseks, et tegelikult saab siin riisi- ja liharoogi ka tarbida, lihtsalt nad ei ole just ülemäära fotogeensed:)).

kapsaeine

Paul

Ps. Sattusime ühel õhtul ka balilaste rahvatantsuetendusest mööduma. Juutuubist saab meki suhu ja pildi silma ette: https://youtube.com/watch?v=9QE9Fp0OnBA

Cuarenta y tres

Tere armas sõber,

reisisellid on taaskord kodumaa tolmu (kui täpne olla siis lume) saabastelt pühkinud ja laia ilma rändlema läinud. Seekordne reisisiht on Bali saar Indoneesias, kuid sinna peaksime plaani kohaselt jõudma alles homme, sest tegime vahemaandumise Singapuris.

Singapurist on jäänud tunne, et neil on siin ruumiga kitsavõitu. Linna ilmestavad õhtupimeduses lummavad panoraamvaated, kus kõik see majadepere end tuledesäras taevasse küünitab. Torne on palju, enamik erksas valguses ja vahvamad veel vilguvad või plingivad ka takkapihta. Tehnikavärk! Inimene tundub imepisike putukas selle kõrval, mis siia ehitatud ja taevasse kõrguma pandud on.

Ruumipuuduse kohta on ka ilmekas fakt meie siiansest öömajast, milleks on kolmekordne nari. Tegemist pole mitte mingi lihtsa kasarmutüüpi lebolaga, vaid ka see on naride hightech - moodne kahene voodiboks oma riiuli ja lukustatava kapiga. Ja seda kõike meetrijagu kõrges boksis ja kokku kolmes kihis. Privaatsuse eest peaks varju andma kardinad, mis aga praktikas vaid ilutiluliluks kôlbavad.

Esimesel õhtul juhtuski pentsik ja pisut näotu seik. Olin meie kuudis aadamarüüs une ooteks valmistumas, kui äkki sahh! kardin eest tõmmatakse ja imestusega kuulen, et see ase hoopis sissetungijale kuuluvat. Kuna olin pisut ebasündsas olekus, saatsin kalli abikaasa asja klaarima. Selgus, et üks itaaljamaa neiu olla eelmine öö selles koikus une veetnud ja pisukese segaduse tõttu järgneva öö enesele teadmata mujal kardina taga mööda saatma pidi. Olukord lahenes sujuvalt, lihtsalt selgitamist oli pisut peale seda hetke, kus üks pool väitis, et egas ta väga midagi ei näinud ja teine pool kostis, et ega seal midagi uut ja üllatavat poleks kah näha olnud.

Teise Singapuri päeva ja õhtu trampisime mööda linna ringi, ahmides endasse kogu suurlinna ilu ja võlu. Tegime ka mõned fotojäädvustused lisaks rohketele mälupiltidele.

Olge terved,

Paul

Cuarenta y dos

No nii, olles nüüdseks juba mõned nädalad tagasi kodumaal, on paras aeg kokkuvõtete tegemiseks. Alustama peaks kindlasti sellest, et soe on (meie) inimloomusele kuidagi rohkem kontimööda ja eestimaine lumehang ei olnud saabudes ülemäära meelierutav. Ja ja suusasõbrad, usun teid, et ka sellel on oma võlu, kuid jätaks selle talvekuudesse ja hoiaks nüüdsest kodusele päikesele pöialt jaksu ja rammu kogumisel:)

Reisu viimased 2 päeva olime Bangkokis. Kättesaadava kirjanduse põhjal ca 9 miljonile inimesele koduks olev linn pidavat oma keerukate tänavarägastikkudega olema peavaluks paljudele turistidele, kes sinna üüratusse linna hulkadena eksima kipuvad. Meiesugused julged reisusellid muidugi tahtsid ka seda ilmaimet oma silmaga näha, jalaga katsuda. Üldse mitte uhkustades tuleb tunnistada, et LP kaardisalv oli piisavaks infohulgaks, et ilusti-kenasti soovitud sihtkohtadesse jõuda. Nendeks olid siis erinevad pühamud ja turud ja Hiinalinn ja muud atraktsioonid.

Templitest oli meeldejäävaim kompleks Wat Po, kus pikutas lamav Buddha oma täies ilus. Seda ilu oli eksponeeritud 43m pikkuselt ja 15m kõrguselt. Alahindamata kohalike taide usklikke kalduvusi, arvan, et selle härra näol oli tegemist ehk liigagi grandioosse ettevõtmisega. Peesitav kõigevägevam oli nii pirakas, et turistihordidel oli keerukas teda kogu ilus ühele kaadrile saada:) Pingutasin minagi ja parim klõps on siin.

Üldisemas plaanis on taid väga sõbralikud ja viisakad. Huumorimeel on neil kindlasti täitsa olemas ja õiges kohas. Naljad võivad kohati kasina inglise keele oskuse tõttu jääda küll Juku anekdootide tasemele, aga nad üritavad ja neil endil on hirmus hea meel sellest, kui nendega keskustellu laskuda. Turvalisuse pärast ei pidanud hetkekski muret tundma. Näinud-käinud reisisellidena me kindlasti oma rahamärssi liialt ei eksponeerinud, kuid samas polnud ka kordagi varahimustavaid silmi endal tunda nagu seda tihti Lõuna-Ameerikas juhtus.

Ilmselt on iga maarjamaalane kuulnud kirjandusgigandi Ernesti öeldut, et igas sadamas leiduvat vähemalt üks eestlane. Sellest vallast siis ka lõpetuseks kaks pikantset seika. Esimene neist Chiang Maist, mis tõele au andes pole küll sadamalinn, kuid peitis sellegipoolest enda kõhus mõne kodumaist keelt kõneleva valgenaha. No ja mitte lihtsalt mingeid eestikeelt kõnelevaid kaasmaalasi, vaid lausa minu kursavenna TÜ stuudiumi päevilt. Iseenest täitsa kohmetuks tegev olukord, kui ükshetk märkasin, et G ka turulettide vahel oma kaasaga ringi tukerdas. Ega's midagi. Tervitasime viisakalt ja avaldasime imestust maailma suuruse üle. Teine juhtum oli Ko Lantal, kui ühes hotellis kogu oma tagasihoidlikkuse juures ei suutnud ma kuidagi ära hoida üht aevastust, mille peale mööduja mulle viisakalt "Terviseks" poetas. Reageerisin kombekohaselt ja vastates sulaselges kodukeeles "aitäh", suutsin heasoovlikule tädile peaaegu roosi ehmatada;)

seiklemisteni,

P.

Cuarenta y uno

Mineva kord sai l6petatud sellega, et Kata ranna kuri p2ike tegi meile pisut liiga ning nahav2rv muutus kenalt jumekaks (loe: punaseks). Sestap tegime enne edasist reisi yhe taastumisp2eva ning seej2rel suundusime edasi Ko Lantale. Esmalt oli m6te m88daminnes ka Di Caprio Leonadro "The Beachilt" ehk Phi Philt l2bi p6igata, kuid kohkununa ohtratest turistihordidest, j2tsime selle yrituse vahele ja seilasime kohe j2rgmise paadiga otsejoones sihtpunkti. Ylevaade olukorrast on ilmselt see, et siin on tore... ;) hmm, siin on tegelikult ikka v2ga m6nus. Inimesi on meeldivalt v2hem (muuhulgas ei ole kohanud yhtegi l2rmavat Andrjuushat) ja enamus kaasteelisi on sallisahistajatest skandinaavlased, kes eriliste etteastetega k6rva ei kriibi. Selgituseks, et me pole tegelikult rassistlike kalduvustega ja omame v2ga meeldivaid vene rahvusest s6pru, aga Phuketis kohatud m6ned seltsimehed olid .. ysnagi ebameeldivad.

P2evad kulgevad m6nusas rannatamise ja s88mise rytmis. Sinna vahele ka rolleriga saart pidi tuuritamist, lugemist ja kreemitamist. Jah, just. V2ltimaks teistkordselt samale rehale astumist oleme usinalt UV faktor 30 kasutajateks hakanud. P2ike on siinmail ilmselt k2redam kui kusagil varem kohatu, nii et p2iksekaitsevahendite ja pisukese pilvitusega oleme julgelt p2iksevarjude alt v2lja pugenud ka oma s22ri tuunima.

Reede 6htul nautisime kohalikku kultuurielu tippsyndmust ehk Lanta Lanta 9ndat festivali (Kreisi Raadio s6pradele k6lab selle yrituse nimi sarnaselt ehk Oja Peetri sketsiga mootorispordi s6pradele, kus Oja ajakirja "Mootorid ja Mootorid" kaanepoisina sisuka intervjuu andis), aga 6nneks v6i 6nnetuseks polnud siinne pidu6htu yldse selline huumorinurk, vaid tegemist oli ikka t6simeelse kohalike rahvatantsus6prade kokkutulekuga. Olime aulises esireas ja tegime tantsumemmedest ka m6ned ylesv6tted.


Ja t2na saabus selle reisi ilmselt eredaim hetk - p2evane v2ljas6it Ko Rokile. Tegemist siis Ko Lantast veel l6una poole j22va saarega, mis kuulub koos l2hedalasuva saarestikuga kohaliku rahvuspargi koosseisu. Ko Rok oli imetabane eesk2tt seet6ttu, et see on puha asustamata (v.a kohalikud rangermanid), samas on sealsed rannad valgemast valgema liivaga ja korallid ning mereelukad snorgeldamishuvilistele h6lpsasti nauditavad. Tegime taas jagamiseks fotosyydistuse;)



Homme on veel viimane p2ev siinsetel liivadel ja edasi lennutame end Bangkoki Skytraininga s6itma ja hiinalinna kaema!

Paul

Cuarenta

tervitused punanahkadelt!

n2dalaga on palju uusi p6nevaid seiklusi aset leidnud, mistap asun usinalt neid yles t2hendama. esmalt tahaks j2tkuvat imestust avaldada siinse kaubanduse yle - p6him6tteliselt on saada k6ike, mida oskad ette kujutada ja v2hemalt p6hjapoolsemates provintsides on tegemist ka imeodavate hindadega. n2iteks saab 160 bahti eest kaks paari 2gedaid haaremipykse v6i 50 bahti eest taldrikut2ie jalustrabavaid kevadrulle. h2mmastav! ja turul tasub tingida (tegelikult meile tundub, et myyjatele on see nagu v2ike meeldiv flirt, milleta ostlemine poleks yldse niiv6rd p6nev), sest kui myyjat2di esialgne hind on n2ituseks 400B, siis peale kauplemist v6ib v2ljavalitud toote omanikuks saada lausa kaks korda soodsama l6pptulemusega. sellest johtuvalt oleme siin pisut ostlemislainel olnud ja yhtlasi m6ningast kahetsustunnet evinud, sest "nii palju" kraami sai kaasa pakitud (selgituseks, et tulime kahepeale yhe seljakotiga:)).


loomulikult on kogu pakutav kaup ehe ja algup2rane. saab Gucci ja Vuittoni kotte, RayBani ja Chaneli p2iksekaid ja k6ike muud h2davajalikku, mida hing ihkab. t2navatel on end yles seadnud r2tsepmeistrid, kes on klaasi taha v2lja pannud ylikondade n2idised a la Armani v6i Hugo Bossi l6ige. muarust on see t2itsa armsalt neil tehtud siin. v6tab naeratama kyll.

rohketest massaaziv6imalustest ei saa ka mitte vaiki olla - olen siiani proovinud Tai kondiv22namist, jala-, 6lgade- ja peamassaazi ning muidugi kalan2kitsemist. viimase puhul on tegemist v2ga k6ditava teenusega, mis n2eb v2lja nii, et sirutad oma valged varbad akvaariumisse, kus aplad kalapoisid neid n2kitsema asuvad ja yritad siis kilkamist hoolega tagasi hoida. l6bus!

transporditeenused on siinpool maakera m6neti sarnased L6una-Ameerikas kogetuga. tuk-tuk ja kohalik pirukakastitransport on olnud meie peamisteks liiklusvahenditeks. samas ei maksa unustada ka rolleriga s6itmist, mida kohalikud ise peamiselt eelistavad. eks tahtsime meiegi moega kaasas k2ia ja proovisime asja. esialgu sai v2he arglikumalt siin ringi kolistatud, aga vilumusega tekkis julgust juurde ja l6ppkokkuv6ttes k2isime abikaasaga yhel 6htul rolleriga lauas linna peal h2ngimas. see tundus kuidagi liiga naljakas, et seda vahele j2tta, nii et selles kastis on meil ka nyyd "tehtud" m2rge.

Chiang Mai on kultuurilembelistele hea stardipaik, sest sealt saab igasugu p6nevaid matku ja ettev6tmisi korraldada. me andsime end muidugi kokanduskursustele yles, mis kujunes 22rmiselt meeleolukaks ja k6htut2itvaks syndmuseks. seltskond oli muhe, toidud keelt-suust-viivad ja ilm loomulikult meelt paitav. pildil muideks on hommikusel turutiirul yles v6etud konnanylgimise protsess. iiik!


meie viimasel 6htul Chiang Mais koperdasime j2lle turul ja n2gime yles vuntsitud ladyboysid, keslahketl tasuta kabareed vaatama kutsusid. no kuidas me saaksime sellisest ahvatlevast pakkumisest 2ra 8elda:P (t6ele au andes oleks abikaasa hea meelega sellest yritusest loobunud, aga minu uudishimu ei andnud kuidagi asu, nii et naispoole v6idukal juhatusel liikusimegi seda ilmaimet kaema). ohsapoiss! kultuurielamus missugune! osad h2rrad olid end ikka v2ga h2sti 2ra maskeerinud, nii et t2naval ei oleks ilmselt osanud kohe arvatagi, et meesterahvastega tegemist. teine osa olid j2lle niiv6rd kandilised ja yldse mitte naiselikud, et nina kippus tahtmatult kirtsu minema. aga huvitav ja pisut ehk shokeerivgi oli kogu see kabaree kogemus kyll.


paar p2eva tagasi pakkisime kotid ja lendasime kohalikesse l6unaosariikidesse (teisis6nu Phuketisse), kus koondusime perekond U. ja S.-ga ehk kallite s6pradega kodumaa pinnalt. igatahes asusime abikaasaga eile l6puks projekti "p2evitamine" juurde ja noh. khm. k6rbesime 2ra. liigne agarus on.. punetavad palged. rehabiliteerume t2na konditsioneeride l2heduses ja tubastes tingimustes. eks oligi aeg k6iki kaasataritud raamatuid lugema hakata;)

l6ppu veel yks pilt sellest, kuidas P. sitikatega maiustab.


palju kallistusi,
.m

Treinta y nueve

Tere hea blogis6ber,

oleme end abikaasaga taas reisilainel kanda lasknud ja selle harjal sedapuhku Aasiasse p6rutanud. Alustasime oma lennumaratoni m6ned p2evad tagasi pool seitse hommikul kodusest pealinnast Tallinnast ja peale nelja lendu ning 28h olimegi vupsti! kohal p6hja-Tai kultuuris2ngis, Chiang Mais. Reis l2ks ilma eriliste viperusteta, pigem ysna ootusp2raselt. Lendamist ja ootamist oli omajagu, aga see sai t2idetud lugemise, magamise ja viimaste filmialaste shed88vrite vaatamisega. M2rkimisv22rt on ehk Doha lennujaama usin konditsioneer, mis mulle k6ri kallale kippus ja esimese p2eva k8hatama ajas ning Qatar Airi lendudel pakutav s88k, mis maitses peaaegu nagu p2ris kraam:)

A ja muidugi j2rgnevalt yks tore seik ka armsa suure naabermaa kodanikest. Taustaks 15 immigratsiooniametnikku ja umbkaudu 500 turisti, kes k6ik tahtsid Bangkoki lennujaamast jalga t6otatud maale t6sta. Eks j2rjekorrad olid pikad ja t6esti pidi pisut oma templit passi ootama, kuid toreda suurrahva kodanikud ei pidanud paljuks ennast j2rtsus ette trygida ning justkui teistest varem '"kohale j6uda". See loomulikult ei j22nud tublil ametnikul m2rkamata ja n6nda ta siis kupatas venelased verbaalselt rivi l6ppu. Trygijad ei andnud aga alla ja seletasid taile puhtas vene keeles, kuidas nad tublilt ja vapralt oma aega ikkagist sabas ootasid. Selle loo alapealkiri on vist palju toredaid inimesi. Igatahes kulmineerus lugu sellega, et h2rra ametnik andis alla ja vene turistid lasti peale kemplemist ikkagi maale.




Esimene eredam mulje Taimaast on kindlasti hea s88k. Hea on siinkohal eestlaslikult tagasihoidlikult poetatud kogu selle maitseelamuste virrvarri kohta.


Lisaks toitlustumisele oleme kultuurselt eredama valikuga linna templitest tutvust teinud ning kallis kaasa on lasknud end ka mashaas88ridel siit ja sealt mudida.



T2na k2isime kodumaa synnip2va restoranis t2histamas. Oli kuidagi ylev tunne, et pidup2eva puhul ju v6iks, aga t2nase 6ppetunni nimi on "suurus pole oluline" ehk siis eineks v6etud hiiglaslikud tiigerkrevetid ei j2tnud pooltki nii head maitseelamust, kui pildilt silmadega syyes. Kodumaa silk oleks siinkohal h2sti k2ranud kyll. Vaatamata sellele soovime sydamest palju 6nne Eestimaale!!!

Paul

Treinta y ocho

ehk London calling

Staažikate pereinimestena oleme vahepeal abikaasaga esimesel välisreisil jõudnud ära käia. Tegevuspaik London ja eesmärk püha - tööalane komandeering.

Reisi alguseks võiks pidada Põlvast pealinna poole vuramist, mis vältab ju teatavasti pea 3h koos kass Raivo asumisele saatmise, tankimiste ja mõne muu tühja-tähjaga. Koduses Kalamajas saime reisipauna täis pressida, süüa külmikust viimsed riismed ja tellida takso. Sedapuhku kasutasime selleks otstarbeks kes-teab-mis-firma teenust. Kiisu lause, et taksol pole plafooni, kuna tegemist rendiautoga, kõlas küll pisut kahtlustäratavalt, kuid mitte sedavõrd veidrana, et oleks teenusest esimese hooga loobuma sundinud. Ja siis ta saabus - mingi vana mersuront aastast '88 ja midagi. Juhiks oli küll õnneks Maarjamaa mees, kuid mitte kaugeltki selline tüüp, keda eestimaad väisavatele külalistele tüüpilise eestlasena uhkusega eksponeerida tahaks. Esiteks oli härra väga ebaviisaks ja kergelt juhmakas, kellel lisaboonusena puudus igasugune ettekujutus pealinna tänavatest ja taksondusest. Sõidule lisas vürtsi juba esimestest manöövritest tema targutamine. Nimelt oli ta oma tom-tom'i pärast Kalamajja jõudmist unustanud suures ähmis "lennujaam" sisse toksida ja selle tulemusena juhendas vaene aparaat meie liikurit usinalt ikka kodutänavale, mille peale masinist end aga seadmest targemaks pidas ja valjuhäälselt peale tom-tomi igakord üle täpsustas: "Ei keera vasakule, lähme hoopis paremale". Igatahes jõudsime peale pinevat sõnasõda lennujaama ette, kus järgmiseks komistuskiviks osutus sealne tõkkepuu. Nimelt oli mees suures hädas, kuna plafoonitus ei lubanud tal taksoreast siseneda. Õnneks sai sohver meie heldelt puistatud juhiste kohaselt vajalikud operatsioonid teostatud ja tõkkepuu avanes kui imeväel. Viimane ekstsess enne autost väljumist oli veel veider seiskumismanööver, mille peale taksist paljulubavalt teatas: "Esimest korda autamaatkastiga, raisk. " Vhiuh, seekord pääsesime eluga:)

Järgmine õnnis hetk tabas meid lennukis. Tegemist iisidžeti pühapäevaõhtuse lennuga suunal TLN-LND. Arvake ära, kas õhulind oli üsna tihedalt briljantselt vaimukaid briti poissmehi täis pakitud. Ojaa. Juba turvaväravates saime hingata meeldivaid alkoholijääkaroome ja ega pisikesse lennumasinasse pakituna olukord väga ei paranenud. Igatahes jõudsime elusate ja tervetena (võibolla ehk mõni hingetõmme vahele jättes) Suurele Saarele ja jooksusammu harrastades saime veel pealinna suunduvale rongilegi pihta.

London on uhke. Päevasel ajal tuli küll anduda tööjumalale, kuid õnneks jäi peale töötunde veel hulganisti aega pühendumaks meelpärasematele eeskavadele. Teadjamate daamide nõuandeid järgides saime kohe üsna mitu vihjet kohustuslike tegevuskavade ja -suundade kohta. Esimesel õhtul kohtusime Covent Gardeni nummidel tänavatel Šotimaa härra ja tema pruudiga, õhtustasime meeldivalt ja pajatasime põnevatest juhtumistest. Olgu siinkohal toodud ka üks sulnis olustikupilt.

Teisipäevaks krabasime omale piletid Chicago nimelisele muusikalile. Kuna M on väga kiindunud samanimelisse filmi, siis oli lootust, et saame üleva elamuse osaliseks. Ja ei tulnud pettuda! Teadmiseks teatrihuvilistele - kui muidu küsitakse pilku eest 1 raha, siis tund aega enne etenduse algust kohapealt soodustust küsides saab täitsa vabalt poole hinnaga ostu sooritada. Nagu juba mainitud, siis etendus oli vahva! Chicago saundträki omanikuna ümises M vaikselt (ja vahepeal üsna valjusti) enamus lugusid kaasa ja imetles trupi naisliikmete sihvakaid sääri ja härrade punnis biitsepseid. Tõepoolest väärt iga kopikat! Riputan siia juhatuseks pildi ka, et siis teatri ära tunneksite, kui minekuks läheb, eks.

Samal õhtul tuuritasime veel hoolsalt mööda linna, jõekallast ja tuntumaid väljapanekuid. Pole sellest suurest londonisilmast eelnevalt väga vaimustusse sattunud, aga seekord siras ta küll lillades värvides õhtuhämaruses üsna kutsuvalt. Olime siiski tugevad ja vaaterattaga sõitma ei tihanud minna.

Ja kuidas saaks Londonimaalt naaseda ilma poodlemistuuri tegemata!? (chuckle). Siinkohal minu kniks ja tervitus taas kogemustega prouadele, kes Liberty, Selfridge'i ja teiste ostumekade suuna kätte juhatasid. Ostlesime üht-teist tarvilikku (võiks öelda lausa hädavajalikku) ja mõnda asja vaatasime niisama kaugelt. Näiteks Vivienne Westwoodi 840£ maksvat kleidikest või Jimmy Choo üüratute hindadega kingakesi. Ojaa, sealmaal leidub midagi igaühele! Ja Tiffany sektsioonis olin peale värsket filmielamust väga erutatud, aga huvitaval kombel ei läinud ka seal suuremaks sisseostude sooritamiseks;)

Söögisõltlastena tarbisime mõistagi ohjeldamatult erinevate kultuuride köögi hõrgutisi. Muuhulgas osutusid väljavalituks jaapani, aasja fjuusjon (väga peen, eks!), india, prantsuse ja belgia einelad. Meie aplatesse kõhtudesse leidsid tee hulgaliselt karpe, krevette, vürtse ja kastmeid. Lihtsalt hurmav. Arvake ära, kas pildil on mu lemmikpood!

Tagasitulek möödus märkimisväärsete viperusteta, ilmselt oli selleks ajaks ka meel rõõmsam ja karvakera paitamishimu juba suur. Jei London!

abikaasad

ps. Ja kuigi võõrsil on meelipaitav, siis Eestimaa sügis on praegu imeilus! Vaadake õue ja sahistage värvilistes lehtedes!