Treinta y ocho

ehk London calling

Staažikate pereinimestena oleme vahepeal abikaasaga esimesel välisreisil jõudnud ära käia. Tegevuspaik London ja eesmärk püha - tööalane komandeering.

Reisi alguseks võiks pidada Põlvast pealinna poole vuramist, mis vältab ju teatavasti pea 3h koos kass Raivo asumisele saatmise, tankimiste ja mõne muu tühja-tähjaga. Koduses Kalamajas saime reisipauna täis pressida, süüa külmikust viimsed riismed ja tellida takso. Sedapuhku kasutasime selleks otstarbeks kes-teab-mis-firma teenust. Kiisu lause, et taksol pole plafooni, kuna tegemist rendiautoga, kõlas küll pisut kahtlustäratavalt, kuid mitte sedavõrd veidrana, et oleks teenusest esimese hooga loobuma sundinud. Ja siis ta saabus - mingi vana mersuront aastast '88 ja midagi. Juhiks oli küll õnneks Maarjamaa mees, kuid mitte kaugeltki selline tüüp, keda eestimaad väisavatele külalistele tüüpilise eestlasena uhkusega eksponeerida tahaks. Esiteks oli härra väga ebaviisaks ja kergelt juhmakas, kellel lisaboonusena puudus igasugune ettekujutus pealinna tänavatest ja taksondusest. Sõidule lisas vürtsi juba esimestest manöövritest tema targutamine. Nimelt oli ta oma tom-tom'i pärast Kalamajja jõudmist unustanud suures ähmis "lennujaam" sisse toksida ja selle tulemusena juhendas vaene aparaat meie liikurit usinalt ikka kodutänavale, mille peale masinist end aga seadmest targemaks pidas ja valjuhäälselt peale tom-tomi igakord üle täpsustas: "Ei keera vasakule, lähme hoopis paremale". Igatahes jõudsime peale pinevat sõnasõda lennujaama ette, kus järgmiseks komistuskiviks osutus sealne tõkkepuu. Nimelt oli mees suures hädas, kuna plafoonitus ei lubanud tal taksoreast siseneda. Õnneks sai sohver meie heldelt puistatud juhiste kohaselt vajalikud operatsioonid teostatud ja tõkkepuu avanes kui imeväel. Viimane ekstsess enne autost väljumist oli veel veider seiskumismanööver, mille peale taksist paljulubavalt teatas: "Esimest korda autamaatkastiga, raisk. " Vhiuh, seekord pääsesime eluga:)

Järgmine õnnis hetk tabas meid lennukis. Tegemist iisidžeti pühapäevaõhtuse lennuga suunal TLN-LND. Arvake ära, kas õhulind oli üsna tihedalt briljantselt vaimukaid briti poissmehi täis pakitud. Ojaa. Juba turvaväravates saime hingata meeldivaid alkoholijääkaroome ja ega pisikesse lennumasinasse pakituna olukord väga ei paranenud. Igatahes jõudsime elusate ja tervetena (võibolla ehk mõni hingetõmme vahele jättes) Suurele Saarele ja jooksusammu harrastades saime veel pealinna suunduvale rongilegi pihta.

London on uhke. Päevasel ajal tuli küll anduda tööjumalale, kuid õnneks jäi peale töötunde veel hulganisti aega pühendumaks meelpärasematele eeskavadele. Teadjamate daamide nõuandeid järgides saime kohe üsna mitu vihjet kohustuslike tegevuskavade ja -suundade kohta. Esimesel õhtul kohtusime Covent Gardeni nummidel tänavatel Šotimaa härra ja tema pruudiga, õhtustasime meeldivalt ja pajatasime põnevatest juhtumistest. Olgu siinkohal toodud ka üks sulnis olustikupilt.

Teisipäevaks krabasime omale piletid Chicago nimelisele muusikalile. Kuna M on väga kiindunud samanimelisse filmi, siis oli lootust, et saame üleva elamuse osaliseks. Ja ei tulnud pettuda! Teadmiseks teatrihuvilistele - kui muidu küsitakse pilku eest 1 raha, siis tund aega enne etenduse algust kohapealt soodustust küsides saab täitsa vabalt poole hinnaga ostu sooritada. Nagu juba mainitud, siis etendus oli vahva! Chicago saundträki omanikuna ümises M vaikselt (ja vahepeal üsna valjusti) enamus lugusid kaasa ja imetles trupi naisliikmete sihvakaid sääri ja härrade punnis biitsepseid. Tõepoolest väärt iga kopikat! Riputan siia juhatuseks pildi ka, et siis teatri ära tunneksite, kui minekuks läheb, eks.

Samal õhtul tuuritasime veel hoolsalt mööda linna, jõekallast ja tuntumaid väljapanekuid. Pole sellest suurest londonisilmast eelnevalt väga vaimustusse sattunud, aga seekord siras ta küll lillades värvides õhtuhämaruses üsna kutsuvalt. Olime siiski tugevad ja vaaterattaga sõitma ei tihanud minna.

Ja kuidas saaks Londonimaalt naaseda ilma poodlemistuuri tegemata!? (chuckle). Siinkohal minu kniks ja tervitus taas kogemustega prouadele, kes Liberty, Selfridge'i ja teiste ostumekade suuna kätte juhatasid. Ostlesime üht-teist tarvilikku (võiks öelda lausa hädavajalikku) ja mõnda asja vaatasime niisama kaugelt. Näiteks Vivienne Westwoodi 840£ maksvat kleidikest või Jimmy Choo üüratute hindadega kingakesi. Ojaa, sealmaal leidub midagi igaühele! Ja Tiffany sektsioonis olin peale värsket filmielamust väga erutatud, aga huvitaval kombel ei läinud ka seal suuremaks sisseostude sooritamiseks;)

Söögisõltlastena tarbisime mõistagi ohjeldamatult erinevate kultuuride köögi hõrgutisi. Muuhulgas osutusid väljavalituks jaapani, aasja fjuusjon (väga peen, eks!), india, prantsuse ja belgia einelad. Meie aplatesse kõhtudesse leidsid tee hulgaliselt karpe, krevette, vürtse ja kastmeid. Lihtsalt hurmav. Arvake ära, kas pildil on mu lemmikpood!

Tagasitulek möödus märkimisväärsete viperusteta, ilmselt oli selleks ajaks ka meel rõõmsam ja karvakera paitamishimu juba suur. Jei London!

abikaasad

ps. Ja kuigi võõrsil on meelipaitav, siis Eestimaa sügis on praegu imeilus! Vaadake õue ja sahistage värvilistes lehtedes!

Treinta y siete

Tähelepanekuid elust enesest.

Suundusin mina täna turule eesmärgiga osta Raivole pasteedikraami. Olles oma maja hoovist välja astunud, pea igasugu häid ja paremaid mõtteid täis, jõudsin asjade loomuliku kulgu pidi kõrvaltänavasse. Ühtäkki peatab mu mõtterägastikes ekslemise kummaline kontsaklõbin. Heidan pilgu üle tänava ja mida ma näen - naaberhoovist väljub üks imetabane inime. Esimene tundemärk: keskealine meesterahvas pilkupüüdva soenguga. Nimelt vedeles härra seljal laisalt rasvane pats, samas kui pealagi näis pigem kiilalt läikivat. Tegemist oli sedavõrd huvitava vaatepildiga, et sundisin end silma teravdama. Tegevuse tulemusena mõistsin, et onkli pealagi pole mitte kiilas, vaid seda kattis rahvatantsuradadelt tuntud heledast nahast murumunamüts. Tantsumees oli uhkeis rõivais - teksapüksid ja teksapluus üll, mida kattis omakorda nahkvest. Ja muidugi kõlav kontsaklõbin oli tekitet tema pruuninahkse kauboisaapa kannaplekist, mis asfaldiga kokkupuutes oma kohalolekust valjuhäälselt teada andis. Kodanik oli tugevalt ülekaalus ning muidu pehme olemisega. Suure nina all lendles sulnis vunts - võiks isegi öelda et vurrud, mis olid soetud sellises kõigile teada-tuntud lenkstangi lõikes. Reied oli jämedamad, kui emake loodus need omal ajal mehe jalgu visandades oli mõelnud ning plaaninud ja seetõttu hõõrdusid need kelmikalt ja tihedalt üksteise vastu, pannes puusad üsna kummalisel kombel vänderdama.

... ja siis tabas mind vihmasabin, mis tuletas meelde päevakohustusi ja astusin muheledes oma rada Balta turu ja kanarupskite suunas edasi. Aususe huvides tuleks tunnistada, et ma tegelikult pigem ikka naersin. Naersin nii nagu paljudel teistelgi kordadel vaid oma mõtetes, kriipsusuu peas. Balta turu servas istus punt pundund nägudega pompse, kes odekaga suud värskendasid. See oli kurb ja tegi meele nukraks. Pealinna elu on ikka mitmekesine...

p.

Treinata y seis

Poola, Gdansk 30.06-04.07 oli siis selle korra reisi sihtkoht, mõte ja eesmärk. Reisiseltskonnas ei olnud küll selle blogi peategalasi vanderselle mõlemaid, kuid sissekande tegemiseks on põhjust küll ja veel. Tutvustuseks siis niipalju, et Paul väisas oma endiste kollegidega pangapäevilt (Rohekas, Priit, Kütt ja Sepp) ehk perek. Kultidega Poolamaad ja Heineken Open'er 2010 festivali.

Kolmapäeva varahommik kui kellaseier oli end napilt üle teisipäeva kangutanud, alustas "Valge Nool" teekonda. "Valge Nool" on siis Roheka 89' aasta VW Passat ehk aastatetagune arm ja rõõm, mis viimasel kümnendil vaid suvisteks reisideks presendi alt ilmavalgust näeb. Sedapuhku ootas meid ees ca 1100km. Minek oli maru, Rohekas vana meistersportlane võttis kogu juhtimise enda kanda ja teised said vaikselt massina mootorimürinaga võidu nurru lüüa. Kohal olime ca 16,5hga. Esimene õhtu tutvusime Gdanski vanalinnaga ning Priidu poolakatest sõpradega.

Vaid kiinusõnad - poolakad olid meile näitamiseks väega kena vanalinna ehitanud ja meeleoluka õhustiku loonud :)

Neljapäev ja reede olid festivali päevad. Bändid olid marud, mitte just esimese suurusjärgu lemmikud, kuid Pearl Jam, Cypres Hill, Klaxons ja teised muusikamehed olid täitsa kuulatavad-nauditavad.

Poola reisi programmi kuulus ka juba traditsiooniks saanud maavõistlus 3x3 tänavakorvpallis. Juhul kui Tiisleri Tarms ja Karuksi Tiit Vikerraadio vahendusel antud maavõistlusest ülekannet ei teinud, siis ajalooürikute ja statistikasõprade tarbeks infoks, et spordi rebimine käib kahel erineval päeval ja seekord jäi seis kokkuvõttes väga täpselt viiki ehk siis üldskoor mängudega 4:4. No puhta tasa, mis tasa:)

Tagasitulekut alustasime laupäeva õhtul otse tantsusaalist. Kohalik kell näitas aega 3:30 ja suutäis pealegi, kuna kodanik Sepp oli vaja tantsupõrandalt suisa jõuga ära kiskuda :) Nagu ka minnes, olin end registreerinud kaineks abi-autojuhiks, kuid õnneks või kahjuks jäi minul see valge laev kodusadamasse tüürimata, sest vana merekaru Rohekas vuras taas kogu tee üksipäini ja seda juba 15-tunnise graafikuga. Metsik. Müts maha ja sügav kummardus.

Kokkuvõtvalt oli reis igavest maru ja perek. Kultidega võib teinekordki koos reisipaunaga end Valge Noole avarasse salongi istutada.

Pidage kuumale vastu,
P.

PS! ... ja tulen mina pooolamaalt koju ja mis ma näen, Musu Raivo peal natuke kätt proovinud :D

ei ei, tegelikult läks kiisukesel karv sedavõrd pulsti, et suveks tehti spetsialistide poolt uus ja moodne soeng. Lõvipoiss Raivo näikse ise popi autfitiga igavesti rahul olevat:)

Treinta y cinco

Suvi on maru mühinaga peale tulnud, eriti kui seda viimast nädalat võtta. Tuka alla eksev higipiisk ei ole mitte ainult ülekaaluliste probleemiks, vaid ka saledamad ja sportlikumad peavad ilmataadile alla vanduma ja stanget kuivaks tupsutama. Eks see eelnev ole lihtsalt kalendri järgi suvi olnud, kuid tõsist sooja pole nagu väga saanud. Ja tüüpilise eestlastena on nüüd kõigil näod vingus, et palavus tahab maha tappa:)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et aeg on lennanud linnutiivul ja vahepealsetel aegadel on mõned meist korral-paaril kannad ka kodumaa mudast puhtaks klopsinud. Sellest tulenevalt läkitan paar rida tulevastele põlvedele interneti avarustesse.

Esimene kevadehõnguline välislähetus oli Marisel noorte ja ilusate emadega (olgu siinkohal ülesloetletud prouad U, L, S1 ja S2) Prantsusmaale Nice'i. Enamasti möödus pikk nädalalõpp veini ja toiduga maitsemeelte võrgutamise saatel, millele lisasärtsu ja sära andis 2/5 teeliste imeline kohtumine Deppi Johnnyga, kes tuiskas oma kaaskonnaga antud loo kangelastest mööda.
A ja siis on Maris vahepeal jõudnud ka töökohta vahetada ja tema suvised reisimised uuel postil algasid usinate komandeerimistega Tln-London liinil.

Paul-poiss tegi töökohustisi täites ühe igavesti maru reisi Kihnu saarele. Õhust vaades tundub eestimaa ikka imeline küll.

Ja nüüd vandersellide blogi reklaaminurk, et tulevased reisid tulemata ei jääks ... Ehk siis kõigile loodussõpradele soovitan julgelt võtta huvilend lennukil ja asi ise järgi kaeda. Kuna selle korra lendamise säsi ja tuum oli käia Tartust Kihnus, siis lendasime üle Soomaa laugaste ja mülgaste. Mõni klõps, mis lennuki aknast sai tehtud on ka siia vaatamiseks välja pandud.

Olge marud,
Paul

PS! Ja Väänikul on ka asjad tublisti edasi liikunud. Pool võitu justkui käes, sest katus paistab taas majal peal olevat:) See nädal veel küll kilekatusena, kuid järgmisest tulevad mehed juba laastu lööma.

Treinta y quatro

Hei,

kes pole veel end "Teeme Ära" raames 1.mai talgupäevale registreerinud, aga tööd tahaks hirmsasti teha, siis pakuks võimalust end välja elada Vääniku leppade kallal. Mõte selline, et saaks 1.mail ehk töörahvapühal kokku, teeks tööd, kes tahab. Kes ei taha, see hingab värsket õhku ja kuulab linnulaulu. Ise plaaniks kohal olla 10ks, tööhuvilised on oodatud alates sellest hetkest saabuma. Laupäeva õhtuks, kellel soovi, saab Põlvas Savi tänaval sauna.

Kui on töövihtumis-huvilisi, siis võib oma tulekust teada anda ago.albert23(ät)gmail.com

Kohtumiseni!
orgkomitee

NB! soe soovitus tulijatele - võta kaasa töökinnas, parem kaks.

Treinta y tres

Kanded blogisse jäävad ikka harvemaks ja harvemaks, aga kui riigipiir saab taas ületet, on põhjust miskit jälle kirja panna. Ei teagi, kas sest blogist on nüüdseks saanud varjusurmas olev leht iseendale meite tegemiste ülestähendamiseks või leidub ka mõni lisalugeja silmapaar... igatahes nüüd siis paar sõna suusa- ja lauareisist Gruusiasse.

Gruusia, Gudauri 19.03 - 27.03

Algus 19.03. reedene päev, mis ühtlasi ka Paul-poisile hällipäevaks. Reis algas massinaga Tallinnast suunaga Riia peale, et sealt balti õhuga Tbilisisse lennata. Ah ja tasub siinkohal kohe kiita ka selle reisi orgkomiteed, kes oli kuidagipidi isand Siguse suhtlusringonnast ja meile tundmata-teadmata suurused, kuid näed igavesti hakkajad ja tragid inimesed. Meie tunneme vaid rõõmu, et tublisid meie ümber ringi luusib:)

Aimdus Gruusiast kui suusakuurortist on varasemate infokildude põhjal olnud justkui samm tagasi nõukaaega. Jutud on erinevad nagu ka nende vestjad, nii et ega ootuseid miskiks ülemaks kui hõbevara kallimaks .. polnudki aetud. Aga näe, nüüd on endal käidud ja tuleb tõde tunnistada, et asi polegi nii hull :) Mäed olid marud ja nõlvad lahedad. 5 esimest mäepäeva praktiliselt kõik päikesest sillerdamas ja lumeolud head. Jah, lumega saab alati parem olla, aga Ilmataat on kord need asjad juba nii säädnud, et kui sajab päikest, siis lund juurde ei paista tulevat. Aga õnneks polnud lisalund väga vajagi, seda oli julgelt üle meetri, nii et fun fun fun.

Pärast neid viit imelist spordipäeva otsustasime teha puhkepäeva ja sõita mägedest alla pealinna Tbilisit oma silmaga uudistama. No ja vot see oli midagi, millest annab pajatada. Kui huumorisatiir meie kilulinnast Tallinna kui "tornide linna" tunneb, siis vennasrahva grusiinide pealinna nimetaks "kontrastide linnaks". Üheltpoolt oli seda uhkust ja vägevust nii hoonete, autode, ausammaste näol ja sealsamas kõrval oli sellist jubedust, et karju appi. Ilmselt on paljud näinud filmi Kasahstani püstolreporterist Boratist ja vahvaid vaateid tema kodumaale ning saanud spämmkirju piltidega endistest post-sots.riikidedest, kus lokkav totrus karjub siin ja seal. Jah, just täpselt selline on Tbilisi vanalinna MB ja BMW maasturite taustal. Aga nagu ikka, üks pilt on parem, kui tuhat sõna...

Viimane reisipäev ehk reede 26.03, mis oli mägedehuntidel plaanitud veel lauatades mööda saata, osutus aga lihtsaks lebopäevaks sõprade ja kaardimängu seltsis. Põhjuseks siis jube jäised nõlvad ja igasugune nähtavuse puudumine. Nii et egas kõik saagi ju nii ideaalne olla, nagu heas meerikamaa filmis :)

Selle reisi puhul oli tegemist meie esimese ühise lähetusega suusalauakuurortisse. Mis andis kirgastumishetki lisaks mäest alla vuhisemisele ka vaadates, kui maru ja kraps proua mul ikka on;)

Ning lisaks võib seda reisi pidada ka sessuhtes eriliseks, et mina kui vana suusapede kaotasin süütuse lumelauandusele. Oh jah, tõesti on see toode tore ja puudris selle riistapuuga sõit nauditavam, kui suuskadegagi. Nii et on ohtu, et tuleval aastal ei kanna talvine reis enam suusa- ja lauareisi nime, vaid piisab sellest tagumisest osast:)

Nüüd ootame kevadet...
P.

treinta y dos

Mineva nädalavahetusel käisime Lõunas ja ühtlasi väisasime ka oma talukompleksi. No egas see oligi nii esimene käimine suure lume ja külmaga, sest eelmine aasta kooserdasime sel ajal mööda ilma ringi.

Lund on ja külma on. Lund siis nii palju, et massin tuli naabrimehe tare juurde jätta ja enda valdusteni sai läbi lumise põllu sumbates. Jube maru ilus oli! Vaatasime majanässi siit ja sealtpoolt ning tegime paar klõpsu majast ja loodusest.

Tekkis selline hirmus tahtmine kohe miskit tegema hakata. Nii et mina igatahes ootan kevadet ja lumevete sulamise vulinat, et saaks käed töödedele-tegemistele külge panna:)

Paul

PS! Töömesilased ja muidu huvilised võivad end hakata tasapisi ka talgutele registreerima, sest kui suur lumi läinud ja päike kõrgel, võib vakantsete kohtadega kõigile talgulistele kitsaks minna:)

PPS! ja kelgutamas ja uisutamas oleme ka lõuna-Eestis käinud!