Peale Anda valgetel liivarandadel meritähtedega vees kõhutamist, liikusime lõunarannikut pidi saare keskossa, et külastada Boholi vaatamisväärsusi ja loodusimesid, millest reisiraamatud pajatavad ja mis ühtlasi kuuluvad enamiku saare külastajate kohustuslikku tee-ära nimekirja. Selleks, et mugavalt ja sobivalt kõik oma silmaga üle kaeda vajasime taas võrri, nii et rolleri pinin ja kiivrid olid taas meiega.
Esimene sihtmärk - Šokolaadimäed. See rahvuspark laiub ca 50 km2 ja koosneb enam kui tuhandest künkast, mis siinse kuivaperioodi (veebruari keskpaik kuni mai keskpaik) lõpuks saavad tumepruuni värvuse (sellest ka siis nimetus). Kuna meie oleme siinmail aga just vesisema perioodi lõppedes, siis meitele avanev vaatepilt oli ilus roheline, mis muidugi vaate hunnitust grammivõrdki ei vähendanud.
Järgmiseks poolkohustuslikuks Boholi vaatamisväärtuseks ja saare identiteediks on elukas, kellel nimeks tarsier. Eesti keeli leiab sellele täismehe kämblast pisut väiksemale tegelasele tõlke kandlane. Tegemist on siis miski ahvilaadse mürsikuga, kes elutseb puu otsas ja näeb välja kui punnsilmne pikanäpumees. Kuna nad on öise eluviisiga, siis meie nägime neid pigem okstel pikutamas kui suuri silmi ringi uudistamas.
Boholi saar on oma tekkelt suuresti üks koralli rusuhunnik, seega asub siin ka palju koopaid ja karstialasid. Need on aga palava ilma leevenduseks meeldivateks magevee suplusbasseinideks. Siinne lubjakivi on pruunikat tooni, seega on ka stalagmiidid-stalagtiidid üsna tumedad sambad, samas vesi on enamikes selge ja läbipaistev.
Meie viimatine elupaik asus rannikust eemal mägedes. Nii saime pisut enam aimu kohalike tegemistest ja toimetamisest. Hommikujooksu tehes said minu kaaslasteks lehmatikutajad, kes siis oma lemmikutega ikka ja jälle parematele eineplatsidele liikusid. Palju oli näha ka kitsesid, kuid need tegelased olid ilmselt ööpäeva ühes kohas nööri otsas muru närimas. Kõik kanad on väga vaba pidamisega ja uitavad seal, kus süda lustib.
Rannikust eemal on kivimaju vähem. Selle asemel on enim kohalike hüttide seinteks kasutatud laudu, kuid midagi harva ja erakordset pole ka bambusmattidest seinad. Pimedamal ajal põleb majakese peale paar-kolm tulukest. Kus valgust rohkem, siis seal asus ilmselt kirik, mille fassaad kenasti tuledes säramas. Ja tõeline energiaresurss oli muidugi korvpalliväljakute valgustamiseks hakkama pandud ning neid ei olnud mitte teps vähe. Pea iga kilomeerti või paari paari tagant käis õhtuti usin pallipatsutamine. Rahvuspordi meelsusesest andis märku ka see, et pea pool kohalikust meesperest ka päevasel ajal kossumaikas või -sortsides ringi toimetas. Enamasti olid need ikka kirevad ja värvilised mikidemaa lemmikute või kohaliku filipiini liiga pallurite-eeskujude nimelised, kuid viskas sekka ka kodukootumaid variante, kus perenaine oli ise särgile "koma" peale tikkinud nagu meil 90ndate alguses.
Eile lehvitasime Boholile hüvastijätuks tsaupakaa ning maabusime järgmisel, tsuti väiksemal Siquijori saarekesel. See pidavat olema kohalike nõidade ja posijate kants, nii et oleme elevil!
No comments:
Post a Comment