Cinquenta y dos

Nagu kallis lugeja juba teab, oleme kohalikku rollukultuuri sujuvalt sisse sulanud. Ja kuna ka juunior sõitu kõrgelt hindab, suigatades sel ajal tihtilugu une rüppe, siis oli meil julgust võtta ette esimene pikem väljasõit Ubudisse. Google maps näitas kilomeetreid umbes 30 jagu ja pakkus sõiduajaks tunnike-poolteist, olenevalt kui tihepunnis liiklus parasjagu on. Meeldetuletuseks järjejutu lugejale, et Ubud on siis Bali kultuurimekaks peetav linnake, kuhu nüüdseks ka turistihordid posijate juurde väge, tervist ja kes teab veel mida otsima tulnud. Kuna kahe aasta taguse reisi ajal olime usinalt tšakrate avamisega tegelnud, siis seekord saime pisut rahulikumalt võtta ja sõidu põhieesmärk oli M-i ja R-i külastus, kes sinna omale puhkuse ajaks peavarju valinud.

Daamid muidugi ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käisid enne püha jõuluaega ikka ühe preestrinna visiidil ka. Maris pajatab ise tehtust-nähtust mõned read. Meespere aga tegi samal ajal väljasõidu Tegenungan kose juurde. Vett oli, vaadet oli, pudi-padi müüjaid ka. Julgematel avanes kose all veemühas võimalus kuuma leevenduseks sabagi kasta.

Jõulupäeva hommiku ja pärastlõuna promeneerisime Ubudi väikestel tänavatel, nosisime head-paremat ja rollerdasime õhtuks koduvillasse tagasi. Siin istusime küünlavalgel Ville perega ja lobisesime kodumaalt kaasahaaratud piparkookide krõbistamise saatel kuniks me kella 22 paiku jala pealt voodisse kukkusime. Kallile lugejale ka teadmiseks, et oleme siin end puha looduse ja valguse rütmi sättinud - alustame päeva 6 paiku ja kobime kotile 21-22 ajal, mõnikord tsipa varemgi. Uskumatult mõnus on! Jõulu jäid veel meenutama videoühendused kodumaaga, aga muul viisil läks see püha meist seekord kingikottide, jõuluvana ja salmideta mööda. Täitsa värskendav! 

Esimesest kohalikust reisist innustununa, võtsime eeskavva väljasõidu Nusa Lembonganile, mis on pisikene saareke poole tunni paadisõidu kaugusel Balist kagu suunas. Turisti meelitavad siinsed valged rannad, vastukaaluks Balil endal vulkaanide tõttu leiduvale tumedapoolsele liivale. Oli rõõmu, kuna leidus ka hunnituid vaateid. Samas ka nukrust, sest turismiäri on saarele tohutult prügi jätnud ja seda vedeles igal teisel sammul kohe ikka hulgim. Täheldasime ka asjaolu, et ehitustegevus uute hotellikeste ja hüttide püstitamises on täies hoos. Mingit järelvalvet ei näi olevat või on see lihtsalt kohaliku Indoneesia kombe kohaselt korrumpeerunud. Eks see primitivne ja suures osas labida ja kellu abil püstitatud onnide kerkimine seal jätkub, et ikka veel rohkem vanderselle neile külla mahuks. Meile igatahes täitsa meeldis ja soovitame külastada kuniks veel kohalikku eluolu ka näha on.

Ilu

ja valu

Nüüd oleme taas reipalt tagasi ning valmistame meelt ette aastavahetuse pidustusteks. Plaanis on kohalik aastavahetus maha magada, et siis kodumaal saabuva uue aasta puhul kallite lähedastega taaskord videoülekandeid sooritama hakata. 

Preestrinna kohta siis niipalju, et preili M oli imetabaselt meile sõidu ja vastuvõtu organiseerinud, nii et oleks olnud hullumeelsus kohaliku väikese ime juurde minemata jätta. Nimelt on preestrinna eripära see, et esmalt on ta naine ja teiseks maru noor. Kui üldjuhul on preestriteks vanamehenässid, siis Ida on kaunis noor naisterahvas, kes pühitseti juba kahekümnendais eluaastais ametisse. See on puha ennekuulmatu ja põnev lugu, aga ümberjutustama siinkohal ei hakka, vaid viitan õigesse kohta lugema: http://www.news.com.au/travel/travel-ideas/weird-and-wacky/the-balinese-priestess-who-returned-from-the-dead/news-story/50f03e44700af5ef47e443bc2eb06f1b. Igatahes käisime preestrinna juures puhastustseremoonial, kus mind sõna otseses mõttes püha veega üle kallati. Ei olnud selline tsip-tsip paar tilgakest pähe nagu ma ehk oodanud oleksin. Ma ei tea, mis väe ta sinna vee sisse posis, aga pärast protseduuri oli uskumatult mõnus ja rahulik olla. Ja ikka veel on, nii et eks teil tuleb endil ka minna!;)

Enne..

ja pärast "veega pähesaamist"

Järgmine kord tuleb juttu kohalikust immigratsiooniametist ja sellest, kuidas meil oma viisade pikendamine õnnestus. Etteruttavalt võib öelda, et taaskord väga meeleolukas kogemus:)

Cinquenta y uno

Seekord siis alustuseks eelmises postis lubatud majaga seotud viperustest, mis on toonud meite elamisse palju kuldsete kätega töömehi. Varasematel reisidel pole me nii paiksed olnud ja seetõttu üle 3-4 öö ühes kohas pesitsenud. Jube lihtne on olnud jamade korral reisimärss pakkida ja edasi liikuda. Nüüd aga väikeste sellidega on lugu teine ja üritame jooksvalt asjad joonde saada. Esiti tegi iga uus avastus tuska, mõne aja pärast tekkis aga juba puhtalt sportlik huvi, mis veel annab tuksi minna☺

Saagu vahvad seigad ka siinkohal dokumenteeritud:

× esimese suure vihmaga lasi naabertoa katus läbi. Selle tarbeks tulid mehed kolmandal päeval, lappisid katusekivid ümber ja paistab seni pidavat.

× rohke vihmavee tõttu oli ilmselgelt probleemne kanalisatsiooni äravool. Ka selle asja klaarisid katusevennad.

Tõe huvides tuleb märkida, et üks pott ummistus ka seetõttu, et Ville Pauli vannipardi potis tekkivasse veekeerisesse viskas. Olgu sel pardikesel uutel elumerelainetel vähemalt sama vahva kui seni meiega.

× pliidi gaasiballoon hakkas lekkima, aga õnneks olime kodus ja saime koheselt reageeritud. Kas põhjuseks oli stutteri kulumisaste või andis balloonike lihtsalt oma peatsest tühjaks saamisest märku, jääb tema enda teada, meie aga saime taaskord töömehe kutsuda.

× majas on kolm konditsioneeri. Seni lakkamatus töös saaks kiita elutoas paiknevat isendit, mida aga kahjuks pole erilist vajadust kasutada. Magamistubade aparaatidega pole töökindlus esimene sõna, mis keelele tuleb. Töömehi on käinud asisemaid ja vähem asisemaid. Viimatine jutt oli mingist varuosa tellimise plaanist. Oleme ootel.

× ühel õhtul kadus majast tarbevesi. Hommikuvalguses maja ümber tiiru tehes selgus, et üks ühendus oli järgi andnud ja meite kraanivesi lahises lihtsalt palmide alla. Sain ise töömehe rollis olla.

× internett kadus koos elektriga. Kui elektri naasmiseks piisas kilbist kaitse sisse lülitada, siis võrguühendus taastus alles järgmisel päeval. Olla mingi suurem probleem meite piirkonnas olnud. Võib-olla jäi majahaldjal kõigi töömeestega sahkerdamise ja korralekutsumise tuhinas lihtsalt neti eest arve tasumata, kes teab.

Õnneks ei ole see töömeeste otsimine päris meite õlul. Sellega tegeleb meie majahaldjas Rai. Kuid egas see remonttööde värk pole tema tugevaim külg, sestap on ikka endal tulnud viipe- ja kehakeeles kohalike meistrimeestega probleeme lahendada. Seni on kõik mehed vähemalt lõpetuseks peale pikka pusimist midagi inglise keelset öelnud - nagu näiteks kõlav ja universaalne "ok" .

Praeguseks ongi kuidagi juba nii enam-vähem majaga joonel. Ainult meie konditsioneer tahabki veel putitamist. Igavaks hakkab minema;) 

Helgematest tegemistest ka. Kuna meil on rattad all, siis on ka külastatavate einalate ring ja raadius laienenud. Näituseks sattusime üks päev karvaste ja suleliste surfarite kohta, kust sai imelist jäätist ja kauba peale ka pinksi mängida. Kuna juunior veel iseseisvalt püsti ei seisa, siis jäi talle kohtunikupukis istumise rõõm.

Ja veel üks lõbus hiljutine seik. Paul-poisi tormiline areng on temas tekitanud soovi kärus istudes poeriiulitelt kõike kätteulatuvat haarata. Seega peab tubli esivanem kitsastes riiulivahedes erakordselt valvas olema. Kuna kaupa on tarbijale välja laotud lõputult ja kassasabas asjatades Marise tähelepanu hetkeks Paulilt hajus, sai teoks poisi esimene vargus. Tooted, mis tuli poodi tagastada, on pildil☺

Häid jõule Sulle, kallis lugeja! Oled meie meelel ja südames.

Palvate tervitustega

Sinu, kliimapõgenikud

Cinquenta

Oo, armas lugeja! 

On taaskord aeg avaldada uus jutuke meie lõunamaa seiklustest. Vahepeal on meid tabanud sedavõrd palju sündmusi, et võtab pisut nõutuks, kust otsast pihta hakata. Kuna eelmine kord jäi jutt pooleli rolleri juures, siis teeme sealt algust. 

Kohaliku kombe kohaselt ei sõida me igaüks teps mitte oma motikaga, vaid istume kokkutõmmatud pepudega ühe isendi otsas. Enamasti näeb see välja nii, et juunior on linaga ühe esivanema külge aheldatud, pereisa keerab rooli ja proua katsub kuidagi pakiraamist kinni hoida. Tegelikult on see kõik siin täiesti tavaline ja igapäevane ning päris aus olles oleme kohalikega võrreldes ikka amatöörid - neid mahub ühe rollu selga ikka nelja-viie jagu. Siiani on ka väike härra täiel rinnal sõitu nautinud, lausa nii, et jääb aeg-ajalt poole tee pealt tukkuma:) See on muidugi ainult õnn ja rõõm esivanematele, sest nii saab teha ka pikemaid väljasõite kui ainult kahe une vahele jäävad tunnikesed. 

Suureks sündmuseks ja pidupäevaks osutus möödunud reede kui kohalikel miskine tseremoonia tähistamist nõudis. Sebisime end oma majahaldja juurde koju, kes jagas kogu meie kolmepealisele seltskonnale sarongid ja muud kehakatted ning juhatas templisse palvusele. Ega me seal pikalt naudiskleda ei saanud, aga need hetked olid küllaltki amüsantsed. Ilmselt ei ole valge inimene sealses külatemplis just päris igapäevane nähtus, seda vähem beebi vormis. Olime suureks atraktsiooniks ja tõmbenumbriks, seda lausa sõna otseses mõttes - Paulikest rebiti erinevate prouade poolt sülle ja näperdati siit ja sealt küljest. Väike tegelane nautis oma kuulsusehetke ja naeratas oma hurmavat kahehambalist naeratust vasakule ja paremale. Saime riisiterad õnnistuseks otsaette, külakostiks veel püha veega kastetud banaane ja erkrohelist keeksi ning põristasime sealt tagasi koduvillasse. 

Templis tädisid hurmamas

Kuna oleme siin juba mõned nädalad peesitanud, siis kipuvad ka olmeteemad pinnale ujuma. Üks vajadus on pesupesemine. Kodus selle peale nii ekstra ehk ei mõtle, aga siin on tarvis oma nodi pesumajja viia. Mis ei olekski muidu probleem, kui just kohalikud ulmelist keemiakombinaati selle tegevuse läbiviimiseks eti tarbiks. Kuna me oleme aga suured loodusesõbrad ja harjunud odöörita ihupesuga, siis tuli võtta ette ökopöko pesumaja leidmine. Mr Guugel avitas koheselt, aga pesumajaga suhtlemine osutus tõeliseks komistuskiviks. Sain oma hinnapäringule järgmise vastuse: " We are price very2 chip for laundry service use eco friendly detergent, and here we submit for detergent we use.". Selline armas tšipp pesuteenus. Muidu ei nurisekski, sest nupukas reisisell saab ikka keelest aru, aga teenuse osutamise lubadused kestsid ligi 3 päeva kuniks me lõpuks nad ise üles otsisime ja (juba long overdue) pesu kohale viisime. Seal ootasid meid aga nii puukeelsed preilid, kes oskasid inglise keelt ainult numbrite jagu. Oli keeruline selgitada, mida me soovime ja appi võeti telefoni teel tõlk, kes siis tsipa rohkem keelt purssis. Päris humoorikas ja omapärane, aga saime lõppeks asjad enam-vähem aetud. Järgmisel hommikul oli kogu meie riidekraam niksis-naksis puhas ja lõhnatu. Jei!:)

Teadaolevalt on siin soojemas kliimavöötmes rohkelt päris maitsega puuvilju saada. Hetkel on lisaks muule kraamile ka imemaitsvate ja magusate mangode hooaeg. Oleme omale turult puuviljatädi leidnud, kes alati juba eemalt kundesid silmates toolilt püsti hüppab ja "bananas for baby" hõikab. Käime siis oma aplale babyle sealt banaani, mangosid, draakonivilju ja veel miskeid teadmatute nimedega isendeid hankimas. Täna oli väike P nii näljane, et sikutasin ühelt mini-banaanilt pärast ostu sooritamist koheselt koored ümbert, mispeale naabrileti provvad P nosimist imetledes käsi kokku lõid. Tädid sattusid olukorrast sedavõrd suurde vaimustusse, et tõid oma varudest veel kolm banaani lisaks. No et komejanti ikka jätkuks. Ja ega P etenduse andmisega kitsi ei ole ka, isukas laps nagu ta on:) Kuna banaanisöömine on sellises eas võrdlemisi räpakas tegevus, siis koukisid prouad kohe ka salvrätimäed leti alt välja. Täisteenindus! 

Järgmisel korral jutustame teile oma villa-saagast koos kõikvõimalike ja -võimatute juhtumistega. Lisaks lõbus seik tänaselt poetuurilt. 

Meie siin niisama pulli tegemas

Cuarenta y nueve

Tere, interneti avarus!

On aeg pühkida tolmukord blogilehelt ja avada järjekordne sissekannete voog. Seekord siis taas Bali saarelt, Indoneesiast. Jah, jälle siitsamast, kust pea kaks aastat tagasi viimatised kirjutised teele läkitasime, selles on ustaval lugejal tuline õigus. Mitte et see maamunal ainus koht oleks, kuhu reisida saab või et Bali kõikse-kõikse vahvamaks paigaks kuulutet on, aga läks kuidagi nii, muuhulgas natuke seekordsete reisisõprade soovidest lähtuvalt.

Aga olulised asjad kõigepealt. Blogi nimetuses võib nüüd Paulid mitmusesse kirjutada, sest vahepeal on meie perega üks väike armas tegelane liitunud. Paul juunior saab viieteistkümnendamal kuupäeval 9 kuuseks, omab kaht tutikat hammast ja liigub iseseisvalt käputades. Ehk siis üks igavesti triksis-traksis poiss, kes meie seiklusi maailma serval vahvalt kaasa võiks teha. Seega hea lugeja, ärgem sattugem segadusse, kui hilisemates tekstides võib sisse lipsata viiteid Pauli mähkmetest või rinnapiima lembusest.

Lennukiboss

Nüüdseks oleme esimese sissejuhatava nädala kohapeal olnud ja usinalt aklimatiseerunud. Sooja on, päikest on, vihma ka sekka. Hulgim on ka rollereid ja inimesi ning nende sagimisi, mis pisi-Paulile kõik uus ja huvitav tundub ning mille sarnast kodulinn Tartu kohe kindlasti ei paku. Eks see möödunud nädal ongi tasaselt rutiini paika loksumise lainel sujunud. Samas meile meeldib ja tundub, et poisile ka. On soe, oma bassein ja riidesse toppima ka ei pea. Justnagu väikestviisi lotovõit kombinesoone vihkavate beebide esivanematele:)

Lisaks eelkirjeldatud uuele reisisellile on seekord teistmoodi veel see, et meiega jagab katust 1,5 aastane Ville koos oma vanematega. No tegelikult ei jaga nad elamist meiega kuidagi juhuslikult, vaid täitsa organiseeritult. Ville on suur poiss, ehkki küll mitte niivõrd kasvult (väikesed härrad on üsna ühte mõõtu), kui just oma oskuste poolest. Tatsab kahel jalal ringi nagu homo sapiensile kohane ning on seeläbi ka Pauliitole suureks eeskujuks ja vaatamisväärsuseks, kui võib nii öelda.

Härrad enne väljasõitu

Päevad on meil siin üsna sarnased (moodsamalt öeldes stabiilsed) - tähtsate tegevuste hulka kuuluvad magamine, ujumine, söömine, poes ja turul käimine, raamatu lugemine ja seda erinevas rotatsioonis erinev hulk kordusi. Sisseelamine on kindlasti pikem, kui juba kogenud vandersell seda vajab, aga nagu öeldud, pole meie seltskonna kõik liikmed veel just tohutu rännumehe pagasiga. Näituseks tuli juunioril viimasel kodusel koristusel tolmuimeja müra peale pisut nutt kurku, nii et kohanemine siinse mootorite maailmaga võtabki omajagu aega.

Samas juba nähtu ja tehtu põhjal saab põnnile ainult kiitust jagada. Näiteks läks lennureis lõppeks sujuvamalt, kui mõni kodus Supilinnas veedetud päev, kui Paulisiito juhtumisi vasaku jalaga voodist välja on kalpsanud. Nii et tasapisi ja targu talitades saame ilmselt oma päevadesse ka väiksemaid väljasõite hakata planeerima. Tõele au andes käisime täna kolmekesi motikaga ringi põristamas, aga sellest juba järgmises postituses. Püsige lainel!

Seniks aga kodustele pöidlahoidjatele embused ja kotiga sooja ning päikest.

Perek. A

PS! Kes päkapikke juhtub nägema, see võib julgelt ka meie poolt neile "viis" visata 😊