Cuarenta y uno

Mineva kord sai l6petatud sellega, et Kata ranna kuri p2ike tegi meile pisut liiga ning nahav2rv muutus kenalt jumekaks (loe: punaseks). Sestap tegime enne edasist reisi yhe taastumisp2eva ning seej2rel suundusime edasi Ko Lantale. Esmalt oli m6te m88daminnes ka Di Caprio Leonadro "The Beachilt" ehk Phi Philt l2bi p6igata, kuid kohkununa ohtratest turistihordidest, j2tsime selle yrituse vahele ja seilasime kohe j2rgmise paadiga otsejoones sihtpunkti. Ylevaade olukorrast on ilmselt see, et siin on tore... ;) hmm, siin on tegelikult ikka v2ga m6nus. Inimesi on meeldivalt v2hem (muuhulgas ei ole kohanud yhtegi l2rmavat Andrjuushat) ja enamus kaasteelisi on sallisahistajatest skandinaavlased, kes eriliste etteastetega k6rva ei kriibi. Selgituseks, et me pole tegelikult rassistlike kalduvustega ja omame v2ga meeldivaid vene rahvusest s6pru, aga Phuketis kohatud m6ned seltsimehed olid .. ysnagi ebameeldivad.

P2evad kulgevad m6nusas rannatamise ja s88mise rytmis. Sinna vahele ka rolleriga saart pidi tuuritamist, lugemist ja kreemitamist. Jah, just. V2ltimaks teistkordselt samale rehale astumist oleme usinalt UV faktor 30 kasutajateks hakanud. P2ike on siinmail ilmselt k2redam kui kusagil varem kohatu, nii et p2iksekaitsevahendite ja pisukese pilvitusega oleme julgelt p2iksevarjude alt v2lja pugenud ka oma s22ri tuunima.

Reede 6htul nautisime kohalikku kultuurielu tippsyndmust ehk Lanta Lanta 9ndat festivali (Kreisi Raadio s6pradele k6lab selle yrituse nimi sarnaselt ehk Oja Peetri sketsiga mootorispordi s6pradele, kus Oja ajakirja "Mootorid ja Mootorid" kaanepoisina sisuka intervjuu andis), aga 6nneks v6i 6nnetuseks polnud siinne pidu6htu yldse selline huumorinurk, vaid tegemist oli ikka t6simeelse kohalike rahvatantsus6prade kokkutulekuga. Olime aulises esireas ja tegime tantsumemmedest ka m6ned ylesv6tted.


Ja t2na saabus selle reisi ilmselt eredaim hetk - p2evane v2ljas6it Ko Rokile. Tegemist siis Ko Lantast veel l6una poole j22va saarega, mis kuulub koos l2hedalasuva saarestikuga kohaliku rahvuspargi koosseisu. Ko Rok oli imetabane eesk2tt seet6ttu, et see on puha asustamata (v.a kohalikud rangermanid), samas on sealsed rannad valgemast valgema liivaga ja korallid ning mereelukad snorgeldamishuvilistele h6lpsasti nauditavad. Tegime taas jagamiseks fotosyydistuse;)



Homme on veel viimane p2ev siinsetel liivadel ja edasi lennutame end Bangkoki Skytraininga s6itma ja hiinalinna kaema!

Paul

Cuarenta

tervitused punanahkadelt!

n2dalaga on palju uusi p6nevaid seiklusi aset leidnud, mistap asun usinalt neid yles t2hendama. esmalt tahaks j2tkuvat imestust avaldada siinse kaubanduse yle - p6him6tteliselt on saada k6ike, mida oskad ette kujutada ja v2hemalt p6hjapoolsemates provintsides on tegemist ka imeodavate hindadega. n2iteks saab 160 bahti eest kaks paari 2gedaid haaremipykse v6i 50 bahti eest taldrikut2ie jalustrabavaid kevadrulle. h2mmastav! ja turul tasub tingida (tegelikult meile tundub, et myyjatele on see nagu v2ike meeldiv flirt, milleta ostlemine poleks yldse niiv6rd p6nev), sest kui myyjat2di esialgne hind on n2ituseks 400B, siis peale kauplemist v6ib v2ljavalitud toote omanikuks saada lausa kaks korda soodsama l6pptulemusega. sellest johtuvalt oleme siin pisut ostlemislainel olnud ja yhtlasi m6ningast kahetsustunnet evinud, sest "nii palju" kraami sai kaasa pakitud (selgituseks, et tulime kahepeale yhe seljakotiga:)).


loomulikult on kogu pakutav kaup ehe ja algup2rane. saab Gucci ja Vuittoni kotte, RayBani ja Chaneli p2iksekaid ja k6ike muud h2davajalikku, mida hing ihkab. t2navatel on end yles seadnud r2tsepmeistrid, kes on klaasi taha v2lja pannud ylikondade n2idised a la Armani v6i Hugo Bossi l6ige. muarust on see t2itsa armsalt neil tehtud siin. v6tab naeratama kyll.

rohketest massaaziv6imalustest ei saa ka mitte vaiki olla - olen siiani proovinud Tai kondiv22namist, jala-, 6lgade- ja peamassaazi ning muidugi kalan2kitsemist. viimase puhul on tegemist v2ga k6ditava teenusega, mis n2eb v2lja nii, et sirutad oma valged varbad akvaariumisse, kus aplad kalapoisid neid n2kitsema asuvad ja yritad siis kilkamist hoolega tagasi hoida. l6bus!

transporditeenused on siinpool maakera m6neti sarnased L6una-Ameerikas kogetuga. tuk-tuk ja kohalik pirukakastitransport on olnud meie peamisteks liiklusvahenditeks. samas ei maksa unustada ka rolleriga s6itmist, mida kohalikud ise peamiselt eelistavad. eks tahtsime meiegi moega kaasas k2ia ja proovisime asja. esialgu sai v2he arglikumalt siin ringi kolistatud, aga vilumusega tekkis julgust juurde ja l6ppkokkuv6ttes k2isime abikaasaga yhel 6htul rolleriga lauas linna peal h2ngimas. see tundus kuidagi liiga naljakas, et seda vahele j2tta, nii et selles kastis on meil ka nyyd "tehtud" m2rge.

Chiang Mai on kultuurilembelistele hea stardipaik, sest sealt saab igasugu p6nevaid matku ja ettev6tmisi korraldada. me andsime end muidugi kokanduskursustele yles, mis kujunes 22rmiselt meeleolukaks ja k6htut2itvaks syndmuseks. seltskond oli muhe, toidud keelt-suust-viivad ja ilm loomulikult meelt paitav. pildil muideks on hommikusel turutiirul yles v6etud konnanylgimise protsess. iiik!


meie viimasel 6htul Chiang Mais koperdasime j2lle turul ja n2gime yles vuntsitud ladyboysid, keslahketl tasuta kabareed vaatama kutsusid. no kuidas me saaksime sellisest ahvatlevast pakkumisest 2ra 8elda:P (t6ele au andes oleks abikaasa hea meelega sellest yritusest loobunud, aga minu uudishimu ei andnud kuidagi asu, nii et naispoole v6idukal juhatusel liikusimegi seda ilmaimet kaema). ohsapoiss! kultuurielamus missugune! osad h2rrad olid end ikka v2ga h2sti 2ra maskeerinud, nii et t2naval ei oleks ilmselt osanud kohe arvatagi, et meesterahvastega tegemist. teine osa olid j2lle niiv6rd kandilised ja yldse mitte naiselikud, et nina kippus tahtmatult kirtsu minema. aga huvitav ja pisut ehk shokeerivgi oli kogu see kabaree kogemus kyll.


paar p2eva tagasi pakkisime kotid ja lendasime kohalikesse l6unaosariikidesse (teisis6nu Phuketisse), kus koondusime perekond U. ja S.-ga ehk kallite s6pradega kodumaa pinnalt. igatahes asusime abikaasaga eile l6puks projekti "p2evitamine" juurde ja noh. khm. k6rbesime 2ra. liigne agarus on.. punetavad palged. rehabiliteerume t2na konditsioneeride l2heduses ja tubastes tingimustes. eks oligi aeg k6iki kaasataritud raamatuid lugema hakata;)

l6ppu veel yks pilt sellest, kuidas P. sitikatega maiustab.


palju kallistusi,
.m

Treinta y nueve

Tere hea blogis6ber,

oleme end abikaasaga taas reisilainel kanda lasknud ja selle harjal sedapuhku Aasiasse p6rutanud. Alustasime oma lennumaratoni m6ned p2evad tagasi pool seitse hommikul kodusest pealinnast Tallinnast ja peale nelja lendu ning 28h olimegi vupsti! kohal p6hja-Tai kultuuris2ngis, Chiang Mais. Reis l2ks ilma eriliste viperusteta, pigem ysna ootusp2raselt. Lendamist ja ootamist oli omajagu, aga see sai t2idetud lugemise, magamise ja viimaste filmialaste shed88vrite vaatamisega. M2rkimisv22rt on ehk Doha lennujaama usin konditsioneer, mis mulle k6ri kallale kippus ja esimese p2eva k8hatama ajas ning Qatar Airi lendudel pakutav s88k, mis maitses peaaegu nagu p2ris kraam:)

A ja muidugi j2rgnevalt yks tore seik ka armsa suure naabermaa kodanikest. Taustaks 15 immigratsiooniametnikku ja umbkaudu 500 turisti, kes k6ik tahtsid Bangkoki lennujaamast jalga t6otatud maale t6sta. Eks j2rjekorrad olid pikad ja t6esti pidi pisut oma templit passi ootama, kuid toreda suurrahva kodanikud ei pidanud paljuks ennast j2rtsus ette trygida ning justkui teistest varem '"kohale j6uda". See loomulikult ei j22nud tublil ametnikul m2rkamata ja n6nda ta siis kupatas venelased verbaalselt rivi l6ppu. Trygijad ei andnud aga alla ja seletasid taile puhtas vene keeles, kuidas nad tublilt ja vapralt oma aega ikkagist sabas ootasid. Selle loo alapealkiri on vist palju toredaid inimesi. Igatahes kulmineerus lugu sellega, et h2rra ametnik andis alla ja vene turistid lasti peale kemplemist ikkagi maale.




Esimene eredam mulje Taimaast on kindlasti hea s88k. Hea on siinkohal eestlaslikult tagasihoidlikult poetatud kogu selle maitseelamuste virrvarri kohta.


Lisaks toitlustumisele oleme kultuurselt eredama valikuga linna templitest tutvust teinud ning kallis kaasa on lasknud end ka mashaas88ridel siit ja sealt mudida.



T2na k2isime kodumaa synnip2va restoranis t2histamas. Oli kuidagi ylev tunne, et pidup2eva puhul ju v6iks, aga t2nase 6ppetunni nimi on "suurus pole oluline" ehk siis eineks v6etud hiiglaslikud tiigerkrevetid ei j2tnud pooltki nii head maitseelamust, kui pildilt silmadega syyes. Kodumaa silk oleks siinkohal h2sti k2ranud kyll. Vaatamata sellele soovime sydamest palju 6nne Eestimaale!!!

Paul

Treinta y ocho

ehk London calling

Staažikate pereinimestena oleme vahepeal abikaasaga esimesel välisreisil jõudnud ära käia. Tegevuspaik London ja eesmärk püha - tööalane komandeering.

Reisi alguseks võiks pidada Põlvast pealinna poole vuramist, mis vältab ju teatavasti pea 3h koos kass Raivo asumisele saatmise, tankimiste ja mõne muu tühja-tähjaga. Koduses Kalamajas saime reisipauna täis pressida, süüa külmikust viimsed riismed ja tellida takso. Sedapuhku kasutasime selleks otstarbeks kes-teab-mis-firma teenust. Kiisu lause, et taksol pole plafooni, kuna tegemist rendiautoga, kõlas küll pisut kahtlustäratavalt, kuid mitte sedavõrd veidrana, et oleks teenusest esimese hooga loobuma sundinud. Ja siis ta saabus - mingi vana mersuront aastast '88 ja midagi. Juhiks oli küll õnneks Maarjamaa mees, kuid mitte kaugeltki selline tüüp, keda eestimaad väisavatele külalistele tüüpilise eestlasena uhkusega eksponeerida tahaks. Esiteks oli härra väga ebaviisaks ja kergelt juhmakas, kellel lisaboonusena puudus igasugune ettekujutus pealinna tänavatest ja taksondusest. Sõidule lisas vürtsi juba esimestest manöövritest tema targutamine. Nimelt oli ta oma tom-tom'i pärast Kalamajja jõudmist unustanud suures ähmis "lennujaam" sisse toksida ja selle tulemusena juhendas vaene aparaat meie liikurit usinalt ikka kodutänavale, mille peale masinist end aga seadmest targemaks pidas ja valjuhäälselt peale tom-tomi igakord üle täpsustas: "Ei keera vasakule, lähme hoopis paremale". Igatahes jõudsime peale pinevat sõnasõda lennujaama ette, kus järgmiseks komistuskiviks osutus sealne tõkkepuu. Nimelt oli mees suures hädas, kuna plafoonitus ei lubanud tal taksoreast siseneda. Õnneks sai sohver meie heldelt puistatud juhiste kohaselt vajalikud operatsioonid teostatud ja tõkkepuu avanes kui imeväel. Viimane ekstsess enne autost väljumist oli veel veider seiskumismanööver, mille peale taksist paljulubavalt teatas: "Esimest korda autamaatkastiga, raisk. " Vhiuh, seekord pääsesime eluga:)

Järgmine õnnis hetk tabas meid lennukis. Tegemist iisidžeti pühapäevaõhtuse lennuga suunal TLN-LND. Arvake ära, kas õhulind oli üsna tihedalt briljantselt vaimukaid briti poissmehi täis pakitud. Ojaa. Juba turvaväravates saime hingata meeldivaid alkoholijääkaroome ja ega pisikesse lennumasinasse pakituna olukord väga ei paranenud. Igatahes jõudsime elusate ja tervetena (võibolla ehk mõni hingetõmme vahele jättes) Suurele Saarele ja jooksusammu harrastades saime veel pealinna suunduvale rongilegi pihta.

London on uhke. Päevasel ajal tuli küll anduda tööjumalale, kuid õnneks jäi peale töötunde veel hulganisti aega pühendumaks meelpärasematele eeskavadele. Teadjamate daamide nõuandeid järgides saime kohe üsna mitu vihjet kohustuslike tegevuskavade ja -suundade kohta. Esimesel õhtul kohtusime Covent Gardeni nummidel tänavatel Šotimaa härra ja tema pruudiga, õhtustasime meeldivalt ja pajatasime põnevatest juhtumistest. Olgu siinkohal toodud ka üks sulnis olustikupilt.

Teisipäevaks krabasime omale piletid Chicago nimelisele muusikalile. Kuna M on väga kiindunud samanimelisse filmi, siis oli lootust, et saame üleva elamuse osaliseks. Ja ei tulnud pettuda! Teadmiseks teatrihuvilistele - kui muidu küsitakse pilku eest 1 raha, siis tund aega enne etenduse algust kohapealt soodustust küsides saab täitsa vabalt poole hinnaga ostu sooritada. Nagu juba mainitud, siis etendus oli vahva! Chicago saundträki omanikuna ümises M vaikselt (ja vahepeal üsna valjusti) enamus lugusid kaasa ja imetles trupi naisliikmete sihvakaid sääri ja härrade punnis biitsepseid. Tõepoolest väärt iga kopikat! Riputan siia juhatuseks pildi ka, et siis teatri ära tunneksite, kui minekuks läheb, eks.

Samal õhtul tuuritasime veel hoolsalt mööda linna, jõekallast ja tuntumaid väljapanekuid. Pole sellest suurest londonisilmast eelnevalt väga vaimustusse sattunud, aga seekord siras ta küll lillades värvides õhtuhämaruses üsna kutsuvalt. Olime siiski tugevad ja vaaterattaga sõitma ei tihanud minna.

Ja kuidas saaks Londonimaalt naaseda ilma poodlemistuuri tegemata!? (chuckle). Siinkohal minu kniks ja tervitus taas kogemustega prouadele, kes Liberty, Selfridge'i ja teiste ostumekade suuna kätte juhatasid. Ostlesime üht-teist tarvilikku (võiks öelda lausa hädavajalikku) ja mõnda asja vaatasime niisama kaugelt. Näiteks Vivienne Westwoodi 840£ maksvat kleidikest või Jimmy Choo üüratute hindadega kingakesi. Ojaa, sealmaal leidub midagi igaühele! Ja Tiffany sektsioonis olin peale värsket filmielamust väga erutatud, aga huvitaval kombel ei läinud ka seal suuremaks sisseostude sooritamiseks;)

Söögisõltlastena tarbisime mõistagi ohjeldamatult erinevate kultuuride köögi hõrgutisi. Muuhulgas osutusid väljavalituks jaapani, aasja fjuusjon (väga peen, eks!), india, prantsuse ja belgia einelad. Meie aplatesse kõhtudesse leidsid tee hulgaliselt karpe, krevette, vürtse ja kastmeid. Lihtsalt hurmav. Arvake ära, kas pildil on mu lemmikpood!

Tagasitulek möödus märkimisväärsete viperusteta, ilmselt oli selleks ajaks ka meel rõõmsam ja karvakera paitamishimu juba suur. Jei London!

abikaasad

ps. Ja kuigi võõrsil on meelipaitav, siis Eestimaa sügis on praegu imeilus! Vaadake õue ja sahistage värvilistes lehtedes!

Treinta y siete

Tähelepanekuid elust enesest.

Suundusin mina täna turule eesmärgiga osta Raivole pasteedikraami. Olles oma maja hoovist välja astunud, pea igasugu häid ja paremaid mõtteid täis, jõudsin asjade loomuliku kulgu pidi kõrvaltänavasse. Ühtäkki peatab mu mõtterägastikes ekslemise kummaline kontsaklõbin. Heidan pilgu üle tänava ja mida ma näen - naaberhoovist väljub üks imetabane inime. Esimene tundemärk: keskealine meesterahvas pilkupüüdva soenguga. Nimelt vedeles härra seljal laisalt rasvane pats, samas kui pealagi näis pigem kiilalt läikivat. Tegemist oli sedavõrd huvitava vaatepildiga, et sundisin end silma teravdama. Tegevuse tulemusena mõistsin, et onkli pealagi pole mitte kiilas, vaid seda kattis rahvatantsuradadelt tuntud heledast nahast murumunamüts. Tantsumees oli uhkeis rõivais - teksapüksid ja teksapluus üll, mida kattis omakorda nahkvest. Ja muidugi kõlav kontsaklõbin oli tekitet tema pruuninahkse kauboisaapa kannaplekist, mis asfaldiga kokkupuutes oma kohalolekust valjuhäälselt teada andis. Kodanik oli tugevalt ülekaalus ning muidu pehme olemisega. Suure nina all lendles sulnis vunts - võiks isegi öelda et vurrud, mis olid soetud sellises kõigile teada-tuntud lenkstangi lõikes. Reied oli jämedamad, kui emake loodus need omal ajal mehe jalgu visandades oli mõelnud ning plaaninud ja seetõttu hõõrdusid need kelmikalt ja tihedalt üksteise vastu, pannes puusad üsna kummalisel kombel vänderdama.

... ja siis tabas mind vihmasabin, mis tuletas meelde päevakohustusi ja astusin muheledes oma rada Balta turu ja kanarupskite suunas edasi. Aususe huvides tuleks tunnistada, et ma tegelikult pigem ikka naersin. Naersin nii nagu paljudel teistelgi kordadel vaid oma mõtetes, kriipsusuu peas. Balta turu servas istus punt pundund nägudega pompse, kes odekaga suud värskendasid. See oli kurb ja tegi meele nukraks. Pealinna elu on ikka mitmekesine...

p.

Treinata y seis

Poola, Gdansk 30.06-04.07 oli siis selle korra reisi sihtkoht, mõte ja eesmärk. Reisiseltskonnas ei olnud küll selle blogi peategalasi vanderselle mõlemaid, kuid sissekande tegemiseks on põhjust küll ja veel. Tutvustuseks siis niipalju, et Paul väisas oma endiste kollegidega pangapäevilt (Rohekas, Priit, Kütt ja Sepp) ehk perek. Kultidega Poolamaad ja Heineken Open'er 2010 festivali.

Kolmapäeva varahommik kui kellaseier oli end napilt üle teisipäeva kangutanud, alustas "Valge Nool" teekonda. "Valge Nool" on siis Roheka 89' aasta VW Passat ehk aastatetagune arm ja rõõm, mis viimasel kümnendil vaid suvisteks reisideks presendi alt ilmavalgust näeb. Sedapuhku ootas meid ees ca 1100km. Minek oli maru, Rohekas vana meistersportlane võttis kogu juhtimise enda kanda ja teised said vaikselt massina mootorimürinaga võidu nurru lüüa. Kohal olime ca 16,5hga. Esimene õhtu tutvusime Gdanski vanalinnaga ning Priidu poolakatest sõpradega.

Vaid kiinusõnad - poolakad olid meile näitamiseks väega kena vanalinna ehitanud ja meeleoluka õhustiku loonud :)

Neljapäev ja reede olid festivali päevad. Bändid olid marud, mitte just esimese suurusjärgu lemmikud, kuid Pearl Jam, Cypres Hill, Klaxons ja teised muusikamehed olid täitsa kuulatavad-nauditavad.

Poola reisi programmi kuulus ka juba traditsiooniks saanud maavõistlus 3x3 tänavakorvpallis. Juhul kui Tiisleri Tarms ja Karuksi Tiit Vikerraadio vahendusel antud maavõistlusest ülekannet ei teinud, siis ajalooürikute ja statistikasõprade tarbeks infoks, et spordi rebimine käib kahel erineval päeval ja seekord jäi seis kokkuvõttes väga täpselt viiki ehk siis üldskoor mängudega 4:4. No puhta tasa, mis tasa:)

Tagasitulekut alustasime laupäeva õhtul otse tantsusaalist. Kohalik kell näitas aega 3:30 ja suutäis pealegi, kuna kodanik Sepp oli vaja tantsupõrandalt suisa jõuga ära kiskuda :) Nagu ka minnes, olin end registreerinud kaineks abi-autojuhiks, kuid õnneks või kahjuks jäi minul see valge laev kodusadamasse tüürimata, sest vana merekaru Rohekas vuras taas kogu tee üksipäini ja seda juba 15-tunnise graafikuga. Metsik. Müts maha ja sügav kummardus.

Kokkuvõtvalt oli reis igavest maru ja perek. Kultidega võib teinekordki koos reisipaunaga end Valge Noole avarasse salongi istutada.

Pidage kuumale vastu,
P.

PS! ... ja tulen mina pooolamaalt koju ja mis ma näen, Musu Raivo peal natuke kätt proovinud :D

ei ei, tegelikult läks kiisukesel karv sedavõrd pulsti, et suveks tehti spetsialistide poolt uus ja moodne soeng. Lõvipoiss Raivo näikse ise popi autfitiga igavesti rahul olevat:)

Treinta y cinco

Suvi on maru mühinaga peale tulnud, eriti kui seda viimast nädalat võtta. Tuka alla eksev higipiisk ei ole mitte ainult ülekaaluliste probleemiks, vaid ka saledamad ja sportlikumad peavad ilmataadile alla vanduma ja stanget kuivaks tupsutama. Eks see eelnev ole lihtsalt kalendri järgi suvi olnud, kuid tõsist sooja pole nagu väga saanud. Ja tüüpilise eestlastena on nüüd kõigil näod vingus, et palavus tahab maha tappa:)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et aeg on lennanud linnutiivul ja vahepealsetel aegadel on mõned meist korral-paaril kannad ka kodumaa mudast puhtaks klopsinud. Sellest tulenevalt läkitan paar rida tulevastele põlvedele interneti avarustesse.

Esimene kevadehõnguline välislähetus oli Marisel noorte ja ilusate emadega (olgu siinkohal ülesloetletud prouad U, L, S1 ja S2) Prantsusmaale Nice'i. Enamasti möödus pikk nädalalõpp veini ja toiduga maitsemeelte võrgutamise saatel, millele lisasärtsu ja sära andis 2/5 teeliste imeline kohtumine Deppi Johnnyga, kes tuiskas oma kaaskonnaga antud loo kangelastest mööda.
A ja siis on Maris vahepeal jõudnud ka töökohta vahetada ja tema suvised reisimised uuel postil algasid usinate komandeerimistega Tln-London liinil.

Paul-poiss tegi töökohustisi täites ühe igavesti maru reisi Kihnu saarele. Õhust vaades tundub eestimaa ikka imeline küll.

Ja nüüd vandersellide blogi reklaaminurk, et tulevased reisid tulemata ei jääks ... Ehk siis kõigile loodussõpradele soovitan julgelt võtta huvilend lennukil ja asi ise järgi kaeda. Kuna selle korra lendamise säsi ja tuum oli käia Tartust Kihnus, siis lendasime üle Soomaa laugaste ja mülgaste. Mõni klõps, mis lennuki aknast sai tehtud on ka siia vaatamiseks välja pandud.

Olge marud,
Paul

PS! Ja Väänikul on ka asjad tublisti edasi liikunud. Pool võitu justkui käes, sest katus paistab taas majal peal olevat:) See nädal veel küll kilekatusena, kuid järgmisest tulevad mehed juba laastu lööma.